EEVA naistekas

Kas oleksite valmis last üksinda kasvatama hakkama?
Või on teil kindel soov seda teha vaid koos paarilisega?


Kuna meil oli siin juba teema kas vanemad elavad lahus või mitte, siis oli siin palju vastuseid, et elavad jah lahus või siis tülitsevad...sellest ka mõte, sest paljud naised ju kasvatavad oma lapsi üksi

Olen palju sellele mõelnud, ja kuna meil hetkel on tõsised probleemid ja lahutus pole isegi välistatud....
Ma oleks valmis küll, kuid see poleks ka üksi kasvatamine, sest see, et ma oma mehest lahku peaksin minema, ei tähenda meie puhul seda, et mees ei osale kasvatamises. Kindlasti hakkaks ta oma panuse ka edaspidi samaplju andma kui koos olles.

Kui poleks meest ja ma peaks täiesti üksinda hakkama saama, oleks see väga raske, nii materiaalselt kui füüsiliselt.

Ma arvan et iga naine peab arvestama võimalusega hakata kunagi last üksi kasvatama, kuna inimsuhetel paraku garantiisid pole. Kuid oma meest tundes olen ma õnneks kindel, et kui peaksimegi kunagi lahku minema ükskõik mis põhjusel, siis tegeleks ta ka edaspidi lapsega ja toetaks...

Ega jah, see võib igaühega juhtuda, kasvõi õnnetus.
Aga kui laps on soovitud (aga mees peaks näiteks maha jätma) ja kui on rahaliselt võimalik, et näiteks kas meeski või pere toetab siis on igal juhul laps teretulnud
Kuigi eelistaksin ikkagi paarilisega

Selleks peab alati iga inimene valmis olema :!:

Ma ise kaotasin noorena isa õnnetuses ja ma olen pealt näinud seda üksikema virelemist, kuna ema ei olnud selliseks ümberkorralduseks üldse valmis olnud ja see oli üsna raske hoop majanduslikult. Nii et ma arvan, et ma olen kohe topelt valmis selleks, et last üksi kasvatada. Sest ma olen neid kõiki ema vigu pealt näinud, ilma milleta oleks elu kahekesti kergem olnud.

Ma oleksin valmis üksinda last kasvatama, aga samas oleks see raske ja arvan, et iga laps tahaks, et tal oleks isa.

Kui juhtuks selline olukord, et ma peaks üksinda last kasvatama, siis muidugi ma teeksin kõike, et laps oleks õnnelik ja et ei oleks materiaalseid raskusi. Mõned naised küll annavad oma lapsi ära kas vanematele või üldse lapsekoju. Minu jaoks on see välistatud!!! Mina ei jäta oma last/lapsi maha!


Aga muidugi kasvatada lapsi ma tahan ainult mehega. Kes seda ka ei tahaks?

Absoluutselt kõigeks valmis!Kuid õnneks on meie kõrval armastav issi:heart:

<span style="font-style: italic;">Rasedana vast mõtleks teisiti, aga kui lapsed juba olemas, ega neid seepärast ära saada. Ja ega siis üks lahutus-lahkuminek tähenda, et see igavesti nii jääb, alati on võimalus uus armastav kaasa leida.</span>

küsimus küll püstitatud naistele aga vastan samuti, et olen iga kell nõus oma last ka üksinda kasvatama, kui see vajadus peaks tekkima. õnneks pojal nii emme kui issi olemas

Kuna mehi paistab olevat, aga isasid mitte nii väga, siis olen igal juhul nõus. Muidugi mitte selles mõttes, et täitsa algusest peale üksinda.. vaid lihtsalt, et kui mees otsustab ära minna vms.

Kui peaks juhtuma, et jään lapsega üksi (olgu põhjus milline tahes), siis kindlasti olen valmis teda üksi üles kasvatama. Ma ei näe milles küsimus seisab? Juba ennem lapse sündi peab ju oskama ette mõelda, mis siis kui!?... Kindlasti aitaksid mind mu vanemad, sugulased, sõbrad kui tõeline häda käes aga omal käel oma laps üles kasvatada oleks minu puhul elementaarne ja usun, et ka lapse isa oleks abiks.

Muidugi kasvataksin lapse ka üksinda ülesse, aga mehega on see lihtsalt loomulikum, meeldivam ja kergem.

Loomulikult eelistaks kaaslasega, aga kui elu sunnib üksi, siis saan ka sellega hakkama.