Mingi piir võiks ka nende naljadega olla. Üks klassivend oli kolmapäeval käinud HIV testi tegemas, täna ta hea sõber ja ka klassivend ütles mulle vaikselt, et tead ta test oli positiivne. Ma ei taht uskuda ja olin hämmingus, ütles, et küsiksin ise, kui ei usu. See ta nali pidigi olema, et küsin klassivennalt sellist asja ja jään ise lolliks. Õnneks ma nii taktitundetu ka pole, et küsima minna. Mida üldse mõtleb inimene, kes sellist nalja teeb.
Aga emale tehti mul raamatukogus aprillinalja. Viis mu raamatu ära, teadsin, et mul oli 1.50 viivist. Ema läks viis ära ja ütles, et tal pidi viivis ka olema. Rampsimutt vaatas tõsise näoga otsa ja ütles, et "jahh... see päris suur tal. 75 krooni". Ema hakkas juba õhku ahmima, et kuidas nii. Tädi rääkis, et "noh jah, arvuti igatahes nii näitab". Ja vaatas veel veidi aega tõsiselt otsa, lõpuks ütles "aprill!"
Ise mingit nalja ei teinud. Ja tüütavad ära ka need uudistes ja lehtedes olevad libaartiklid. Võiks ju lõpus väikses kirjas olla, et aprillinali on. Nii huumorimeeletu olengi.