EEVA naistekas

On teil midagi sellist olnud, et tagantjärgi mõtled, kuidaas ma küll julgesin või mis mul arus oli. Kas meenutate seda nägu naerul, või õudusega? Kasvõi mingi väike juhtum, mis nii, kui meelde tuleb, lööd käe vastu otsaesist, eiiii see ei ole võimalik. Niiet, selline teema siis.

Ek selliseid juhtumisi on tegelikult väga palju, kus tahest tahtmata meenutades peab pihuga otsaesist lööma. On nii naljakaid, kui ka hulljulgeid, tobedaid, piinlikke... Kasvõi mõne mehega magamine. Ikka juhtub, meenutades virutan jälle laksaka otsaette Või siis piinlikud olukorrad, mingid tobedad laused, mis välja pursatud naljahoos (eks nad omamoodi mittenaljakad ei olegi ju tegelikult, kui tagantjärele mõelda). Või siis naermapurskamine, kui pole naerukoht. Nooruspõlve riietumisstiil. No anna olla, kus siiani annab mõelda, mis mul küll arus oli ??? Jaa... Igatahes see plaks vasta otsaesist võib varsti lausa igapäevaseks muutuda

Umbes 7 aastasena läksin penoplastiga (?) järve peale parvetama, ise ei osanud ujudagi . Ja mis tiiru ma veel tegin.. Jube lihtsalt!

Telkisin metsas kolme poisiga(sõbrad ja eks) oktoorbikuus, null kraadiga.

Tuli just meelde see, kuidas me eelmisel suvel ühe sõbrannaga hääletasime. Mingi pidu toimus Hiiumaal, Kärdlast umbes 30-40 km eemal. Sõbranna ise elab Kärdlas ja otsustasimegi siis häälega minna, et bussipileti raha säästa. Olime linnast väljas ja juba maha kõmpinud võib-olla mingi kilomeetri või kaks, aga autosi sõitis meiesoovitud suunas väga vähe, ja need mis sõitsid, ei kavatsenudki kinni pidada. Lõpuks siiski pidas kinni mingi vana Wolks Vagen, kus istusid sees kaks meest. Vanuseks umbes 25-30 ? Kuna see koht, kuhu tahtsime jõuda, jäi neile enam-vähem teepeale, siis istusimegi autosse. Hiljem hakkasime vaatama, et auto oli paljaste naiste pilte täis ja mehed olid ise ka vägagi imelikud. Üks oli selline väga rasvaste juuste ja imeliku irvega, teine oli natuke vähemhirmutavam.


Meil oli kaasas ikka Hiiumaa kaart ja puha, mille me iga natukese aja pärast kotist välja otsisime ja kontrollisime, kas läheme ikka õiges suunas. Eks nad said aru, et me natuke pabistasime seal tagaistmel ja küsisid: "Kuhu reisite siis niimoodi?" Meie vastasime, et vanaemale läheme külla, kahtlen kas nad uskuma jäid. "Käite koguaeg siis, kaart näpus, vanaemal külas või? " Selle peale me midagi eriti vastata ei osanud. Siis nad hakkasid naerma ja ütlesid, et ärgu me muretsegu ja et nad ei kavatse meid kusagile metsa viia. Viisid veel meid täpselt selle maja ette, kuhu tahtsime minna, pärast vaatasime kaardilt, et tegid ise natuke suurema ringi, et meid sinna viia. Pärast seda pidasime seal maha korraliku peo, mis siiamaani meeles on.

Kui ma noorem olin, sõitsin maal rattaga ja vahepeal läks tee läbi metsa ja siis ma laulsin täiest kõrist Meie mehe - kaunimad jalad. Sel hetkel sõitis must rattaga mööda vanem meesterahvas ja ma pidin häbi pärast maa-alla vajuma