EEVA naistekas

Teema siis ongi, et kas olete kunagi mõne mehe pärast nutnud? Mis selle põhjustas? Kas seda juhtus korra või korduvalt? ühesõnaga kirjutage!

ja ikka. ma olen nutnud ka kurbuse pärast..kuid kasutasin nutmist ka relvana;)

See on umbes sama küsimus, kas teil on kodus duširuum , aga miks just duširuum vms? Mitte halvas mõttes muidugi , aga paljud on nutnud meeste/poiste pärast ja ka mina nende "paljude" seas. Kindlasti kõige rohkem enda esimese kuti pärast , kuna meil oli kaugsuhe ja alati kui ma iga nv tema juures käisin siis äraminek oli alati nuttu täis ning ka siis nutsin küllalt,kui ta mu maha jättis.Vahepeal ka muidugi olen nutnud teiste kuttidega suhetes olles ,kui olen pidanud pettuma või saanud midagi sellist teada mida poleks tahtnud. Mulle aitas/aitab nutmine nii palju ,et ma ulun selle "halva" niiöelda endast välja ja järgmine päev mul on kainem mõistus ja ma olen külmem ning siis ma ei halasta kui mulle on haiget tehtud, jätan maha ükskõik kui palju valu ja nuttu see ei too.Selle idee järgi olen elanud ja 3 poissi maha jätnud(kellest ühega otsustasin siiski taas ühineda ja siiani pole veel kahetsenud) ,kuna tihti pidin nendes pettuma ja nad ei vastanud mu ootustele ja me ei sobinud kokku või nad ise ei märganud seda või ei julgenud ise maha jätta vms , mis iganes.

Kui ma olin noorem, siis ma andsin endale lubaduse, et <span style="font-weight: bold;">ma ei nuta elusees ühegi poisi pärast. </span>Et nad ei ole seda väärt jne. Selle aastani suutsin oma lubadust ka pidada, aga siis tuli mu ellu üks mees. Tema pärast olen ikka tohutult pisaraid valanud. Olen ka lihtsalt keset tänavat nutma puhkenud. Tahes tahtmata, no tuleb nutt peale talle mõeldes. Uskumatu lihtsalt, kuidas lihtsalt saatus võib õrritada ja näkku panna !

olen vägaväga kurb olnud , aga pisaraid on tulnud ehk ainult 2 . täitsa pekkis ikka , kuidas see poiss minuga käitus .

Ma arvan ,et maailmas pole naist, kes poleks meeste pärast nutnud. Eks siis vastuseks sinu küsimusele. Olen küll. Seni on suutnud ainult 2 meest/poissi mind nutma panna. Lihtsalt, väga alatult on käitutud.

Olen küll, aga poisi, ja nüüd tagantjärgi oli see mõtetu:P, see oli lihtsalt mingi "armumine!

mõttetu*

Kusjuures ei olegi vist nutnud..ei mäleta.Olen küll üsna pettunud ja vihane olnud,aga pisaraid ma veel valanud ei ole.

Üksteisest eemal olles, tülitsedes... eks ikka on ette tulnud.

Kuna ma juba selline olen,et võtan kõike ja kõiki väga südamesse,siis tänu sellele olen ma valanud palju pisaraid.

Olen nutnud. Ma olen väga emotsionaalne inimene ka. Võtan kõike hullult südamesse ja nutmisi on suht palju ikka ette tulnud. Olen endale koguaeg sisendanud, et ma ei nuta ja see pole seda väärt, aga raske on..

Oi jummal tõesti natuke rumal küssa Näidake naist kes pole poiste/meeste pärast nutnud. See sai alguse juba lasteaias, siis kui patsist sikutati :DD

Näiteks Click just ju kirjutas, et pole. Ja ma ei mõelnud siinkohal neid patsist sikutamisi jms, ikka natuke vanemast peast ja tõsisemate asjade pärast.

sama siin,kurbuse pärast olen nutnud,aga vahel olen pisaraid ka relvana kasutanud,aga sellega tuleb osata piiri pidada,sest kui liiale minna siis see lihtsalt enam ei mõju.

ma seda tüüpi, et nutan ainult enda rumaluse ja ebakindluse pärast - olen nutnud 3e kuti pärast, viimase pärast kõige rohkem, sest arvan, et ei saagi kunagi rahulikult koos olla. tal tiirleb nii palju naisi ümber ja mul koguaeg tunne, et ei vääri. aga minu nutmistest kunagi ükski kuttidest teada pole saanud. kui eelmise mehega suure tüliga lahku läksime, ei valanud ühtegi pisarat. olin kaua kuri ja tige ja siis enam polnud tundeid ja kõik.

olen. kuna üks noormees sai autoõnnetuses surma, sellepärast. aga mingite lahkuminekute pärast küll mitte. kuigi vahel kui musiga tülitseme siis suure vaevaga üritan nuttu tagasi hoida, sellessuhtes olen küll emotsionaalne

Olen, korduvalt.. Iga väike pisiasi mind küll nutma ei aja, aga kui neid pisiasju koguneb palju, siis nutan end nö tühjaks ja probleemid saavad uuesti kogunema hakata
Ausalt öeldes olen ka ise nutmist veidikene relvana kasutanud

Ei ole..

Ja kuidas veel olen...eile ulusin 2 tundi. Selle pärast, et keegi, kes mulle nii kohutavalt meeldis, rebis mu enesekindluse tükkideks. Ta tegi seda juba tükk aega tagasi, aga eile kuidagi lõid kõik negatiivsed lained peas kokku ja jõudsin järeldusele - ta sõi ära mu enesekindluse ja üritas minust vormida midagi, mis ma pole. Oma peas saatsin ta pikalt. Enam ei kavatse kellegi pärast uluda. Tugevus on see, mis peab mul olemas olema.