EEVA naistekas

Ma kardan.. eriti kui õhtuti pimedas õues käia, siis suured koerad jooksevad lahtiselt:confused: ja mõnikord haakkavad veel järgi ka käima..ükskord ma ei saanud maja uksest sisse minna, sest hiiglaslik koer pressis end minuga kaasa:dry:

ja mindki on koerad rünnanud, mõlema vanaema koerad:D üks kuri taks hammustas mind näost vanasti ja sõrmi näris ka, aih kui valus... ja teine oli hiiglaslik krants, kes võttis jalast kinni ja lahti ei lasknud, väga kõvasti hammustas, aga õnneks suurt ei juhtunud, sest kannatada saidki ainult jalatsid, kuigi hambad läksid läbi:confused:

Ei karda.

Kõigi eelduste kohaselt peaksin kartma, aga ei karda. Nimelt oli mul väiksena muidu väga sõbraliku, tuttava koearaga väga halb kogemus. Pigem oli juhtum küll minu süü, nimelt olin terve päeva koeraga tuttavate juures mänginud ja kui ära hakkasime minema, tahtsin kutsale head aega teha. Koer aga oli juba päris vana ning ühest kõrvast kurt, mida mina muidugi ei teadnud. Lähenesin talle kurdist küljest ning panin käe talle küljele, koer vaatas teisele poole samal ajal ja järgmine mälupilt on juba autos, ema hoiab verist taskurätti mu näol. Nimelt oli koer ehmatanud ja kaitsereaktsioonina ümber keeranud ja hammustanud, lõugade vahele jäi mu nägu. Nüüd on lõua all, põse peal ja kulmu peal arm. Väga palju õmblusi, aga mul vedas TOHUTULT sest silmast jäi VÄGA vähe puudu. Ema on rääkinud et olin täiesti šokis, isegi verd ei tulnud, sest ma olin lihtsalt nii suures šokiseisundis, ei rääkinud midagi, lihtsalt vahtisin tühjusesse. Isegi operatsioonilaual ei öelnud ühtegi sõna. See koer pandi pärast magama, mis minu arvates oli kohutavalt ebaõiglane, aga peremehed olid vist ise ka nii šokis sellest juhtumist...Ma isegi ei tea, miks ma koeri ei karda. Või noh, kui mingi suur must koer lõrisedes minu poole jookseb siis loomulikult kardan aga üldiselt kardan selliseid väikseid nähvitsaid isegi rohkem kui suuri koeri.

ei karda loomi, armastan neid
Kaks koera on hammustanud ka, aga ega ma sellepärast, siis teisi koeri kartma ei hakka...)
Kõik on ju erinevad.

ojaa, ja kuidas veel kardan! minu tänavas on peaaegu igal perel koer, ja siis ikka suured. väiksena kartsin tohutult koju jala tulla, passisin tänava otsas ja ootasin, et mingi auto tänavasse pööraks, et siis julgem minna mingist majast mööda. me oleme helistanud ka neile, et panevad kinni väravad või koera, sel ajal kui koju lähen. Ühel on siis suur saksa dogi ja rotveiler(keda enam ei ole vist, tema hirmutas mind ikka kohutavalt:confused:) siis on veel saksa lambakoera tõugu koeri ja veel mingi dogi ja hulkumas käib veel teisigi! täiesti võimatu on ju, kardad oma koju minna! Seda ma ei kannata, kui üks peremees ütleb, et see pole mingi koera elu, kui peab ketis olema!:angry:nagu mida? käi jalutamas siis, või tee aed kodule ümber(neil piisavalt suur maa ala ümber maja ja sauna) hoidku looma kodus!


muidu üldiselt ei karda, pisikesi mitte üldse.

loom ei tohiks kindlasti ketis olla!
Mis õigusega inimene hoiab teist ketis.
see maamuna on meile kõigile võrdselt mõeldud, aga millegipärast inimene tahab kõike valitseda.

Mul on koerte vastu austav hirm.
Meil on endale eluaeg koerad olnud ja olen nendega palju kokku puutunud. Kardan ka nt. oma koera, sest kunagi ei või teada millal ta hammustada võib. Ta ei tee seda kohe kindlasti aga loom on siiski loom olgu ta nii hästi koolitatud kui tahes, siis on lihtsalt tõenäosus väiksem. Koerad on mulle rohkem meeltmööda kui kassid ja tulevikus kavatsen kindlasti koeraomanikuks hakata, isegi tõud on välja valitud kes enam sobivad. Oma koeraga tegelen niipalju kui võimalik ja ta on mind 2'l korral ka teiste koerte eest kaitsnud. Võõraid, hulkuvaid kurja välimusega koeri ma muidugi kardan.

Ma olen tegelikult vist paar korda hammaustada ka saanud, ja üldjuhul saab aru ka kui ta hammustab. Koer on paigal ja vahib pingsalt kätt. Mitu korda olen eest ära tõmbanud käe kui nad hammustada tahavad.

Ei karda koeri. Aga päris võõrale ketis koerale päris pai tegema ma ei hakkaks.

Koeri ei karda üldse kohe, igale koerale tahaks kohe pai teha, kes vastu tulevad:heart: mul on taskus ka kotike kuivatatud kopsuga, mis on iga koera lemmik maius,see ehk aitab ka veidi kurjematega hakkama saada. Loogiline oleks, kui ma kardaks neid, kuna väiksena olen nende käest just hulkuvate koerte käest küll hammustada saanud, aga näe, ei karda ja ma jalutan ka vahest ona pisikese koeraga ilma rihmata, ja need koera omanikud ajavad mind küll vihale, kellel on suur koer ketist lahti. Muretsen just oma koera pärast kui enda pärast. Mul nimelt isane koer:P ja koeri ei tohigi karta, nad saavad ju sellest aru.

eriti ei karda,kui mõni hulkuv koer lausa suure hooga tänaval minu poole jookseb siis ehk hakkab kõhe ja jään seisma,aga et hakkaksin mõne koera pärast ringi keerama ja tuldud teed tagasi minema,seda küll juhtunud ei ole.


endal koera pole(pole kunagi olnud) ja ei taha ka,ei ole koerte sõbar.

Ei karda, kuigi olen ühelt koeralt pureda saanud

st kas just pureda, aga hüppas õlga kinni.

mind on koer 3 x t6siselt hammustanud,aga ma ei karda neid.(kassid ikka armsamad)

Ma pole vist kunagi koeri kartnud:P
Mul on väiksest saadik alati suured koerad meeldinud ja siis meil oli peres üks KAukaaslane.. Totaalne perekoer:heart:. Me käisime õega koos juba väiksena temaga mereääres jalutamas(loomulikult rihmaga) ja ta päästis nii mõnigi kord meid mingisuguste suvaliste pitsude eest.. Kelle omanikud passisid ma-ei-tea-kus ning koerad jooksid niisama ringi, ronisid meie Kauka nina alla . Samas ma polnu kunagi oma sõnadega ja tegudega kade..
Ükskord oli üks sakslane mereääres lahti ja omanik oli kõrval, ma ütlesin et kutsugu oma koer enda juurde ja pangu ta rihma otsa või ma ka ei jõua enam oma kutsat kinni hoida-[võrreldes meie koeri , oli minuoma murdja ning siis teisest poleks miskit järgi jäänud:P] ainult ähvardamisega tulevad mõned mõistusele, et koeraga mereäärde ronies peab rihm kaelas olema... Kuigi nõutav on ka suukorv..

Aga kahjuks Mul kaukat enam pole ( elas 16 aastaseks)...

Siiski-siiski, koerad on võrratud:heart:

Jah, kardan. Eriti ei salli neid väikseid nähvitsaid, kes võivad vabalt ligi tulla ja naksata. Naabritel oli selline loom ja kunagi ei võinud kindel olla, et ta ei hammusta.

Viimasel ajal ma vist lausa tõmban nähvitsaid. Üks must pisike, keda omanik hüüdis "Donnaks", pistis jalgu närima ja lõugama, kui mööda kõndisin - piisas korra käratamisest ja jalaga ähvardamisest "Kao minema!" ja kuts korjati kohe rihma otsa ja enam pole teda rihmata näha ka olnud. Siis on mu ämmal üks selline..Jeerum - mu mees ei viitsinud koeraga vaielda, ning koer istus esiistmel..Tuli siis mulle järgi ja see ärahellitatud nähvits lihtsalt urises..mees ütles, et tema ei taha omale veel uut jopet ja soovitas taha istuda, kuid mina ütlesin, et selline pisike füüsilist valu ei tee ja käratasin ta taha..Küll ta oli pärast solvunud..See koer on selline, et peab saama mis tahab.. Joriseb vahest niisamagi. Ei meeldi sellised koerad, kes on kasvatamata ja omanikud ei ohja neid. Korra on ka kallale mulle ja koerale tulnud selline, kui jalutasime..Mis ma ikka teha sain - tõstsin oma 3korda suurema koera(amstaff) sülle ja kõndisin minema...Kartuses, et äkki minu mänguhimuline "peletis" avastab, et olen ohus.. Aga ei, üldiselt ei karda koeri, kuid ebameeldivatest hoian siiski eemale ja ei hakka neid ise õpetama.

Ei karda. LAhtiseid ma natuke mõnikord kardan, aga üldiselt ma pigem paitan neid.

ma kardan kohutavalt kõiki koeri kes on üle põlve kõrgused:S mul endal on taks, see pole mitte kunagi kellegile kallale läinud, kui võõrast näeb siis kuseb rõõmusrt ennast täis:D kui ma näen suurt lahtist koera hakkan kohe värisema ja jään seisma või pööran ringi ja lähen teist kaudu, 1 korra tuli 1 koer mulle ja mu sõbrannale kallale, sõbranna hakkas kohe eest jooksma, ma mäletan et veel karjusin et ära jookse, koer üritas mind hammustada näost aga ma pöörasin ära, täiesti nagu nutsin, seisin koha peal vist poolteist tundi, ei julgenud telefoni ka vastu võtta kui see helises. õõõh ma ültse ei salli koeri, ei näe neis midagi armsat ka, kindlasti tulevikus rohkem koeri ei kavatse soetada.