EEVA naistekas

niisiis, kuidas suhtute oma kodu? kallis ja armas ja kena, hubane, varjupaik? kas ilus? kas lasete oma koju sõpru või eelistate pigem kodu endale jätta? ja üldse kõike mis on seotud koduga!

Minu kodu on mulle nii armas. Ma olen terve elu ainult siin elanud, pole kunagi kolinud. Siin on mu ema ja isa ja vend, 2 kassi ja koer. Suur aed. Pisike bassein, marjapõõsad, viljapuud, kartulipõld. Veski mõne sammu kaugusel, põllud ja kaunis päikeseloojang. Maja on küll nõukogude ajast, aga siiski armas, nüüd on ka uus viilkatus, soojustus ja uued aknad-uksed. Seest on pool euroremonti, aga on ka vanemat mööblit. Keldrikorrusel on kaminasaal, saun, kus lõõgastuda. Minu tuba on ainult minu maitse järgi, väike roheline 8-ruutmeetrine pesake. Paremat kodu pole olemas...

Lisan veel, et on veel 200 aasta vanune söögilaud, mis on perekonna pärandus, mida me ei vaheta ka siis välja, kui kogu uue mööbli peaks saama.

Minu jaoks on kodu selline koht,kuhu ma saan põgeneda kõige eest ning alati saan siia tulla.Nädalake eemal ja juba koduigatsus.Kahekorruseline,üsna suur maja.Suur aed,väike kartulipõld,korvpalliplats,bassein,igasugused puud ja põõsad,saun.Tegevust peaks jätkuma siin:)aga ütlen kohe,et mulle eriti ei meeldi,kui sõbrad minu juures aega veedavad.Vb olen imelik,aga ma eelistan tavaliselt mujal olla teistega.

Minu kodu on midagi sellist, mida ei anna sõnadesse panna. Midagi püha. Kui olin kahene, kolisime siia maale. Tasa ja targu on hooned üles aetud ja vanad lammutatud. Maja on suur, kahekorruseline, siis selle ümber on kolm suurt hoonet ja vähe eemal puude vahel saun. Maja ümbruses on lillepeenrad, ilusad kividest laotud. Maja juurde on erastatud u. 13 ha maad, millel kasvatame väiksel osal maasikaid ja kurke. Siis on veel kasvuhooned ja terve pinu puid-põõsaid nagu maakohale omane.


Kodust ei suuda mina eemal olla. Kuna kool asub saja kilomeetri kaugusel, siis peab paratamatult eemal olema, aga nagu võimalus avaneb, olen ma kodus platsis. Siin on mul kutsu, kiisud, hani ja kanakesed:) Ühesõnaga siit ei suuda ma lahkuda. Ja ma ei suuda mõista inimesi, kes peavad elama linnades või kitsikuses. See on vb harjumuse asi, aga mulle arusaamatu.


Ja sõbrad on alati siia oodatud.

Ma ütlen kohe ära, et mina pean kahte kohta oma koduks. Esiteks on korter, kus ma enamusaja elan. Suur tuba koos kamina ja mõnusa diivaniga, armas rõdu, avatud köök, vannituba vanniga ja muidugi minu enda pisike hubane tuba. Teiseks koduks loen ma suvilat. Väikese järve ääres, saunaga, ehitame teist korrust peale. Nendes kohtades tunnen ennast nagu kodus. Ja ma pean ka ausalt ütlema- mulle ei meeldi külalised, oma kodu on oma kindlus ikka.

ja ma ei ela ka linnas, tore, kodu on jh selline mõnus ja hubane, tore koht ja armsad inimesed, kuid kui rääkida majast ja korrast kodus, siis see on katastroof! noh maja ei ole vana 15 aastat ehk.. aga seest! jube: nt osad seinad on paljas tsement, mingit katet pole, siis on tapeet ühes toas, pooleldi seinalt maha kistud ja must! nii kole lihtsalt, siis nt saun on plaatimata/lauaga löömata- paljas tsement, ja veel igasugu vigu, köök on jubedaim lihtsalt, rasvane pliita tagune sein, jne! mai tea nagu, oleks siis vähemalt korras, aga ei! igaltpoolt sassis, telekatoas, kus põhilislt vanemad on, laud sassis, ajalehed kuskil nurgas tolmlevad, ja siis ema ajab mind koristama! minu tuba on väga korras ja puhas, aga ma ei jõua tervet maja koristada..!!! ja kapid: sassis!!! nt pesukapp; linad, padjapöörid, käterätid, kõik täiesti segamini. siis nende riidekapid on ka segamini, ema jätab enda pesu mingi telekatoa kuskile kappi- kus pole mingi koht, ta õtleb, et tal vaja võtta, a.la ma ei viitsi minna üles tuppa riietekapist otsimal! ja nii edasi ja nii edasi.. õudsalt on hakanud segama tolm! ma lähen närvihaigeks selle tõttu, see lämmatab, ma vihkan, igalepoole vaatan on tolm! ma ei suuda, ma olen ainus kes on puhtuse oidja kodus! 1 kord tuli sõbranna külla ja emal oli auguga t-särk seljas- nii kena temast! nende kõikide asjade pärast ei kutsu ma külla kedagi, väga vähesed on käinud, ja ma püüdsin piirata nende liikumist majas, minu tuba on kõige kenam. jh selles mõttes häbenen kodu, parimsõbranna (mingi 4a juba) küsib, :ma ei ole su juures kunagi käinud, kas ma võin tulla!? ma vabandan välja loomulikult, ja ise püüan ka vältida sõprade juures käimist, nad tahaks siis minu juurde ka tulla ju. ja ma arvan, et ega see olukrd ei parane ka! emal on aega küll tegeleda kodus,meil väike maja ka, aga ta ei viitsi lihtsalt


häbenen oma kodu seetõttu, (ärge arvake et oleme vaesed ning seetõttu on selline olukord, ei ole! Täiesti keskklassi inimesed)


väga hale ja tüütu romaan sai nüüd küll

Mulle väga meeldib mu kodu. See on samuti nõukogude ajast, aga väga hubane. Võibolla ainult natuke üleliia suur - palju koristamist. Aga isegi kui ma viibin kõige moodsamas ja uuemas jms korteris/majas, tunnen ma ikka, et oma kodu on see kõige armsam ja lahkem ja soojem. Kui oma kunagi oma maja/korteri peaks saama, siis kujundan ka selle pisut vanaaeglselt, ma arvan.

Kodu... maja pärast mul on mõnikord häbi, et alati pean tuttavatele selgitama et jah, ehitustöö on pooleli jne... mingi 8 aastat juba. Mulle ei meeldi eriti.. st siin on lahe olla jne, aga ei ole eriti ilus ja korras. Vanemad ei hooli üldse puhtusest ja mina ei jaksa ka kõike koristada, sest see maja on tohutult suur. Aga oma tuba on siis selline täiesti teine maailm. Pole mingit probleemi nädalaid oma toas passida. Endaga on mul alati huvitav ja minu tuba on ilus.

Üldiselt tahaks ära juba... Kuigi koht kui selline väga meeldib.

Mul nagu polekski kindlat kodu, selle asemel on 3 elukohta.

Isa majas on mul nn "oma tuba", kuid seal käin üliüliüli harva (kord aastas?), mulle ei meeldi selle toa juures see, et seal on alati hämar (toa aknad põhja poole, päike ei paista sisse) ja külm. Muidu on ilus suur maja, kodune ja maitsekas. Minu lemmik on muidugi ruum, kus tal on igasugused vanad esemed, raamatud, tohutu mündikogu ja muidugi araabiapärased asjad, kirjutised jne..


Põhikooli lõpuni ja nüüd nädalavahetuseti elan ema juures. Korter on väike, minu tuba on likvideeritud (ema viis kirjutuslaua minema, viskas voodi välja, pani enda asjad tuppa). Muidu pole väga vigagi, ainult ema on nagu kodu diktaator - ta märkab IGAT asja, mis vähegi oma kohalt on liikunud .
Viimati kutsusin sõbrannasid külla 7 aastat tagasi minu 10. sünnipäeval...

Koolipäevadel elan Tartus. Sealne elukoht samuti ei meeldi, kuna elan läbikäidavas toas ja külalised, kes ööseks jäävad, majutatakse minuga samasse tuppa:confused: + selle "kodu" juures on veel palju asju, mis mind kohutavalt häirivad.


Tahan oma korterit:(

Mul ka Tartus korter, aga absull kodutunnet ei ole. Nii vastik koht...autod ja see pidev lärm. Korter on Võru mnt ääres ja sa vast peaks teadma, mis värk seal on:confused:

mulle ka ei meeldi, teistel käin hea meelega külas, aga enda koju ei taha. lihtsalt ebamugav oleks, ei meeldi võõrustaja roll:|

täpselt sama olukord

viimane oli minu poolt kirjutatud

Ma elan korteris. Olen eluaeg siin elanud ja seetõttu on see mulle väga kalliks saanud. Ei kujuta ettegi, et peaks ära kolima. Mul ei ole küll päris oma tuba, aga sisustatud on minu maitse järgi:) Kodutunne on siin alati.

Minul on ka kaks kodu..üks on mu lapsepõlvekodu..kus elavad mu õde ja ema..ja teine on 12 m2 korter, kuhu ma just eile sisse kolisin.. Olen Tallinnas peaaegu 2 aastat elanud, aga kõik teised korterid ei ole kunagi tundunud mulle koduna..
Oma väikese korteri tõttu ei saa ma eriti palju sõpru korraga kutsuda , aga mulle meeldib külalisi vastu võtta paar nädala pärast peab soolaleivapeo nagunii tegema

Kuigi ise sealkandis ei ela, tean siiski, et Võru mnt on väga lärmakas.

Aga sul on oma korter? Elad üksi või mingi korterikaaslasega?

Ei meeldi üldse enda kodu Just see minu tuba . See tehti valmis kui ma olin 7-aastane. Nüüd ma olen 13, ja ikka see sama titekas tuba . Ja see on nii kitsas ja ruumi ka suhteliselt vähe Aga selle vea saaks kohe parandada, aga näed Ei suudeta

Kaks aastat on isa seda üürinud...kahetoaline. Esimesel aastal elasime mina, mu kaksikõde ja kaks endist klassikaaslast, kellega sai koos gümnaasium lõpetatud enne ülikooli tulekut. Üks neist osutus täielikuks peavaluks, mis lõppes suure õudusega. Siit moraal, et ei tasu ikka igaüht usaldada. Ja teine korterikaaslane on venna tüdruk. See oli esimene aasta. Teisel aastal olin õega praktiliselt kahekesi. Ja nüüd sügisel kui vend gümnaasiumi lõpetab tuleb koos naisega meie juurde. Aga see rajoon on suht kahtlane seal...mingi hommikul avastad enne kooli minekut, et toast on asju totaalselt hoovile visatud. Laste lärm ja karjumine on ka kohutav. Aga midagi pole teha.


Aga kus kandis ise? On sealne olustik normaalsem?

Millega see "peavalu" siis hakkama sai?

Võru mnt on minu meelest juba sellepärast kahtlane, et seal ALATI toimub midagi ja öösel käib ka vilgas elu... Eriti Pitsapoe ümbruses, kus käiakse öösel jookidele lisa ostmas, räusatakse jne.

Annelinnas, kuid ma ei tahaks täpsustada, kus täpsemalt
Elan ühes kõrges kortermajas, nii et sinna üles ei ole seda lärmi eriti kuulda.
Ning teise maja elanikud ka aknast sisse ei vaata, kuna elan esimeses majas.

Kuid elamine läbikäidavas toas on ikka närvid nii pingule tõmmanud..
Oehh, seal on nii palju segavaid asju, kuid emale on täiesti võimatu selgeks teha, et ma tahan oma korterit või kasvõi mujale kolida, sest kool asub ka põhimõtteliselt teises linna otsas. Oh ei, tema arvates on mul kõik hästi, minu eest tehakse kõik ette taha ära ja ma elan seal nagu kuningakass