EEVA naistekas

Mida arvate vabakasvatusest ehk sellest, et lapsi tänapäeval ei keelata?
Kas peate õigeks füüsilist karistust või saab ilma hakkama?
Kas teid karistati lapsena? Kas saite alati kõik, mis soovisite? Või jäeti teid ilma, isegi siis kui rahakott seda võimaldas, kuid põhimõttega, et igat asja ei pea saama, mis hing ihaldab?
Mulle meeldis väga see artikkel, mille siia kopeerin. Samastan end sellega. Kahjuks ei saa ma kusagil kõva häälega neid manitsusi teha, kuna mida mina lastetu tean laste kasvatamisest!

<span style="font-weight: bold;"> Artikkel:</span><span style="font-style: italic;">
<br style="font-style: italic;"></span><span style="font-style: italic;"> </span><font style="font-style: italic;" class="articleBody">Kui teile tundub, et alljärgnev lugu
on kirja pandud närvilise ja lapsi vihkava vanapiiga poolt, kes pole
iial kuulnud beebikilkeid, vahetanud kakaseid mähkmeid ega silitanud
haigusest paraneva lapse pead, siis eksite rängalt. Olen täitsa
tavaline naine, kel on endal kodus kaks täitsa tavalist last, aga kes
mõnikord tunneb end nagu pesuehtne lastepõlgur.</font>
<br style="font-style: italic;"><br style="font-style: italic;">
<font style="font-style: italic;" class="articleBody"><style type="text/css">

.rbot, a.rbot, td.rbot { font-size: 10px; }

table.ABinner a { margin-right: 5px; }

</style><style type="text/css">

table.ABouter {

cellspacing: 1px;

}
table.ABinner {

cellspacing: 1px;

cellpadding: 2px;

}

</style><style type="text/css">

table.ABouter {

cellspacing: 1px;

}
table.ABinner {

cellspacing: 1px;

cellpadding: 2px;

}

</style><br clear="all"></font><p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Kena
on ju öelda, et lapsed elu õied ja perekonna alustalad ja mis kõik veel
- aga viimasel ajal tunnen ümberkaudsete ning ka võhivõõraste võsukesi
vaadeldes, et pagan võtaks, midagi on tänapäeva lastega ning nende
vanematega juhtunud. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Oli aeg,
see polnudki nii väga ammu, umbes kümmekond aastat tagasi, kui
vanematel jätkus viitsimist ja söakust oma lapsi keelata - lärmamise,
rumalasti rääkimise, kinos või teatris möllamise, poes kauba näppimise,
jonnimise (ehkki kasu sellest polnud) jne jne eest. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Ja
mis põhiline - lapsed ei rääkinud siis täiskasvanute jutule vahele.
Ootasid kannatlikult ära, kuni suured omavahel räägitud said, mis siis,
et vahepeal vehkisid käega nagu koolitunnis, hüplesid jalalt jalale või
olid niisama kannataja näoga - vähemalt ei lõuanud poolele jutule
vahele. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Nüüd on aga nii, et
ausõna, minu tutvusringkonnas ei tule vist esimese hooga pähe ühtegi
3-10-aastast last, kes suudaks vaikselt täiskasvanute juttu pealt
kuulata. Küll käutsub ta midaqi sobimatut omalt poolt sekka, küll
vahutab midagi omast maailmast. Ja mis kõige hullem - paistab, et peale
minu ei häiri see kedagi - ei lapse ema-isa, teisi lapsevanemaid,
lasteaiakasvatajaid. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Kas see
käib mingisuguse moodsa lastekasvatuse teooria juurde, et niipea, kui
titt on rääkima õppinud, peabki ta vahetpidamata rääkima? Koledal
kombel viskab üle, kui olen kuhugi lastega perre külla kutsutud, aga
täiskasvanud omavahel suhelda ei saa, sest pidevalt võtavad sõna lapsed
- küll on neil vaja rääkida, mis saade telekast kohe hakkab, küll peab
takka kiitma nende lemmikmultikaid - no enne ei jäta rahule. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Ja kõik see toimub ema-isa nõusolekul! Neile lausa meeldibki see, et nende rääkida oskav laps käituda ei oska! </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">See pole ju mingi titekate sünnipäev, kus kehtivadki laste reeglid. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Kui
ma esialgu üritasingi paari lause vahel öelda, et oota nüüd, suured
lõpetavad oma jutu ära, siis räägid oma asju, ei lugenud see midagi -
justkui lapse sõnadel oleks eesõigus. Mul ei kõlba ometi teiste lapsi
keelama ja õpetama hakata! Õudne - ma ei tunne oma sõpru-tuttavaid ära,
omal ajal olid nad ju normaalsed inimesed? Miks nad ei kasvata oma
lapsi! Miks nad ei keela - kardavad laste silmis populaarsust kaotada
või mis? </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Needsamad pläralõuad
lärmavad ja mulisevad vähimagi häbitundeta mujal ka, näiteks
kauplustes. Hea veel, kui ema talle vaikse häälega ütleb, et "Tibu,
täna ei osta üllatusmuna" või et "kullake, kodus on ka jäätist". </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Samamoodi
tassitakse oma ülijutukas võsuke kinno ja teatrisse (ma ei mõtle
lasteetendusi), et siis teiste külastajate pahaste pilkude all oma
lõugavat titte imetleda - mis siis, et ülejäänud saalitäie teatri- või
kontserdielamus on häiritud ning näitlejatel laval paha olla. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Mõnikümmend
aastat tagasi rääkisid peenemad emad ka vabakasvatusest - kuidagi oli
vaja ju oma laste hullu käitumist õigustada. Ning teised emad
muigutasid põlglikult suud, sest vabakasvatus polnud ju midagi muud kui
kasvatamatus. Sama on praegu - ärge tulgegi rääkima indigolaste
põlvkonnast või moodsast kasvatusest - lapsi peab keelama ja manitsema
ning tegema selgeks, mida tähendab ütlus, et laps räägib siis, kui kana
pissib. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Sõna-sõnalt seda muidugi võtta ei saa, aga teinekord tahaks ikka kõrvu puhata küll, kui lastega perre satud.</font>
<img alt="" src="t.delfi.ee/_a?a=22690625" border="0" width="2" height="1">







<font class="articleSource">
<a target="_blank" href="naistekas.ee/">
</a></font>

<span id="wa_f_item_163547" name="a163547">Mida arvate vabakasvatusest ehk sellest, et lapsi tänapäeval ei keelata?
Kas peate õigeks füüsilist karistust või saab ilma hakkama?
Kas
teid karistati lapsena? Kas saite alati kõik, mis soovisite? Või jäeti
teid ilma, isegi siis kui rahakott seda võimaldas, kuid põhimõttega, et
igat asja ei pea saama, mis hing ihaldab?
Mulle meeldis väga see
artikkel, mille siia kopeerin. Samastan end sellega. Kahjuks ei saa ma
kusagil kõva häälega neid manitsusi teha, kuna mida mina lastetu tean
laste kasvatamisest!

<span style="font-weight: bold;"> Artikkel:</span><span style="font-style: italic;">
<br style="font-style: italic;"></span><span style="font-style: italic;"> </span><font style="font-style: italic;" class="articleBody">Kui teile tundub, et alljärgnev lugu
on kirja pandud närvilise ja lapsi vihkava vanapiiga poolt, kes pole
iial kuulnud beebikilkeid, vahetanud kakaseid mähkmeid ega silitanud
haigusest paraneva lapse pead, siis eksite rängalt. Olen täitsa
tavaline naine, kel on endal kodus kaks täitsa tavalist last, aga kes
mõnikord tunneb end nagu pesuehtne lastepõlgur.</font>
<br style="font-style: italic;"><br style="font-style: italic;">
<font style="font-style: italic;" class="articleBody"><style type="text/css">

.rbot, a.rbot, td.rbot { font-size: 10px; }

table.ABinner a { margin-right: 5px; }

</style><style type="text/css">

table.ABouter {

cellspacing: 1px;

}
table.ABinner {

cellspacing: 1px;

cellpadding: 2px;

}

</style><style type="text/css">

table.ABouter {

cellspacing: 1px;

}
table.ABinner {

cellspacing: 1px;

cellpadding: 2px;

}

</style><br clear="all"></font><p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Kena
on ju öelda, et lapsed elu õied ja perekonna alustalad ja mis kõik veel
- aga viimasel ajal tunnen ümberkaudsete ning ka võhivõõraste võsukesi
vaadeldes, et pagan võtaks, midagi on tänapäeva lastega ning nende
vanematega juhtunud. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Oli aeg,
see polnudki nii väga ammu, umbes kümmekond aastat tagasi, kui
vanematel jätkus viitsimist ja söakust oma lapsi keelata - lärmamise,
rumalasti rääkimise, kinos või teatris möllamise, poes kauba näppimise,
jonnimise (ehkki kasu sellest polnud) jne jne eest. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Ja
mis põhiline - lapsed ei rääkinud siis täiskasvanute jutule vahele.
Ootasid kannatlikult ära, kuni suured omavahel räägitud said, mis siis,
et vahepeal vehkisid käega nagu koolitunnis, hüplesid jalalt jalale või
olid niisama kannataja näoga - vähemalt ei lõuanud poolele jutule
vahele. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Nüüd on aga nii, et
ausõna, minu tutvusringkonnas ei tule vist esimese hooga pähe ühtegi
3-10-aastast last, kes suudaks vaikselt täiskasvanute juttu pealt
kuulata. Küll käutsub ta midaqi sobimatut omalt poolt sekka, küll
vahutab midagi omast maailmast. Ja mis kõige hullem - paistab, et peale
minu ei häiri see kedagi - ei lapse ema-isa, teisi lapsevanemaid,
lasteaiakasvatajaid. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Kas see
käib mingisuguse moodsa lastekasvatuse teooria juurde, et niipea, kui
titt on rääkima õppinud, peabki ta vahetpidamata rääkima? Koledal
kombel viskab üle, kui olen kuhugi lastega perre külla kutsutud, aga
täiskasvanud omavahel suhelda ei saa, sest pidevalt võtavad sõna lapsed
- küll on neil vaja rääkida, mis saade telekast kohe hakkab, küll peab
takka kiitma nende lemmikmultikaid - no enne ei jäta rahule. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Ja kõik see toimub ema-isa nõusolekul! Neile lausa meeldibki see, et nende rääkida oskav laps käituda ei oska! </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">See pole ju mingi titekate sünnipäev, kus kehtivadki laste reeglid. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Kui
ma esialgu üritasingi paari lause vahel öelda, et oota nüüd, suured
lõpetavad oma jutu ära, siis räägid oma asju, ei lugenud see midagi -
justkui lapse sõnadel oleks eesõigus. Mul ei kõlba ometi teiste lapsi
keelama ja õpetama hakata! Õudne - ma ei tunne oma sõpru-tuttavaid ära,
omal ajal olid nad ju normaalsed inimesed? Miks nad ei kasvata oma
lapsi! Miks nad ei keela - kardavad laste silmis populaarsust kaotada
või mis? </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Needsamad pläralõuad
lärmavad ja mulisevad vähimagi häbitundeta mujal ka, näiteks
kauplustes. Hea veel, kui ema talle vaikse häälega ütleb, et "Tibu,
täna ei osta üllatusmuna" või et "kullake, kodus on ka jäätist". </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Samamoodi
tassitakse oma ülijutukas võsuke kinno ja teatrisse (ma ei mõtle
lasteetendusi), et siis teiste külastajate pahaste pilkude all oma
lõugavat titte imetleda - mis siis, et ülejäänud saalitäie teatri- või
kontserdielamus on häiritud ning näitlejatel laval paha olla. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Mõnikümmend
aastat tagasi rääkisid peenemad emad ka vabakasvatusest - kuidagi oli
vaja ju oma laste hullu käitumist õigustada. Ning teised emad
muigutasid põlglikult suud, sest vabakasvatus polnud ju midagi muud kui
kasvatamatus. Sama on praegu - ärge tulgegi rääkima indigolaste
põlvkonnast või moodsast kasvatusest - lapsi peab keelama ja manitsema
ning tegema selgeks, mida tähendab ütlus, et laps räägib siis, kui kana
pissib. </font>
<p style="font-style: italic;"><font class="articleBody">Sõna-sõnalt seda muidugi võtta ei saa, aga teinekord tahaks ikka kõrvu puhata küll, kui lastega perre satud.</font>
<img alt="" src="t.delfi.ee/_a?a=22690625" border="0" width="2" height="1">
<p style="font-style: italic;"><span style="font-weight: bold;">Allikas</span>: Naistekas, Paula "Vaigistage ometi oma lõugavaid tittesid!"


</span>

Eks ikka tuleb lastele selgeks teha, mida võib teha/öelda ja mida mitte. Aga füüsiline karistamine on minu arust väga vale. Mind pole kunagi karistatud ja ilma ma ka vist pole millestki jäänud..võib- olla ainult mingist maiustusest, kui väike olin. Ja ma ei arva, et olen kasvatamatu olnud, vähemalt nii palju kui mina mäletan. Eks ma ka lollusi teinud, aga siis on sõnad peale loetud ja enam pole kordunud. Ma olin suht memmekas:D


Aga tõesti, olen ka ise näinud teiste lapsi..mu sugulase 3-aastane tütar paneb vanemaid paika, ühe tuttava tütar(5a) teeb ABSOLUUTSELT kõike mis tahab. Kui ema keelab, siis ta naerab näkku talle. Täiesti jube.

Mulle absoluutselt ei lähe peale, kui mingi laps esinema mu ees hakkab. Nt. tuleb jookseb sikutab kätt ja siis poeb tooli taha peitu. Järele ka ei jäta.  Ma sain küll väiksena karmimat kasvatust, kui praegu mu õde ja vend. Ma olin esimene laps, pidin üheksa voodis olema jne. Praegu on lasteaias veel käiv vend poole kaheteistkümneni üleval ja siis jääb ka teleka ette magama. Mina sain magusat harva, nüüd on meil igas köögikapis erinevat sorti kommi ja krõpu, rääkimata limonaadist, mida on meil ka alati mitu erinevat lahti ja laua peal ning mitu teist veel kapis ootamas.  Mulle selline asi ei meeldi, tunnen end nagu lasteaia kasvataja emaga poes, kes kõike kärusse kuhjab ja mina pean siis ülema, et ei meil <span class="Apple-style-span" style="font-weight: bold;">on</span> kodus seda. Emale meeldib aina osta ja osta, aga ära ei viska ta üldse, ütleb, et äkki läheb kunagi vaja. Vaevalt, sest alati kui nähakse uut ja ilusamat, tuleb see ju ära osta.  Ma olen hoopiski rahasäästlikum, sellesmõttes kindlasti, et enne otsin kaua ja ostan ilusa ja kvaliteetse, mitte mingi mõttetu plasmass junni, mis kohe ära laguneb. 

Mina pooldan seda et isegi vahest vitsa anda lapselt. Kui ikka tõesti keelamine ei aita siis tuleb kuidagi teisiti selgeks teha. Et ikka meelde jääks. Muidugi ei tohi last vaeseomaks peksta. Ma ei mõista ja ei hakka ka kunagi mõistma neid kes oma lapsi üldse ei keela. Vabakasvatus või asi.

Mul meenus sellega üks lugu mis ma kuskilt kuulnud olen: Üks tüüp sõitis bussiga ja tema taga istus üks väike poiss oma emaga. See laps koguaeg tagus jalgadega vastu tüübi istet. Tüüp siis ütles sellele emale, et palun keelake oma last. Naine selle peale: "vabakasvatus". Ja laps tagus jalgadega edasi. Siis tuli selle tüübi peatus. Tüüp tõusis püsti, võttis suust nätsu ja pani selle poisile juustesse, vaatas naisele otsa, ütles: "Vabakasvatus" ja kõndis bussist maha:D

Mind on rangelt kasvatatud, tegelikult nii rangelt, et ma pole palju asju oma vanematele siiani andestanud. Nemad rääkisid siiski alati, et kunagi ma veel tänan neid selle eest.. seni pole seda juhtunud, ja ma olen üksjagu täiskasvanud juba ju. Aga siiski ma tean, et kui peaks see ime kunagi juhtuma, et minul lapsed on, siis see nö vabakasvatus on küll välistatu. Mind häirib kui laps segab teiste jutule vahele ja ei oska isegi "aitäh" öelda. Head asja peaks ka saama ju ilusti käitumise eest, mitte lõugamise vaigistamise pärast. Ma alati ütlen selle välja. Mul on väike 5 aastane tädipoeg.. väga halbade kommetega. Alati imestan, kuidas need emad küll nii suudavad, et iga nende eluhetk tiirleb lapse ümber.

Mul ka tädipoeg käitub palju ülbemalt ja halvemalt kui mina omal ajal ja tädi vanemad lapsed kunagi. See häirib ikka jubedalt jah aga samas pole minu ema mulle kunagi rihma andnud ega üldse füüsilist vägivalda kasutanud, minu arvates peaks sõnadega ikka hakkama saama. Kuigi jah tõetsi kõigi puhul see ei toimi. Tänapäeval on jah tõesti jube vaadata kuidas lapsed ei austa oma vanemaid aga siiski ei tasu selle "kasvatamisega" liiale ka minna nagu nt. Havana ütles, et pole palju asju oma vanematele siiani andestanud. Siiski ükski ema ei tahaks ju seda, et ta laps ei suudaks andestada talle lapsepõlves tehtud asju. Minu ema ei ole ka täiuslik aga midagi sellist ma ei tea, mida ma poleks suutnud talle andestada. Aga jah liigne vabakasvatus on küll liiga hull aga mitte hullem kui liigne keelamine, sest kui mind liigselt keelati tegin risti vastu aga kui ema ilusti palus või leidsime kompromissi oli kõik korras.

Ma otseselt sellist vitsaandmist ei poolda, ehk sellepärast et mina sain ikka korralikult püksirihmaga nii, et pärast ei saanud istudagi. Ega ma ju midagi ülemõistuse halba ei olegi teinud. Kasu oli sellest nii palju, et ma kartsin oma ema. Asja eest nurgas seismist ja väikest laksu see eest pooldan küll. Asjad peaksid kuidagi mõõdukalt balansis olema. Ma ei taha, et minu lapsed mind kardaksid või tunneksid ennast alavääristatult. See lause oli meil ka alati päevakorras "laps räägib kui kana pissib" ja see tekitas ka sellise halva tunde. Karistus oleneb teost. Viisakus on elementaarne ja keelata ning õpetada tuleb. Samas tahaksin, et see viisakus ei tule nii nagu mul tuli, liiga rangelt. Teiste silmis olime kui väikesed inglid, aga selliseid hirmu mälestusi on ehk liiga palju. Aga hetkel kui mõtlen siis ma isiklikult ei teagi kasvatamatuid lapsi.

Minu meelest ei tohi olla kasvatus liiga karm, aga ka mitte nn vabakasvatus. Palju on siin teemas juttu olnud karistustest justkui karistus kasvataks, ja kasvatabki, kui karistada mõõdukuse piires. Ka mina olen omal ajal ikka labakäega vastu tagumikku "vitsa" saanud, aga ega see nii valus polnudki, pigem jäi peale seda ikka hinge halb tunne, et kuidas ta sai OMA last lüüa. Löömist tuli ette vaid paar korda ja ju siis oli ka põhjust. Vanust võis siis olla nii viis kuni kaheksa eluaastat. Aga enamasti on meie peres ikkagi sõnadega asjad selgeks räägitud ja kõige suurem karistus on mulle eluaeg tundunud see, kui isa näitab lihtsalt välja oma pettumust, tavaliselt ta lihtsalt ei räägi praktiliselt terve õhtu ja kui küsida, mis tal viga on siis ütleb, et paha tuju ja kõik teavad mille pärast see paha tuju on. Siis tulid ikka tõsised süümepiinad, et nüüd olen küll midagi väga valesti teinud. Ema karjumine samas pole kunagi mõju avaldanud. Ei poolda ma ka asjade ja õiguste ära võtmist (arvuti, koduarest, telekas, taskuraha vähendamine jms.) see on liiga materjaalne selleks, et mõtlema panna.

Veel on hea kasvatusmeetod teha lapsele täpselt sama mida tema sulle teeb. Kui tädipoeg oli kimpus hammustamisega (u. 2-aastaselt) võtsime igakord, kui laps hammustas tema käe ja hammustasime vastu, mitte valusalt aga just sellise psühholoogilise õpetusega "Kui sina võid, võin mina ka!" Sama oli tõukamise ja löömisega. Laps küll solvub, kui talle tehakse samamoodi ja võib isegi jonnima hakata, aga nii saab selgeks põhitõde: "Ära tee kunagi teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse!"

Ma ei mäleta, et päris kere peale oleksin saanud. Tutistada ja nurgas seista vahel ikka. Nö aeg maha, et saaksid järele mõelda, mis teinud olid (valesti siis). Kõige suurem karistus minu jaoks oli see, kui ema ütles, et mind järgmine kord poodi kaasa ei võta See oli alati selline <span style="font-style: italic;">highlight : </span>ema pani meid ilusasti riidesse, kuigi pood<span style="font-style: italic;"> </span>3 km kaugusel. Ma algselt ei mõsitnud seda, et milleks peame riideid vahetama, poodi läheme ju korraks. Aga ema õpetas, et isegi siis peab puhas välja nägema. See riidevahetus tegi aga asja kuidagi pidulikumaks ka<span style="font-style: italic;"> </span>ja kogu sellest poodiminekuvärgist ilmajäämine oli ikka tõsine saatuse hoop
Poes käitusime hästi. Loomulikult tahtsime me asju, kuid ma ei mäleta, et oleksin poe põrandal püherdanud ja röökinud, et ilma nende kommideta ma üles ei tõuse. Selle vastu aitas jällegi hirm, et ehk järgmine kord siis üldse kaasa ei võeta. Ja kui vahel selline traagika juhtus, siis tuli ema vendadega poest ja nad nosisid kommi, siis võttis ikka asja hapuks küll.
Mu ema tegi ka vahel nii, et oli lihtsalt solvunud ja see mõjus samuti väga hästi. Tundsin, et pidin midagi väga halba ikka tegema, et ta minuga üldse ei räägi
Ja jutule vahelesegamine- seda sai mitu korda algul öeldud, kuid siis sai see väga selgeks. Mind kasvatati suuresti arusaamal, et täiskasvanuid tuleb austada ja mida vanem inimene, seda rohkem.
Leian, et need väikesed karistused tuleb varakult ära teha, sest kui sa muudkui lubad ja lubad asju teha, kuna ei suuda näha last nutmas, siis läheb selliste muutuste sisseviimine väga raskeks. Lõpuks ongi nii, et 15a saadab su mõnda suguelundisse ja lisaks käsib poest veel suitsu ka osta.

Mina pooldan ka sellist konservatiivsemat kasvatust nagu siin eelpool kirjeldatud on. Kasvatus ei tohi olla liiga jäik, ega liiga leebe. Füüsilist karistamist ainult väga suurel vajadusel väga harva kui tõesti ilma ei saa, aga see ei tohi jätta traumat. Vabakasvatust ei suuda absoluutselt aktsepteerida. Lastel peavad olema kindlad reeglid paigas ja nad peavad teadma, mida tohib ja mida ei tohi.

Nätsumull, hammustamine pidi olema ka hellusevajadus. See on mu kooli eripedagoogi jutt. Ja enne mingi kasvatusmeetodi kasutamist tuleks ikka veenduda, kas lapse "vigane" käitumine on omane tema eaperioodile või on see tõesti kasvatamatus. Sest näiteks poe põrandal karjumine ja keerutamine on u 3-4 aastaste (ma loodan, et ei pannud selle vanusevahemikuga puusse) hulgas igati eakohane. Laps kombib neid piire, mis on lubatud ja mis mitte. Õpib end kehtestama. Seega oleks oluline lapsega rääkimine ja selgitamine. Aga mis tavaliselt lapsevanemad teevad? Neil hakkab häbi, et nende laps nii "kasvatamatu" on, üritavad lapse kuskile vaiksesse kohta ära vedada ja karistavad.
Meie eripedagoog pidavat seda avalikus kohas pikali karjumist lausa nautima ja hoidis alati kaamerat lähedal juhuks kui see peaks toimuma. Kõik täiskasvanud vaatasid, et no see ema ei saa küll oma lapsega hakkama Aga tegelikult oli asi hoopis muus.


Mina pooldan igatahes palju selgitustööd. Oluline on ka see, et laps saaks oma arvamust avaldada. Lapsevanem peab ka aru saama, mis on lapsele eakohane ja mitte nõudma võimatut.


Aa, ja Magnaleena, minu meelest jätab igasugune füüsiline karistamine lapsele trauma No oleneb, mida selle all mõelda. Mina nimetan ka valusaid mälestusi kergeks traumaks.

Leian, et minu ema on küll mind hästi kasvatanud ja pidevalt ikka mõtlen ja arutlen endamisi, kuidas mina küll tulevikus niimoodi hakkama saaks ja lapsi ülekäte ei laseks. Mina ja mu vennad pole kunagi palju asju saanud, kõik oleme suhteliselt iseseisvad ja juba väiksest peale harjunud mõttega, et paljud asjad peame ise endale muretsema. Natukene vastik on küll, et juba väiksest peale pidime sellele mõtlema aga see selleks, oleme ju hakkama saanud. Karistada pole ma kunagi saanud, ainult vend sai ükskord rihma ja seda loomulikult minu pärast. Ja nüüd sellega meenus muidugi see, kui karjusin kunagi ammu vennale "siga !" ja ta viis mu selle eest pimedasse vetsu luku taha ja hoidis natukene aega kinni. Ainuke karistus ehk.
Juba paar viimast aastat käin suvel ikka tööl ja siis ostan endale asju selle eest. Sellepeale sõbranna alati vingub ja viriseb, et ma saan nii palju asju kogu aeg. Tavaliselt mul saab ikka hing täis küll, sest ma olen selle siiski ise kõik välja teeninud. Ta ise ei viitsi tööl käia. Emaga räägib ta ka nii nagu räägib, hakkab vastu ja sellepärast ei viitsi ta ema enam keelata ka, kuna tulemust pole. Sõbranna võib käia kus tahab ja tulla kunas tahab. Emal ükskõik.
Ja siis mul kunagi oli veel klassiõde, kes põhimõtteliselt pressis emalt riideid ja asju välja sellega, et ta mõne aine omal koolis korda saaks või lihtsalt koolis käiks. Hullumeelne.
Ise aga füüsilist karistust ei poolda, alati saab ilma.

Leian, et mind on korralikult ikka kasvatatud. Ükski kord pole füüsilist karistust saanud, kuna sellest piisas, kui tehti ähvardus, et mine too nüüd vits endale tuppa .
Kõike pole saanud, mida olen ihaldanud, kuna pole olnud selline, kes tühja-tähja soovib. Riided jms pole kunagi probleem olnud, kuid ka see normaalsuse piires.
Arvan, et kui mu ema oleks olnud minuga ikka range, siis poleks ka need suhted sellised, nagu nad praegu on. Tean tuttavaid, kelle ema koguaeg sõimab, peab kõike valeks ja õpetab kuidas on õige. Ei väidagi, et selline käitumine vale on, aga kui minnakse üle piiri, siis ka suhted saavad kannatada ja ka usaldust pole. Pole siis ime, kui puberteedieas noored oma vanematega tülitsevad ega neid ei kuula, kui sealt ainult targutamist tuleb .

Meil on kodus igastahes täielik vabakasvatus. Kui ma olin terve öö sõbranna juures siis keegi isegi ei märganud, et ma ära olen. Raha on kapi peal alati, kui poest midagi vaja. Söök on valmis alati köögis kapi peal. Lähed, tuled ükskõik mis kell. Lähed ööseks ükskõik millal sõbranna juurde. Kui riideid või midagi muud vaja, siis kantakse raha üle ja linna shoppama. Kui mingi tüli, siis lepitus toimub alati kingapoes. Keegi midagi ei küsi ega päri, mis teinud olen. Ja kõik muu selline, mulle nii praegu meeldib, aga oma lapsi ma küll nii ei kasvataks. Sellepärast ma oma nooremat venda ja õde praegu hullult kamandangi, et nad natukenegi viisakust ja käitumist õpiksid. Keegi teine sellistele asjadele nagu luristamine, aitäh-palun, tervitused jms peale minu tähelepanu ei pööra.

Mulle see just meeldis/meeldib, kui ema küsib, et mis teinud olen ja siis saan muljetada .

Tegelikult polegi oluline just see tegevus hammustamine vaid põhimõte, näiteks kui laps ütleb, et ma tahan seda ja talle ei anta, mida ta tahab ja seejärel laps näiteks tõukab vanemat, leian, et vanemal on täielik õigus last vastu tõugata ja nagu ma juba mainisein, mitte nii, et lapsel füüsiliselt valus oleks vaid selleks, et laps saaks aru, et kui tema võib nt. poes selili maas püherdada ja kisada, siis võib seda ka ema, kui laps jonnib, teen ka mina omale vingus näo ette. lähen teise toa nurka ja "jonnin" siis saab laps aru, et oma tahtmise saamiseks pole tal privileege. Praeguse kirjelduse järgi võib see kõik tunduda äärmustesse kanduv ja karm, aga see töötab.

Ma arvan, et tänapäeval selline "vabakasvatus" tuleneb sellest, et vanematel pole oma laste jaoks eriti aega. Ja kui nad selle aja leiavad, siis soovivad ikka ju rahumeelselt veeta mitte hakata keelama, käskima ja noomima.
Mina arvan, et mind on hästi kasvatatud ja just tänu vanavanematele. Kui olin laps veel ja elasime ema elukaaslasega koos, siis kodus olid tihti probleemid, seal ei tahtnud olla ja nii veetsingi vanaisa-vanaema juures oma päevad. Vanaisa oli hästi karmi sõnaga ja teda ma kuulasin. Nende maja ees kasvas kasepuu ja kui paha laps sai oldud, siis vanaisa ikka tõmmas akna juurde ja näitas, et sealt tuleb mulle vits, kui nii käitun.
Füüsilist karistust olen minagi saanud. Ema käest ikka rihma sain ja mulle tundub, et see võib suuresti olla põhjus, miks me lähedased pole. Mingid haavad jäävad ju ikka hinge. Ega sellest löömisest eriti midagi kasu polnud, vähemalt nii mulle tundub. Läksin oma tuppa, nutsin natukene ja olin mõned järgmised päevad solvunud. Üks põhiline "kasvatamismeetod" mu emal oli ähvadamine, aga muidugi ei viinud ta oma ähvardusi kunagi täide. Ikka ütles, et "rohkem sa minu käest raha ei saa ja täna sa õue ei lähe ja ära enam minu käest midagi küsima tule".

Kindlasti ei tohiks lapse peale karjuda, teda alavääristada, mõnitada ega mingil muul moel vaimset vägivalda kasutada, et talle asja selgeks teha. Ega ma tegelikult füüsilise vägivalla poolt ka ei ole, aga no mõnes situatsioonis võib sellest kasu olla, näiteks nätsumulli kirjeldatud situatsioonides, kui laps teeb haiget ja peab seda naljaks või mänguks. Kui siis talle sõnadega asja selgeks ei tee, siis ta peab kahjuks selle omal nahal selgeks saama.