EEVA naistekas

Küsimus pealkirjas. Mul endal on alati suurt kasvu koer olnud ja sõprade-tuttavate koeri ei karda, aga kui tänaval lahtine koer vastu tuleb, siis kardan väga ja võimalusel pööran otsa ringi, et ei peaks võõrast koerast mööduma, isegi siis, kui ta tundub sõbralik. Enda koeraga jalutamas käies on ka suurim hirm, et järsku tuleb mõni lahtine koer meid ründama. Ma ei taipa, kust selline hirm on tulnud, kuna hammustada ega rünnata pole ma kunagi saanud. Kuidas teil selle koerahirmuga lood on?

Üldiselt ei karda, aga võõrale koerale ninapidi päris kätt külge toppima ei lähe. Oma koeraga jalutades kardan samamoodi lahtiseid koeri nagu tuld...

Ei karda eriti, aga kui enda koeraga jalutama lähen, siis kardan, et mingi suvaline koer äkki ründab. Tegelikult pole sellist juhust olnud ja ma isegi ei tea, miks ma kardan.

on issand, ma olin kindel et ma olin ainuke. Kohe kui ma oma koeraga välja lähen, kardan koeri. Kuigi muidu ültse ei karda.

Üldiselt ei karda,kuid maal tigedaid keti koeri kardan. Lähedale vast ei astuks. Oma koeraga jalutades,kardan ainult jooksuajal,siis liigub ringi igast suuri koeri.

ei karda koeri, aga võõraid koeri samas puutuma ka ei lähe. kuna mul endal on suur ja välimuselt ysna kuri koer, siis olen ma harjunud, et kõik sõbrad-tuttavad teda kardavad, kuigi pole põhjust. temaga jalutades on ka see võõraste koerte probleem, ma ei karda, et nad ryndavad, vaid nad on lihtsalt tyytud. mu enda koer on võõraste koerte vastu väga ylbe ja seepärast on alati tykk tegemist.

Mul on just vastupidine olukord, kui ükskõik, kui suur koer Lahtiselt tänaval või metsas vastu tuleb, ei karda ma kunagi, mulle isegi meeldib see, kui kori näha on, küll aga ajavad hirmu nahka need, kes aias või rihma otsas kinni on ja siis hullult hauguvad, kui näiteks siis aiast mööda joosta, on küll jube.

Sama siin

Ma ei karda absoluutselt koeri. Suvel olime sõpradega ( poisid olid enamus ) linnnas ja suuur suur koer tuli ja siis mina pidin neid kõiki kaitsma . Tavaliselt kui kõnnin sõbrannadega aedadest mööda, hakkab koer haukuma, nemad kiljuvad, ma vaatan, et mis toimub .

Kardan tänaval hulkuvaid koeri, isegi väikseid. Tuttavaid koeri mitte eriti, kuid igaks juhuks ikka olen ettevaatlik nende läheduses olles, sest ühe koeraga on halvad kogemused.

Täiesti oleneb. Siiski ma ei salli, kui omanikud oma neid sõbralikke, kuid suuri koeri lahti hoiavad jalutades. Vahel lihtsalt tekib hirm, kui nad juhtumisi minu poole jooksevad ning koerad tihti reageerivadki sellest hirmu lõhnast. Ja on väga sinisilmne arvata, et kui koer sinuga on sõbralik, siis on ta kõigiga. Loomad on ettearvamatud!
Meie pikaajaline truu koduvalvaja hammustas minu isal peaaegu kõrva ära, kui too temaga mängis. Isal olid alkoholilõhnad ja see võis sellest tingitud olla, kuid seda ei saa kindlaks teha.
Isegi kõige sõbralikum koer uriseb alati, kui tema toitu üritatakse võtta. See kaisteinstinkt on neil juba loomuses ja sa ei või kunagi teada, millal see veel võib välja lüüa.

Ei karda. Lahtiste koertega peaaegu alati mängin, kui peremees on kaasas, teen pai ja lähen ära.

Mulle koerad üldiselt ei meeldi, eriti just need suured lõustikud (igast hundid ja kaukaaslased). Väikesed kipuvad teinekord niisama kurjad olema. Samas mul pole aga midagi rahuliku iseloomuga tõukoerte vastu nagu näiteks labrador. Sellise oleks küll nõus omale võtma, kui oleks oma maja jne.
Pole lihtsalt koerainimene, nad nõuavad jube palju tähelepanu (sõltub tõust loomulikult). Mul endal kass kodus, saab endaga väga hästi hakkama ja söögi peale kuluv raha pole märgatav.
Vabandust, et veidi offtopic.

Mina kardan ka koeri. Ja neid koeraomanikke ma ka ei salli, kes jalutavad oma koeraga ja koer pole ketis. Mis siis kui ta hammustab mind Kunagi ju ei tea mida loom võib mõelda.


Väiksena on halvad kogemused lahtiselt hulkuvate koertega ja sellest tulnud vist ka see kartus.

See on täiesti õige jutt! Mu vanaemal oli kolli, kes oli kõigi vastu jube sõbralik, mängis, hüppas, hammustamisest ei võinud mõeldagi. Aga vot ühte meie sugulast ta ei sallinud silmaotsaski. Nii kui too koerale lähenes hakkas kuts lõrisema nii kurjalt ja kohe vihaseks läks. Kui ketis poleks olnud, siis oleks kallale ka läinud.


Üks teine lugu, mis näitab koerte ettearvamatut käitumist. Üldjuhul on näitusekoerad väga tolerantsed teiste koerte suhtes, kuna neid on hästi kasvatatud, et saaks näitusel rahulikult olla. Sellel aastal veel juhtus aga traagiline lugu ühel näitusel, kus siberi husky ründas väikest chihuahuat ja pures ta surnuks:(. Üldiselt ilmaasjata koerad kallale ei kipu, pigem on siis neile vastumeelne lõhn, mille peale nad kurjaks saavad. Seda arvan mina. Aga iial ei või ju teada millisele koerale sinu lõhn on talutav, millisele mitte.


Ma ise ei karda koeri, aga hoian eemale lahtistest suurtest koertest, just sellepärast, et äkki on mul juures mingi lõhn, mis neile meenutab vaenlast ja nad võivad mulle lambist kallale karata.

Ma muidu ei karda, kui nad niisama mööda jooksevad, aga kui minu poole tulevad ja veel hüppama hakkavad, siis ma kardan neid täiega.

Lahtist hulkuvat koera üldiselt ei karda kui ta just väga lahedale ei tule. Koera suurus ka mind ei häiri. Üldse koerad on armsad.

Tigedaid keti ja valvekoeri kardan ikka, vähemalt kättpidi juurde ei roni.

Tuleb meelde kui 11-12a jooksin ühe ketikoera territooriumilt läbi, muidu ta klähvis päev otsa aga ei uskunud et hammustab, mul oli 3 kihti riideid, maika, t särk ja pusa, külje pealt nagu üritas hammustada, samal ajal kui ma jooksin, kõigist 3est kihist võttis tüki(umbes 5x5cm), see et mul kest puutumata jäi tuli vist sellest, et samal ajal jooksin ja riided ei olnud naha vastas vms, õnnelik juhus arvan ma.

Täitsa oleneb situatsioonist, aga peale seda kui mulle väiksena üks koer põhimõtteliselt kallale tuli- peale seda pelgan kohe eriti lahtisi koeri..

Sellest ajast alates, kui üks koer mind selja tagant ründas, kardan ma neid VÄGA.