EEVA naistekas

Käisime 30.märts-1.aprill. Üldiselt mulle meeldis. Räägin igast päevast lähemalt.

30.märts

Ärasõit oli kell 04.30. Narva jõudsime kell 6. Sealt tulid peale teise kooli õpilased, kes olid kõik vene rahvusest ja kellega mina ühtki sõna ei vahetanud, sest mina vene keelt ei räägi. Üle piiri saime normaalselt. Kõik asjad tuhniti läbi.
Peterburi jõudsime umbes kell 12, teed olid jube kehvad. Läksime kohe Peeter-Pauli kindlusesse. Seal algas ekskursioon, mis kestis 3 tundi, kõik jällegi vene keeles. Sõbranna õnneks tõlkis. Meeldis väga.
Peale seda oli lõuna Türgi restos Antalya. Söögiks kana ja riis, mis oli ülihea.
Peale seda hakkasime sõitma oma sanatooriumi poole, see oli väga pikk sõit, istusime kogu aeg ummikutes. Bussis oli lõbus.
Kell 19 jõudsime sanatooriumisse. Toad olid kesised, ilma vannitoa ja telerita: vaatamata sellele puhtad ja normaalsed. Kohe tuli ka õhtusöök, mis oli kana ja riis, kuid palju hullem kui Antalyas.
Mage oli, riis oli nagu makaronid.
Õhtul käisime õues, nalja sai palju, 23.30 läksin magama.

31.märts

Hommikul ärkasin kell 7. Paha oli natuke, iiveldas ja nii. 8.30 oli hommikusöök. Sõin ainult jogurtit. peale seda asusime Ermitaaži poole teele.
Kell 12 hakkas seal ekskursioon. Mul hakkas aina halvem. Suutsin vastu pidada, nägin kõik ära kuni mingi Egiptuse vaarao muumiani, siis ekskursioon lõppes. Läksin vetsu ja näpud kurku. Palju parem hakkas.
Kell 14.30 oli lõuna Antalyas - üllatus, üllatus!Kana ja riis. Veidi sõin.
Edasi oli linnaekskurioon bussiga. Peatusime ühes pargis, kus ma jälle oksendasin, õnneks oli kilekott käepärast. Poolsurnult jätkus meie linnaekskursioon.
Kell 18 jõudsime oma sanatooriumi. Nii kui oma tuppa maandusime oksendasin kraanikaussi, õnneks muud välja ei tulnud kui riis, vesi ja maomahlad ning söetabletid, mida neelasin Peale pargi juhtumit.
Terve õhtu oli halb, vedelesin poolunes oma voodis, kuulasin seda, mis õuest kuuldus. Teised käisid mere ääres, neil oli tore. Üks paraleelklassiõde vajus jalaga jääst läbi.
Kell 20 panin jällegi näpud vetsus kurku ja oksendasin kõik vee välja, mis olin joonud. Tahtsin nii väga koju.
Kell 22.30 tuli minu ja sõbranna juurde arst. Ta andis mingit tabletti, mõõtis palavikku - 37,1. Jõin mingit rohtu, mis pidi seest puhastama ja bakterid tapma. Arst ütles, et mingi viirus, mis levib läbi õhu ja meie korpuses on 26 inimest haiged(õnneks mitte meie rühmast). Kell 1 jäin magama.

1.aprill

Hommikul ärkasin 7.30. Palju parem oli olla. Viimane päev selles sanatooriumis, jess! Hommikusöök jälle kell 8.30 - minu jaoks kuivikud ja vesi.
Kell 11 oli juba Vene Muuseumis. Nägime paljusid kuulsaid pilte, Ivasovski mere pilte, pilti eesliga, kes vaatas sulle alati otsa, ükskõik, kuhu sa selles ruumis ei liiguks. Vene Muuseum meeldib üliväga.
Kell 13 olime jälle Antalyas, toiduks riis ja kana, mida mina ei söönud, minu lõuna oli tee suhkruta.
Peale seda oli vaba aeg 30 minutit, mille jooksul me ei jõudnudki midagi osta, ainult 3 postkaarti.
Siis sõitsime Iisaku katedraali juurde. Ronisime mööda treppe kupli alla, nägime linna ülihästi. Külm oli ja tuuline ka.
Peale seda algas kojusõit. Üheski toidupoes peatust ei tehtud, kuigi teistel olid kõhud juba tühjaks läinud.
Mööda kohutavat maanteed jõudsime piiripunkti saime kiiresti üle.
Kell 17 olime Narvas. Eesti! Ma olin nii õnnelik.
Buss ületas veidi kiirust ja jõudsime kella 18 koju. Nii hea oli olla.


Kõik oli riigi kulul, kulutasin ainult joogiveele ja postkaartidele. Kahjuks ei olnud palju vaba aega, ei saanud poodides ringi vaadata ega metrooga sõita, mida oleksin teha tahtnud. Pidin olema oma kuiviku režiimil veel 2 päeva, siis sain normaalselt sööma hakata.


Üldiselt ma soovitan Peterburi külastada, seal on paljugi, mida vaadata.

laulvate ja tantsivate purskkaevude juures ei käinudki ?
need ju seal ühed kuulsamad.

ei käinud, kahjuks.

Asjakohaselt küsiks,kuidas mehad ja naised olid piiritaga?Kurjad keeled räägivad,et temperamentsed slaaviverd   inimesed olla maailma ilusamad, või  vähemalt kuuluvad   esikolmikusse .                        Olen samuti venemaal käinud ja raske on vene kaunitaridest mööda vaadata.

Me nägime enamasti turiste.

Ma ka käisin ükskord Peterburis. Meeldis küll:) Inimesed on seal ikka täiesti teistsugused. Ja väga tore oli, et kõikjal oli kuulda peaaegu ainult minu emakeelt:)

Mehed on seal üldse teistsugused: palju-palju jutukamad, aktiivsemad ja enesekindlamad, kui siin Eestis. Kohe, kui hakkasin seal üksinda jalutama, üks kutt tahtis minuga tutvuda ning tegi mulle ekskursiooni + kutsus restorani:P Ja muidugi see, kuidas sealsed mehed vaatavad naisi... Kuidagi teistmoodi, kui siin. Ja selles ei ole midagi ebameeldivat, vaid vastupidi.