Kuna mul ei ole nutitelefoni, on kõiksugused sealsed rakendused minust ka paraja kaarega mööda käinud, kuid nii palju, kui olen facebooki vahendusel ja sõpradega suheldes näinud ning mida netist lugenud, tundub mulle, et tegemist on lihtsalt ühe suure ajaraiskajaga. Tõesti, mis ajast on mul vaja teada, mida keegi hommikuks, lõunaks ja õhtuks sõi, kuidas raekoja plats hetkel välja näeb või muud suhteliselt seosetut. Facebookis need postitused isegi nii väga ei häiri, kuna tegelikult postitatakse ka sinna ikka kõiksugu asju, kuid näiteks olukord, kus olen pikka aega välismaal elanud sõbrannal külas, et piparkooke küpsetada ja mõnusalt aega veeta ning iga poole tunni tagant peab keegi kausis olevatest mandariinidest või lahtirullitud piparkoogitaignast telefoniga pilti tegema ja selle instagrami postitama või tweetima, mida ta parasjagu teeb, ajab kõik see jura ikka närvi küll, tekibki tunne, et see netimaailm on hoopis olulisem kui inimestega suhtlemine, kes reaalselt kõrval istuvad.
Teiseks häirib mind väga üldine suhtumine - kui oled üritusel tavaluse pisikese digikaga, vaadatakse viltu, et miks peegelkaamerat ei ole, nagu igal inimesel peaks see suur jurakas olemas olema ja lisaks peaks ta seda ka igale üritusele kaasa tassima, samas telefoniga pildistamist peetakse täiesti normaalseks ja isegi ägedaks kõikide nende instagrammide ja muu sotsiaalmeedia pärast. Miks ei ole enam sotsiaalselt aktsepteeritav "seebikarbiga" pilti teha?