AkrüülküünedKui me kujutame ette kõvaduse skaalat, mille ühes otsas on kivi ja teises otasas inimese küüs, siis akrüülküüs on umbes 90% kivi tugevusest. Akrüül on koostiselt vedeliku ja pulbri segu. Legend kunstküünte kahjulikkusest ongi osalt inspireeritud akrüüli aktivaatorlahuse teravast lõhnast.
Akrüüliga on võimalik teha ka ilma tipita küünepikendusi. Sellisel juhul peab aga oma küüneplaat olema piisavalt suur, et selle alla saaks paigaldada šabloonkleepsu. Seejärel ”venitatakse” küüs akrüüliga pikemaks, šabloon eemaldatakse ja küüntele antakse soovitud kuju. Meetodi eeliseks on oma küüne pikkuse säilitamine.
Akrüülküüned võivad näida väga paksud ja kunstlikud, kui neid ei ole paigaldatud proffessionaalselt. Leides küünetehniku, kes on spetsialist akrüülküünte paigaldamisel, võid saada endale väga õhukesed ja loomulikud küüned.
Akrüüli on kolme erinevat värvi: roosa, läbipaistev ja valge. Kõige sagedamini kasutatakse roosat ehk loomuliku tooni. Valge akrüüliga on võimalik teha prantsuse maniküüri. Antud meetodi puhul kantakse valge akrüül ainult küüne tipile ja ülejäänud küüs kaetakse kas roosa või läbipaistvaga. Sellist tehnikat kasutades ei ole hiljem vaja küüntele lakki kanda.
GeelküünedGeelküüs on nime saanud pikendusmaterjali geelja tekstuuri järgi. Nii geel- kui ka akrüülküüned leiutati enam-vähem samal ajal, 1970ndatel USA hambaarsti kabinetis. Mõlemad sarnanevad oma koostiselt stomatoloogias kasutusel olevate materjalidega. Sellest ajast on geelmaterjali korduvalt modifitseeritud ja erinevad firmad pakuvad erinevaid geelivariante. Nagu kaasagsed hambatäidismaterjalid, on ka geel valguskõvastuv aine ja seda kasutatakse koos UV-lambiga.
Geelküüned jäävad nn. kiviskaalas umbes keskele. Nad ei ole küll nii tugevad kui akrüülküüned, kuid see-eest omavad hämmastavat läiget ka ilma lakita. Viimase omaduse tõttu võib geelküüsi nimetada nö. kõige edevamaks küünetüübiks.
Geele on mitmeid erinevaid värvitoone, mis annab küünetehnikule suurte võimalustega mängumaa.
Geelküünte paigaldamisel tuleks arvestada, et geelile ei meeldi meie muutlik kliima; tugeva külmaga võivad küüned mõranema hakata. Hoides oma käed tugeva pakase eest peidus, soojade kinnaste sees, ei juhtu geelküüntega midagi.
Siid- ja fiiberkanga küünedKangasküüned on kõige vanem kaasaegne kunstküüne liik. Algul kleebiti kangas küüntele selle kaitseks, et küüsi paremini kasvatada saaks. Aja jooksul hakati kasutama ka tippe ja tegema küünepikendusi. Kangasküüntel puudub loomulik läige, mistõttu on neid ilusam kanda koos lakiga. Samas jääb kangasküüs kõige loomulikum, kuna katab küünt õhukese kihina.
Selle tehnika puhul kasutatakse valmislõigatud siidi- või fiiberkanga tükikesi, mis liimitakse küüneplaadile. Siid on nendest kahest kangatüübist loomulikuma väljanägemisega ja tunduvalt elastsem, aga tihti liiga habras aktiivne elustiili korral. Fiiberkangas on seevastu tugevam, kuid suure mustri tõttu rohkem silmapaistev, mistõttu soovitatakse seda kanda koos lakiga.
[u]Mida võiks teada
/u>
Kõikidel kunstküüntel püsib ka kehvema kvaliteediga lakk väga hästi peal. Laki eemaldamiseks tuleks kasutada atsetoonivaba lakieemaldajat. Arvestada tuleb, et poetoode ei pruugi sobida, kuna võib sisaldada mitmesuguseid keemilisi lisandeid, mis kahjustavad ja pehmendavad kunstüünt – nii et osta tasuks see kindlasti salongist. Ehkki mõned firmad pakuvad spetsiaalseid lakke kunstküüntele, sobivad tegelikult kasutamiseks kõik küünelakid.
Enne kunstküünte paigaldamist peaks arvestama, et mugavuse pärast pole neid küll mõtet panna. Perfektse tulemuse nimel tuleb käia korrapäraselt hoolduses ning kodus peaks õlitama küüneümbrusnahka ja väljakasvavat küüneosa. Hoolduses käimise sagedus sõltub kunstküüne tüübist, küüne kasvamise kiirusest ja muidugi ka sellest, kuidas neid hoitakse. Loomulikult saab tugevama kunstküüne tüübi korral ka nt aia- ja majapidamistöid teha, soovitavalt küll kindaid käte kaitseks kasutades.
Üks võimalus kunstüüntest vabaneda on need lihtsalt välja kasvatada: akrüüli ja geeli puhul poleeritakse väljakasvanud osa küünepinnaga tasaseks ja kasutatakse varjavat lakki.
Küünte seisund pärast kunstküünte eemaldamist sõltub paljuski küüned paigaldanud tehniku oskustest. Koledus pole paratamatus. Oskamatu paigaldaja võib sageli terve küüne asjatult õhukeseks viilida. Tegelikult piisab tipi ja küüne haakuvuse tagamiseks vaid küüneplaadi pinna kergest karestamisest, s.t. ainult kergeid piki- või põikitriipe. Ka kahjustab oma küüsi kunstküünte oskamatu eemaldamine, mis mõnel juhul võib endaga kaasa viia terve küüne pealmise kihi.
Värvimuutused oma küünel tekivad siis, kui paigaldamisel on küüneplaadi ja tipi vahele jäänud õhumullid või pole ääreviimistlus olnud korrektne ja õhk satub vahele. See on soodus pinnas ka bakterite arenguks ja infektsiooni tekkeks. Samuti liiga sage tumeda pigmendiga küünelakkide kasutamine võib kaasa tuua värvimuutuse. Suitsetajatel on küüneplaadi värvimuutused kergemad tekkima.
Üldiselt on kunstküüned ilmastikukindlad, ent mõnda tüüpi geelküüned võivad reageerida suurtele temperatuurikõikumistele: paralleele võiks tõmmata hambavaabaga, mis muutub tundlikuks.