EEVA naistekas

Olen alles gümnaasiumi eelviimases klassis, aga lapse saamise himu on nii suur. Kui ma näen poes väikelaste riideid, siis ma ei suuda sealt lihtsalt mööda minna, vaid pean kohe näppima ja mõtlema, kui armas mu väike tita selles oleks.. Mehi vaatan ka selle järgi, kellest hea isa saaks.. Kui lapsed tänaval vastu tulevad, siis ma lausa sulan.. kui keegi juhtub kõrval olema, siis alati jagan oma emotsioone, ala "Nii nunnu ja armas!". Keegi ei mõista minu vaimustust.
Kas teil on ka nii?

Minule pole olnud, aga klassiõel oli. Ma ei saa aru. Laps pole mingi aksesuaar. See on vastutus. Kuidas saab nii lihtsakäeliselt last tahta? Kuidas saab ülsdse mõelda laspsest, et: "Oii... kui nunnu ja armas. Tahan ka!!". Anna andeks, aga ei saa aru. Ma arvan, et kui sulle jõuab kohale, kui suur vastutus see on ja et see on ikka väga suur kohustus, siis sul läheb see üle. Anna tõesti andeks, aga ma ei saa sellistest inimestes aru, kes kes tahavad last mingil kindlal ajahetkel. Kuidas saab last tahta, kui mingit asja? No, ei saa aru ega hakkagi aru saama.

Mina küll mõistan sind. Mul endalgi mingi teatud aja tagant selline soov olemas. Küll ei vaata ma mehi selle järgi, vaid mõtlen, kui hea isa mu oma paariline oleks. Ja see beebipalavik ei tähenda üldse seda, et ma ei mõistaks lapse saamise vastutust. Ega ma siis seda kohe tegema ei hakka! Ja ei mõtlegi, et laps on aksessuaar. Kuidas see soov siis väljenduma peab? Millalgi ikka tahad last saada, kui hakatakse rasestumist planeerima jms. Kas siis lapsed peavad tulema nö juhuslikult ja kogemata, et oleks õige? Ilma mingi lapsesoovita?

Mina arvan sellisest asjast, et see puhtalt beebide fännamine ja soov kodu mängida. Vaevalt, et reaalselt seda (veel) tahetakse. Mul päris palavikku pole olnud, aga salamisi käisin mingi aeg beebiriideid vaatamas ja mõtlesin ainult sellele pealiskaudsele- milline ta välja näeb, mis ma selga paneks talle, milline käru tal oleks jne. Siiski ei jää ta ju beebiks ja sellest väiksest vääksust vaja ikkagi iseseisev inimene kasvatada.
Mind toodi õnneks maapeale, kuna olin vastamisi faktiga, kus mul oli võimalus valida, kas saada laps või mitte ja siis mõistsin, et ei taha. See millegipärast tõi maa peale. Titeriideid vaatasin edasi, kuid lihtsalt sellise naiseliku pilguga, et küll tehakse ilusaid (ja kalleid!) rõivaid lastele

Nüüdseks sellest mõned aastad möödas ja tahe tagasi, kuid seekord teistsugune. Tunnen, et olen valmis igal rindel ja muu siin elus justkui oleks tehtud ja nüüd ideaalne aeg. Alatasa võtan miskit käsile või uurin, millega võiksin tegeleda, kuid ükski asi pole olnud nii ammendav, et seda väikest tühja ruumi minu hinges täita. Tunnen, et olen justkui kõik siin elus õppinud või siis õppinud praeguse hetkeni ja tahaksin seda oma järglas(t)ele edasi anda.

Ma sain endale õe, kui olin 12 ja vend tuli kohe peale, kui 13 sain. Olen neid pidevalt hoidnud ja kantseldanud ja arvan, et tean VÄGA täpselt, mis lapse saamine ja kasvatamine on.

Samas ma niiviisi beebide riideid ka ei vaata. Pigem just mõtlen, kui imeline tunne see oleks. Mina, tema ja meie pisike. Et mida koos teeksime, kus käiksime ja üldse kuidas see kõik meil välja näeks. Samas võtan seda kõike kaine mõistusega. Tean, et esmalt kool lõpetada, ühine kodu soetada ja omada pere peale mingit kindlat sissetulekut, millega saaks lapsele kindlust ja turvatunnet pakkuda. See on ka üks põhjus, miks ma tahaks, et aeg juba kiiremini lendaks.

Noo, seda mida angelina kirjutas- vot sellest saan ma aru. See on täiesti normaalne aeg lapse saamise tahe. Siis kui sa tunned, et oled tõesti valmis, mitte siis kui tuli selline tahtmine peale. Ma saan aru, et sa tahad lapsi, siis kui kui sa ise tunned, et oled valmis ja tõesti tahad lapsi saada. Ma saan aru, et jah planeerid oma peret ja nii. Seda teeme ma kõik, aga sellist Beebi buumi nüüd küll ei taha. On juhtunud, et satun ka väikses lapse poodi, siis ka mõtlen, et mida ma enda lapsele tahaks kunagi. Aga see ei tähenda, et ma tahan last. Minu arust lapse saamis tahe peaks olema siis, kui sa tahad last lähitulevikus. Mitte millalgi tulevikus ikka. Tahan kohe öelda, et ma tõesti ei hinda nii inimesi, et ei tea mida. Ma lihtsalt ei mõista seda. Äkki mu maailmavaade on teistsugune. Samoodi ja ma ka ütlen, et tahan last saada (, aga mitte, vaid millalgi tulevikus). Ma sain aru, et jerusalem tahab saada kohe last. Ning valib sellepärast mehi välimuse järgi, et peaasi, et laps siis ilusam tuleks. Võibolla sain siis tõesti tekstis valesti aru

Selle järgi küll võrrelda ei saa. Ikka lapse päriselt saamina ja lapse pidevalt hoidmine on 2 erinevat asja.

Ju ma siis üks neist, kes sind ei mõista, jerusalem. Minuarust imelik valida meest vaid lapsesaamise eesmärgil. Kas peale rasestumist oleks temaga kõik? Arvan, et soov peaks siiski koos vastava inimesega tulema. Jah, see tahe võib ka enne olla, kuid minu meelest pole õige minna meestejahile mõttega leida loma tulevaste laste isa. Enne last/lapsi olete ju teie kaks ja peaksite klappima ning läbi saama, et pärast oma järelkasv harmoonias üles kasvatada.

Sain endale väikse venna, kui olin 7aastane ja hoidsin ka teda juba sellise vanusena, järgnesid talle veel üks poiss ja kaksikud.. Seega olen hoidnud nelja last ja sain aimu mida võib tähendada lapse hoidmine, kuid kindlasti mitte mida tähendab ka kasvatamine, sest need on kaks täiesti erinevat asja. Hoida oma õde - venda või saada laps ise ja teda kasvatada, hoida.. Igapäevaselt ainult talle enda aeg pühendada..
Loomulikult on enamik neiusid/naisi mõenud tulevikule - perele ja lastele, samuti ka mina, olen ka beebipoodide vaateaknal seisma jäänud ja vaadanud neid imetillukesi riided ja mõelnud, kui armas oleks ise sellis pisikest inglist omada..
Samas, aga hoidsime kallimaga poole aastast tillukest põngerjat, kes hakkas aga meie õnnetuseks väga hirmsasti nutma( tal oli nohu ja ei saanud korralikult magada), sel hetkel jõudis küll täielikult mõistus pähe, et lapsesaamiseks on ilmselgelt liiga vara (st mina ei oleks veel selleks vaimselt valmis). Võimalik, et sina nii ei tunne, kuid siiski - lõpeta koolid, saa korralik töökoht ning on elu parem nii sulle kui väiksele ilmakodanikule..
Nõustun angelinaga meeste suhtes, meest valid ikka armastuse, mitte selle järgi, millised oleksid te lapsed.. Jah, üks asi on nii mõelda ja teine asi ka seda mõtet järgida.

Minul ka see tunne olnud, eriti kui näen mõnda beebit oma ema rinnal magamas näiteks. Tahaks ju ka, et keegi nii jäägitult mind armastaks ja minust sõltuks.
Aga siis lööb jälle reaalsus pähe tagasi. Lapse jaoks peab ikka 100% valmis olema.

Te olete natukene valesti aru saanud. Ma ei kavatsegi praegu last saada, sest ma ei saa talle hetkel midagi võimaldada.
Ja ma ei vaata meest mitte välimuse järgi, et kellega ilusad põnnid tuleksid, vaid kellest saaks hea isa. Kui noormees on juba sellise suhtumisega, et fui lapsed, siis paraku ei pruugi meil tulevikku ka olla, teades kui väga mina (tulevikus) lapsi saada tahan.

See teema on mul viimased kuud koguaeg peas olnud. Küll näen seda unes, küll tunnen, et olen rase ja koguaeg avastan end titeteemast rääkimas.
Ja mina tunnen, et ma ei võta seda teemat nii, et a'la laps on niiii nunnu ja titeriided armasad. Jah, nii arvasin ma aastaid tagasi, kuid mitte praegu.
Olen täiesti teadlik sellest, et laps on tohutult suur vastutus ja et ta ka kasvab, mitte ei jää krimpsus nunnukaks. Kuid ometigi olen ma (enda arvates) selliseks vastutuseks valmis, kuid paar asja jääb selleks (veel) puudu. Esimene neist on elukoht- praegu elame üürikorteris, kuid kui tuleb laps, peaks ka olema päris oma kodu. Sammud oma kodu poole käivad, teatavasti on meil reaalne võimalus maja saada ja kui seda ei saa, siis korter osta.
Teine asi on minu poolik haridustee, kuid see ei saa olema takistus, kuna vajalikud paberid käes, nüüd vaja eriala ära lõpetada.
Ja muidugi, olemas on mul vinks-vonks mees, kes on samuti selleks vastutuseks valmis.
Plaan ise on selline, et kui saame endale päris oma kodu, siis tuleb beebi peale eriala lõpetamist, kui aga kodu pole, siis lähen tööle. Muidugi üks asi on plaani pidamine, teine aga looduse omad vingerpussid.

Ka mina olen olnud nö. peast rase. Kujutan koguaeg ette kuidas mõne aasta pärast 2 väikest pätti liivakastis mängivad ja ümber maja siblivad. Lihtsalt ei jõua ära oodata! Arvan, et see on 1 naise puhul igati normaalne:)

Arvan et kui hakkata endale kutti otsima siis ikka mõttega et suhe jääb püsima ja kunagi tulevad koos ka lapsed :)aga eks seegi on igal ühel erinev.