EEVA naistekas

<span class="black s12 n">Süütult abielluda - kas see on sinu jaoks ilus
väärtus või sajandeid aegunud traditsioon?
</span>

Ma proovin tolerantne olla, aga minu silmis on see .. iganenud. Ei ütlegi, et vale, kuna see oleks jälle must-valge. Minu jaoks peab voodis ka ikka nö match`ima ja selle teadasaamiseks on ainult üks moodus. See, et öelda, et oodata pulmadeni näitavat tõelist armastust, on kahtlane.. kas siis teised ei oskagi tõeliselt armastada? Mis puudutab seda, mida jumal tahab... kes seda on dikteerinud, keegi kes dikteerib munkadele ja nunnadele ka, et nad päevad läbi kloostris või kuskil elama ja end jumalale pühendama? Kõik need tobedad väited on minu silmis ümmargune null.


Kui aga inimene ütleb, et "ma ei seksi enne abielu, sest ma tahan nii".. siis palun väga, väga vahva. Mina teen ka ikka nii nagu mina tahan:D

Havanaga üht ja teistpidi nõus.
Kui teised tahavad, siis las vaatavad seda, kui ilusat väärtust, aga minu jaoks on tegu aegunud traditsiooniga.
See on nagu pea ees vette hüppamine, kuna sa ei tea ette, mis koll see hea mees voodis võib olla. Seks väga oluline ka minu jaoks suhtes, nii et mina sellist traditsiooni järgida ei suudaks.

Olen ka seda meelt et enne võiks ka voodis sobivuse järgi proovida. Mina pole mitte kunagi mõelnud et ma süütult abielluma peaks. Samas ei ole ma ka mõelnud et ma üldse abiellun:|

Mu jaoks on see üks suur müstika.. Noh eks vanasti sai ju niimoodi ka läbi aetud, et alles kuskil altari ees nägi naine oma meest esimest korda, aga .. ma ei tea, füüsiline klappimine on ikka vähemalt sama oluline kui vaimne ja seda tõesti ei tee 100% kindlaks ilma lähemat tutvust tegemata. Noh tõmbest võib rääkida ja nii, aga mis siis, kui mees osutub näiteks impotendiks?

Mõned aastad tagasi olin kindel, et kui abiellun, siis süütult ehk mul ei olnud plaanis ega tahtmist vahekorda astuda. Põhjuseid oli mitu: tahtsin looriga abielluda, sest see on neitsi vooruse märk (tänapäeval küll mitte ja loori kannavad ka need, kes Seda juba teinud on); tahtsin olla vooruslik ning tundus kuidagi romantiline (nagu filmides) saada enda mehe omaks esimsest korda pulmaööl. Nüüd, aastad hiljem tean, et see kõik on tegelikult üsna suur jama. Võimalik, et seda on natuke tobe võrrelda, aga keegi ei osta enne autot kui ei ole teinud proovisõitu. Minu jaoks on seks vägagi tähtis osa suhtes - see lihtsalt annab nii palju juurde ja kui see ei klapiks võtaks see ka meeletult suhtest ära, halvimal juhul - lõpetakski selle. Olen vägagi nõus eelkõnelejatega. Ei vaata imelikult inimesi, kes nii arvavad (üks asi, kas ka nii lõpuks teevad), sest järelikult nad ei tea, mida tähendab täisväärtuslik suhe.

Ma ei ütleks, et need inimesed, kes abielluvad süütult, ei tea, mida tähendab täisväärtuslik suhe. Nad lihtsalt väärtustavad teisi asju, nende jaoks pole seks nii olulise tähtsusega lihtsalt.

Praegu meenus et just paar päeva tagasi lugesin kuskilt et vanasti abiellusid kõik süütutena. Mulle tegi see nalja, sest see ju polnud nii. Vanasti patustati täpselt sama moodi nagu praegu, lihtsalt sellest ei räägitud.

Kui teatud inimsestele see sobib siis väga aga ise eelistaks enne ikka mees ''järele proovida''. Kui seks on niru ei oleks abielu ertit fun:D

Süütult abiellumine on pigem seotud religiooniga.

See on minu silmis nii, minu silmis nad ei tea, mis on täisväärtuslik suhe. Ja nad ei saagi seda väärtustada, kui nad seda teinud ei ole.

Sry, ikkagi imelik nii öelda. Pole õigust öelda neil süütult abiellujatel, et nt minu suhtes pole armastust, kui seksita olla ei saa. Ja samas, pole õigust kellelgi öelda, et nende suhe pole täisväärtuslik. On palju asju, mida ma veel maailmast ei tea ega saagi teada, enda jaoks elame me ikka parimal võimalikul viisil.


Peale selle, et kunagi oli seks enne abielu ja sellest rääkine tabu, võib asja taga olla ka muid põhjuseid. Mis juhtus kui naine jäi rasedaks? Abordid võisid olla levinud, aga ohtlikud, mõned nipid või vahendid raseduse vältimiseks võisid ju olemas olla, aga kaitse polnud kunagi nii kindel kui tänapäeval. Abielu oli üks võimalus kasvatada üles laps mitte üksi vaid kellegagi koos. Abikaasal polnud enam pääsu. Tänapäeval pole see enam nii määrav - üksiema olla pole häbiasi ja kaitsevahendid on ka kindlamad ja levinumad.

Ei pea seda nõmedaks ega valeks, kuna ise seda teha ei soovi- ega saagi enam Loodan, et nemad minusse sama tolerantselt suhtuvad.
Olen paljuti Saye´ga nõus. Nad kindlasti ei hinda seksi nii kõrgelt, kui need, kes seda traditsiooni ei poolda. Lisaks ei saagi nad seksi nii väga hinnata, kuna enne peaks seda ikka teinud olema.
Eks igalühel on oma arusaam abielust ja sellest, mis peaks olema enne tehtud ja mis mitte.

Kui see nende arvates on õige, siis mis vahet on sellel, mis minul silmis on õige ja mis mitte? Lõppkokkuvõttes on ju igalühel ikka enda arvamus ja tehakse seda, mis endale heaks tundub olevat. Ma ei lähe ju kellelegi ütlema, et sul ei ole piisavalt hea suhe, kuna te ei seksi. Lihtsalt minu jaoks ei oleks see suhe nii tugev ja hea, kui see puuduks, seega eeldan, et seda võiks olla ka teiste puhul, kui seda ei ole. Kuid kui see nende arvates on hea, las ta siis olla. Ja keegi ei ütle, et täisväärtuslikku suhet kellelgi eksiteeriks - kellegi silmis on igal suhtel ikkagi puudujääke.

Ja kui mees ei teegi abieluettepanekut???

Väga hea tähelepanek:D Tõesti, mis siis küll saada võib?

Ma arvan, et kui suhtesse astutakse, siis see pool, kes süütust tahab hoida (või tahavad seda mõlemad), siis sellest räägitakse. Otsitakse ikka selline kaaslane, kes süütult abiellumist pooldab ja jõuab nö kannatada. Pigem tekib probleem sellise inimese leidmisega kui sellega, et ei tahetagi abielluda, arvan mina.

See on kuidagi aegunud minu jaoks. Esiteks ma usun, et on vähe mehi ja ka naisi, kes sellise asjaga üldse nõustuksid. Muidugi on ka erandeid, aga tõenäosus ise sellise otsa sattuda kes sellise asjaga nõus on, on ikka väga väike tänapäeval, eriti Eestis. Mujal (ja just katoliiklikes jne riikides) ei olegi nii väga võimatu, kuid Eesti piiridesse jäädes tundub lausa utoopia.

Minu jaosk on see sajandeid aegunud traditsioon