EEVA naistekas

Vabandust. Lihtsalt kõik on minusse järsku kogunenud , kõik halb ja lihtsalt plahvatasin.

Ka endal selline kogemus olemas, nõustun tiiukesega, samuti saan ka sinust sweetysugar aru. Hirm on see mis paneb mõtlema kõige hullemini, minu poiss rahustas mind kogu aeg maha ja ütles et see ei saanud juhtuda, muidugi ma ei uskunud ja pabistasin ikka edasi. Püüa olla rahulik, isegi kui natuke midagi su sisse läks, ei tähenda see veel seda, et sa rase kohe oleksid. See ikka päris nii kergelt ei käi (kuigi jah võib ka erandeid olla) test näitab ikka küll suht kindlalt, ma tegin 10 päeva möödudes, ei olnud midagi, ja siis tegin nädal aega hiljem veel testi, ka ei olnud midagi. Ning siis kui lõpuks kindlustunde tagasi sain, algasid ka päevad. Niiet rahu ja ainult rahu.

See hirm arusaadav. Kuigi meil olnud vastupidi. Mees pabistab, mina olen vana rahu ise ja mõtlen, et midagi ei saanud juhtuda. Seetõttu ka pole sellist paanikat olnud.
Siiski mõtle parimat, kui ka sinu jaoks halb stsenaarium, siis see närveldamine hetkel midagi ei aita.

Võtsin teie nõu kuulda, rahunesin maha, püüdsin eile õhtul täiesti rahulikult ja mõistlikult mõelda.. magasin nagu lapsuke ning hommikul, koolis, need algasid. :)Kui ma oleks edasi pabistanud, võibolla oleks päevadki edasi lükkunud, kuid jah, suur tänu teile. Teema võib lukku panna. Ja nüüd proovin olla väga ettevaatlik

Aga on see okei et nädal aega hilinesid ?
Kas ma peaksin järgmine kord ootama neid õigel ajal või siis alates tänasest 32 päeva ?

Peale sellist stressamist on küll normaalne. Järgmine kord võivad nad millal iganes alata. Minul kui hilinevad siis algavad järgmine kord ikkagi tavalise kava järgi:D