EEVA naistekas

Ka Mina sooviksin last saada, kuid poiss ei taha veel nii pea suureks saada, kardab vist. Tahab iga nädalavahetus juua ja niisama laps olla.
Ta on Mulle öelnud umbes, et kunagi ikka, kuid Tema " kunagi ikka " on umbes 10 aasta pärast? Paljudel Meie tuttavatel on pisipered . Ja küsitakse ka, et miks Meil juba ei ole. Mina tahaks nii väga, teine ei taha.

Üks Mu sõbranna sai see kuu omale pisipoja. Ka Tema mees kartis isaks saamist, kui nüüd naudivad seda elu, mis neile antud. (Jäi kogemata rasedaks).

Hmm, me oleme sellest mehega nii palju rääkinud. Nii et me ei aruta kas ja millal vaid seda, mis me kumbki üldse arvame sellest asjast. Mees vist tahab lapsi, olen aru saanud et tema meelest on 25 normaalne (hetkel ta 21), mina ei taha lapsi, talle ütlesin, et vb 35 aastaselt. Tegelikult ei taha, sest ma kardan et ma ei suudaks seda last armastada ja emainstinktid ei löö välja. Kusjuures, mul on täiesti reaalsed põhjused selle kartmiseks. Ja kui me peaks mõne mehega nii kaua üldse koos olema, siis just seda lauset mina kardaks kõige rohkem.

Minu mees on 32 ja ma ise 24, see oli mehele õige aeg, sest ta on suurepärane isa.. pisikeste mööndustega...isa hullab pojaga ja mängivad oma väljamõeldud mänge ..teine laps võiks olla tüdruk, aga aega, millal, ei oska määrata..

OT, Sille1, kuid kaua te koos olete olnud?

Alates 2006 august

Tead, sellega võib niimoodi olla, et praegu tundub nii.. aga tegelikult võib see päevapealt muutuda. Selge see, et kui tunnet pole, ei ole tarvis last planeerida, aga kui ta tuleb, siis ega need instinktid ka tulemata jää. Aga miks sa kardad muidu, kui see saladus pole?

Ise olen selline, et ei kipu lapsi nunnutama, aga tegelen nendega hea meelega ja ei karda sülle võtta, mürada jne. Olen isegi lapsehoidja olnud lühikest aega.. ja paar korda on mulle öeldud, et ma oleks suurepärane ema.

A kui teemast üldiselt rääkida, siis ma arvan, et teineteisega suhtlemine on parim lahendus. Kui üks ootama jääb, et teine midagi ütleks, võib tulevikus paljusid asju kahetseda (nt et ootad, kuni 50 saad ja siis avastad, et nats hilja laste saamiseks).

No ma lihtsalt tean, mida ma pole võimaline tundma - armastust ja igatsust. Või õigemini, ma ei saa aru mida inimesed selle all mõtlevad. Lapsi pelgan, ma ei suuda neid puudutada, ma ei tea miks.

Kas see võib olla seotud su enda lapsepõlvega? Igastahes ma usun, et see võib päevapealt muutuda

Minu arust on lapsed nii armsad. Mul on isegi väikevenna. Me lausa jumaldame teineteist. Ta on justkui Minu pisibeebi : )

Havana, kui õige aeg käes, siis ma loodan, et Sa nii ei mõtle enam!

Minu lapsepõlvega? Pole aimugi, ma pole kunagi vanematega lähedane olnud, aga väga paljud lapsed ja teismelised pole. Nii et vaevalt selles asi on.


Sille1, no ma loodan, sest tegelikult pole mul ju laste vastu midagi:)


Aga seda, et mees ise tuleks ütlema, et ta last tahab, ma ei kujuta ettegi. Pigem annaksid vihjed sellest märku, nagu qeani näites, või veedaks mees lihtsalt palju aega tuttavate laste seltsis.

Eelmise mehega oli tõsine plaan saada laps Tema väga tahtis seda. Olime juba päris viimase sammu juures, tuli vaid arstile kindel jah sõna öelda ja asi oleks nö hakkama pandud. Siis, kui anti mulle aga see võimalus valida, hakkasin mõtlema, kas <span style="font-weight: bold;">tõesti </span>seda tahan ja sel hetkel ma taganesin.

tahan ka!

Tahaks kaa!


Aga lähima 20 aasta jooksul seda ei juhtu.

Minu jaoks on loomulik rääkida oma partneriga tulevikust ja ka lastest juba peale mõnda kuud, näiteks poole aasta möödudes. See näitab väga hästi ära, kas mehel on tõsisemad plaanid või ei. Ja rõhutaksin siinkohal ka seda, et see rääkimine ei tähenda kohe seda, et asja kallale peaks asuma. Lihtsalt kuidagi kindlam tunne on, kui see teema on läbi arutatud.
Ma olen küllaltki noor, pole veel kõrgkoolgi lõpetatud, kuid ma tahaksin last.. vahel tunnen, et nüüd ja kohe.
Aga teemasse.. ma arvan, et sellise lause ütlemine mehe poolt võib ikka oodatav olla. Kuigi mulle on jäänud mulje, et naistel tuleb see titesoov ennem kui meestel.

Lähima 20 ???

Kuigi käime mõlemad alles keskkooli viimases klassis, oleme seda vahel arutanud Ehk tasuks asjale läheneda väheke huumoriga....mina näiteks vahel küsin, et mis nime sina paneks kui sünniks poiss. Mitte ei küsi, et kas sa tahad kunagi lapsi. Oleme mõlemad kaine mõistusega, ja teame et enne korralik töö, kodu ja alles siis perekond

Oleme palju rääkind,aga ei tea kes sünnitab Kardan kohutavalt ja jäängi kartma. Ükspäev on mul 3 last. Martin, Kristjan ja Artur

BailaBaila on vist veendunud, et tema tulevase mehe ...hmm.. sugurakkudes ainult x kromosoomi kandjaid ei leidu.


Aga ma olen muutunud, ma tahan ka kunagi lapsi vist ikka. Olen 22 kui ülikooli lõpetan.. elaks vb mõned aastad välismaal ja siis vaataks, mida veel tahan..Aga ma kardan kõige rohkem paksuks minna, ja venitusarme jne jne.. ja kõik mida need lapsed endaga kaasa toovad.:dry:Oi kui paha ma olen. Aga ma vist tahaks ka poega kõigepealt.

Ei ole nii konkreetselt rääkinud, aga mu mees on juba suht suhte alguses olnud seda meelt, et kui tuleb siis las aga tulla. Mina eelistaksin planeeritust. Aga ükskord kui me niisama kaisus olime ja lakke vahtisime, rääkisime ei tea millest, siis ta küsis mult, et kas ma tahan TEMAGA kunagi last/lapsi. Mul jooksis siis mõte nii kinni, taipasin et ma ei ole sellele mitte kunagi mõelnud. Vastasin, et tahan muidugi, kui me selleks valmis oleme, aga hetkel mina ei ole selleks kohe üldse valmis, Tema ehk isegi on. Ja muidugi ma tahan millalgi lapst Temaga, siis kui on õige aeg.