EEVA naistekas

Kui tihti hakkavad teile tänavapildis silma inimesed, kes ei riietu teie meelest ilmale vastavalt - kas siis liiga napilt või liiga paksult?

Mida võiks/peaks praeguse ilmaga kandma?

Sügisel, talvel ja kevadel vaatan inimeste jalanõusid, et saada aimu missugused jalanõud võiksid olla Eesti kliimas kõige multifunktsionaalsemad. Mind ajab nii närvi, kui jalatsid lasevad vett läbi, kuid ega saa ju teatud ametiasutustes ega pika päeva ringi tuuseldades kanda kummikuid. Sügiseks muretsen endale vist need popikad kummiksaapad. Libedatel talvedel olen enda saabaste üle nii õnnelik ning vaatan kahtlustavalt naisi, kes julgevad käia tikk-kontsadega.
Rääkides nüüd ka muust riietusest, siis talvel pakin mina end nii sisse, et oleksin võimeline veetma mitu tundi õues. Selleks on mul head talveriided. Samal ajal, kui mina olen paksult riides ja õues tuiskab, on väga paljud palja peaga ning õhukese jopega.. ma ei saa aru, kas see külmetust või peavalu ei tekita.
Üldiselt ei pane ma väga tähele, kas inimesel on liiga palju riideid seljas, võib-olla ekstreemse riidekuhja sees olevat inimest märkaksin. Kuna mina olen külmavares, siis tunnengi pigem kaasa nendele, kellel on ilmale vastavalt liiga vähe riideid seljas.

Praeguse ilmaga kannan mina saapaid, villast jopet/poolmantlit, salli, mütsi ja kindaid.

Vastupidiselt Giffyle panen mina just rohkem tähele neid inimesi, kes ennast minu meelest liiga paksult riidesse on pannud, kuna ise olen pigem kergema garderoobi pooldaja, samas oleneb see ka ikka väga paljust tegelikult. Minu meelest on üks kõige tobedamatest "elutarkustest" see ammu kulunud ütlus, et ei ole halba ilma, on vaid ebasobiv riietus. Nojah, matkale, sportima või jalutama minnes kehtib see üldjuhul hästi, aga igapäevakäikudeks ei saa ikka kogu riietust küll ilma järgi vaadata - pean ju enam-vähem samade asjadega saama liikuda kiiresti, võib-olla ootama ja seisma kusagil õues ja samas pean ka ülerõivaste all kandma selliseid asju, mis esinduslikud ja viisakad ning olukorrale vastavad välja näeksid. Aastaaegadest on minu jaoks kõige problemaatilisem kindlasti talv ja kitsaskohti on mitu. Esiteks asjaolu, et hommikul kooli kappan väga kiirel sammul ja terve paarikilomeetrine tee ülesmäge, mille tõttu olen ka -20 kraadiga poole tee peal juba higist leemendamas ja tõmban kindaid käest ära, sest nii palav on ja kooli jõudes kisun end maikaväele ning ka siis mõtlen, et ei tea, mida tagaistujad mõtlevad, sest higinired jooksevad mööda selga alla, samas koolist tagasi tulles ka enda arust kiirel kõnnil on ikka üpris külm olla. Seljas on tavaliselt "tavaline talveriietus" - mantel, mille all kampsun või dressikas, kindad, müts, sall, talvesaapad - midagi neist ei oska nagu ära jätta, et hommikul nii palav ei hakkaks ja samamoodi ei mahu sinna suurt miskit juurde, et tagasi tulles külm ei oleks. Teiseks probleemiks talvisel ajal on, et ka kogu siseruumiriietuse dikteerivad üleriided. Näiteks armastan väga kanda bleisereid ja muid kehasse õmmeldud jakke-pluuse, kuid need on mugavad enamasti vaid pealmise kihina ja kui bleiseri all on näiteks veel triiksärk (millest kumbki kaenlast ju eriti liikuma ei anna) ja peale panna sall ja mantel, on kokkuvõttes küll totaalne pambu tunne, et kuskile poole eriti mugav liigutada ei ole (ning pikki vahemaid jalgsi läbides on see ikka päris suur miinuspunkt). Samuti ei saa kanda mantli all riideid, millel on kapuuts, kuna siis näen välja nagu küürakas ja seega jäävadki ainsateks sobilikeks ja mugavateks variantideks üksikud kampsunid-dressikad, mille all natukenegi vaheldust pakkuvad erivärvilised trikotaažmaikad, mis kokkuvõttes jälle iseseisvalt siseruumides mõjuvad lõpuks väga plassilt ja tekitavad ka endas vastiku halli hiirekese tunde. Sinna juurde veel lisada asjaolu, et kleidi-seelikuga meiemaa talvel ikka naljalt igapäevaselt välja ei lähe ja seetõttu on jalas enamasti teksad, jõuangi selleni, miks ma talve kohe üldse ei salli! Muidugi ilmselt neil, kes liiguvad igapäevaselt autoga või isegi bussiga, on mingil määral lihtsam, sest jalgsi peab riiete (funktsionaalset) kokkusobivust ikka hoopis rohkem arvestama ja seega ka väljanägemises kordades rohkem mööndusi tegema.
Jalanõudega on sama teema tegelikult, kuigi mitte nii hull - võin ju hankida omale vettpidavad ja soojad kummisaapad, kuid kui pean nedega vaheldumisi lompides kappama ja tunde loengus istuma, ei saa neid pidada tolle ilma jaoks õigeks valikuks. Jah, võib öelda, et võta siis kaasa vahetusjalanõud, kuid kui neli loengut päevas on iga üks ise linna otsas ja siis veel pean kotikesega susse kaasas kandma, mille puhul pean jälle arvestama, et need mu tavariietega sobiksid, siis ikka eelistan leida pigem sellised välisjalatsid, mis ka siseruumides talutavad oleksid.

Kevade ja sügise kohta ütleksin, et tavaliselt riietun sügiseti kõvasti õhemalt kui suurem osa inimestest ja isegi oktoobris võib mind veel näha lühikeste pükste ja pikkade varrukatega pluusi peale tõmmatud bleiseriga ringi silkamas. Põhjuseid on mitmeid, esiteks asjaolu, et mulle nagu juba mainitud, kohe üldse ei sümpatiseeri igapäevaelus paljukihiline riietumine ning teiseks ei tundu mulle sügisilmad eriti külmad - külmaks läheb ju järk-järgult ja kuna olen mere ääres kasvanud ja suvel harjunud pea kogu aeg vaid ujumisriietes ringi patseerima, siis siin mööda linna tuisates on septembri lõpp-oktoobri algus vahel vaat et sama soe kui tormine suvepäevpäev mererannas. Ehk siis kokkuvõttes, pikad püksid ja miskisuguse jopelaadse asja ajan selga alles siis kui hallad maas. Kevaditi aga just tollel "ohtlikul ajal" (nagu praegu, kui kõik haigeks jäävad), üritan ikka suhteliselt paksult riides käia, just selle kevade salakavaluse pärast ja külmaga mitte nii harjunud organismi üritan taaskarastada tasapisi, samas kui aprilli lõpus on käes juba "suveilmad", liigun jälle paljudele vastuvõetamatult ka juba 15 kraadiga lühikeste rõivastega.

Suvest ilmselt rääkida ei ole mõtet, nagu öeldud, suvilamail eksisteerivad minu jaoks praktiliselt vaid ujumisriided ja jooksuriided ning linnas olles, ikka seelikud, kleidid, lühikesed püksid, varrukateta särgid. Kõige paksem riideese minu garderoobisw suvel kandmiseks on dressipluus.

Kibelesin juba eelmise nädala lõpus õhukest kevadmantlit kandma, aga kuna kõik, kes silma hakkasid, kandsid alles talvemantlit või villast mantlit, siis ei julgenud veel panna. Täna aga tegin selle "suure" teo ära ja igaks juhuks panin veel paksu kampsuni ka alla - see oli vale tegu, nii palav oli.
Mina olen ka neist, kes talviti teiste arvates liiga õhukeselt käib. Sellised asjad nagu suusapüksid minu garderoobi ei kuulu. Käin teksade, vahel seelikute ja paksude sukkadega (väga krõbedaga siiski mitte), pole probleemi ka mantli all lühikeste varrukatega olla. Üks sõbranna on mul aga selline, kes isegi praeguste ilmadega paksu mütsiga käib, talvel oli ta alati suusapükstega, mille all veel teksad ja sukapüksid. Ja siis luges moraali, et jään haigeks - aga haigeks jäi hoopis tema
Kuna olen üles kasvanud suhteliselt jahedas kivimajas ja praeguses korteris talviti ligi 17 kraadi sooja, siis olen jahedaga harjunud.

Minul on ema see suusa- ja sukapüksifanatt. Iga kergem tuuleõhk, olgu talvel või suvel paneb ta õlgu väristama ja ütlema, et oleks pidanud ikka paksemalt riidesse panema, et külm on ja talvel kannab alati teksaste all veel sukapükse ja siis mantlit. Mina olen ka vahel teksaste alla sukakad pannud, kuid siis on ikka -25 ja kannan jopet, mis tagumiku paljaks jätab, kui seljas on villane mantel, ei näe ma sellisel sissepakkimisel mingit mõtet. Suusapüksid samuti, kanda võin neid kui lähen kelgutama või lihtsalt loodusesse jalutama, aga et koolis käiks nii, et koorin loengusse minnes ühe kihi pükse vähemaks....no ei!
Tegelikult selle tõttu, et mu ema on külmavares, olen vist eluks ajaks lapsepõlvetrauma saanud, nimelt vihkan suusatamist, sest ainsad asjad, mis mul instinktiivselt sellega seostuvad, on see, et on väga palav, kõik kohad sügelevad higist ja üldse ei jaksa edasi liikuda ja kindaid ka ei tohi käest ära võtta. No kes siis topib lapsed nii paksult riidesse kui on teada, et õue ikka korralikult liigutama minnakse? Ahjaa, üks seik tuleb veel meelde, kuidas kevadisel ajal suvilasse läksime ja mina ning vend ägasime ja vaevlesime kombekates samal ajal kui naabripoiss jooksis ujumispükste väel ringi. Olin siis 4-5 aastane ja Ilmselt sellest päevast alates hakkasingi emale jõuliselt oma riietumispaksuse kohapealt vastu hakkama