Hei, hei, täna tuleb piki(e)m jutt, aga homme jälle "tavapost!! :)
Kes arvab, et vapralt selle monoloogi siiski läbi loeb, võtku kohvitass ligi, sest see ON pikk jutt  ;) 
Kuna üks armas lugeja avaldas soovi kuulda minu esimestest katsetustest kosmeetika vallas ja eriti kindlasti viperustest, mis sellega kaasnesid, siis püüan seda kauget aega meenutada ja mingi pildi nendest koledusest maalida. :D  Ja neid koledusi, pean tunnistama, ei olnud mitte vähe ja küll on kahju,et seda kõike ei ole fotodele jäädvustatud. ;) Imelikul kombel on mul õnnestunud end piltidele enam vähem normaalse meigiga sättida.  Aga ma püüan kõike võimalikult loomutruult kirjeldada ja olen kindel, et manate endale silme ette hulle pilte minust ja minu meeletust make upist. :) Meikimine on mind alati huvitanud. Mäletan, et iga kord kui ema ennast peole minekuks sättima hakkas, siis mina vahtisin suu pärani ja pärisin iga asja kohta, mis ta endale peale määris. Kui ema oli läinud, siis oli muidugi minu kord. :) Pärast sain riielda, sest ema meigikott koosnes selle aja kohta ülimalt glamuursetest ja kallitest toodetest, mida Ameerikas elav tädi meile vahetevahel saatis. Kõik klassi tüdrukud olid kadedad, sest nende emadel olid kõigil ühesugused Orto ja Dzintarsi huulepulgad/ripsmetuššid.

Ameerikast saadeti meile ka aeg ajalt moeajakirju, kust ma lunisin endale eriti ilusti meigitud naistega pilte ja kleepisin oma toa seintele. Kahjuks ei võtnud ma neist mitte mingisugust õppust nagu altpoolt saab lugeda. :)

Kui nüüd  meenutada, millal ma hakkasin ennast igapäevaselt meikima, siis see sai alguse 6.-s klassis, kui ma millegipärast hakkasin arvama, et ma mitte mingil juhul enam ilma värvimata teiste ette ilmuda ei saa. Kõige esimene jumestustoode, millega ma ennast  "ilusaks" püüdsin teha, oli ema sahtlist tuuri pandud kallis  kompaktpuuder. 

Firmat ma kahjuks ei mäleta, aga igatahes oli see jube ilusas toosis, imepeene tekstuuriga ja see nii hea lõhn on mul siiani meeles. Ega midagi ei olekski ju katki olnud, kui ainult see puuder oleks klappinud minu nahatooniga. Kahjuks oli see kaugel sellest ja pealegi määrisin ma seda näole ikka korraliku kihina, tänu millele nägin välja nagu portselannukk. Kuna ma ei olnud just sõnakuulelik laps ning tegin ikka nii nagu arvasin paremaks, siis lõpuks sahkerdasingi selle puudri endale, ema lõi käega ja väsis mulle rääkimast loomuliku meigi plussidest. Kahjuks ma üldse ei mäleta, mis minu meeletust puudrinäost arvasid sõbrad ja klassikaaslased, ju see sellel ajal oli norm, kahtlustan, et enamus käisid ringi samasuguste krohvitud feissidega. :)

Paar aastad hiljem soetasin ma (ema õuduseks) endale elu esimese lauvärvide kompleti, mis on mul siiani silme eest, sest need värvid olid nii kriiskavad roosad/lillad, et jäid arvatavasti kõigi mälusse igavesti, kes neid juhtusid mu laugudel nägema. Aga ilusad olid... Ma olin nii pop nendega. Aga igapäevaseks kandmiseks olid nad ilmselgelt tuu matš. :) Aga mitte minu jaoks! 

Värvid olid umbes nagu sellel pildil, kuid loomulikult puudusid minul igasugused oskused neid veidigi hajutada või normaalselt peale kanda.

Edasi tuli eriti hull periood, sain just 16 ja asusin õppima Tartu Kunstikooli, mis tähendas ühtlasi elama asumist ühikasse, kus puudus igasugune emalik kontroll ja asjad läksid meikimise vallas päris käest ära. :)

Samuti sai katsetatud  igasuguste juuksevärvidega blondist punaseks ja sealt mustaks. Millega seoses juhtus ka halenaljakas lugu, kui otsustasime sõbrannaga järgi jäänud musta juuksevärviga ka ühtlasi kulmud tumedamaks toonida. OMG! Ma ei tea, kas asi oli nendes selle aja värvides või hoidsime seda liiga kaua peal, igatahes käisime nädal aega mütsid silmini, sest me ei olnud vaevunud isegi värvi kulmujoont järgides peale kanda, sest lootsime lihtsalt loputades värvi kenasti maha saada. Me ikka nutsime siis päris palju ja tegelt naersime ka. :) Ja teised naersid ka, sest koolis oli vaja ju ikkagi käia.

Üldse oli mul kulmudega mingi imelik teema. Millegipärast värvisin ma neid aastaid musta pliiatsiga ja nii hullult, et jäi mulje nagu ma oleksin endale mustast paberist kulmud meisterdanud ja näole kleepinud. So weird! Midagi sellist:

Pange siia otsa veel täiesti oranž nägu, sest ainus jumestuskreem, mis siis saada oli, oli just seda värvi.

Mäletan siiani seda piinlikkust, kui istusin ühe noormehega kohvikus ja ta uuris siira uudishimuga, miks mu käed on palju valgemad kui nägu. :) Ma arvan, et see oligi just see wake up call, mida vajasin ja peale seda läksid asjad palju paremaks, nii minu kui kõigi teiste jaoks, kes pidid minuga näost-näkku suhtlema. Eriti hea meel on mul ema üle! ;)
Eks neid meigiapse oli kindlasti veel, näiteks  meeletud lainerijooned või musta juuksevärvi väljakasvanud osa ripsmetuššiga katmine, sest aega ei olnud juukseid värvida, aga peole oli vaja minna ja kuidas koduteel hakkas paduvihma sadama ja teadagi mis siis juhtus. Aga post läheks juba liiga pikaks ja kesse ikka viitsib nii palju järjest lugeda. ;)

Praegusel ajal, ma arvan, selliseid apsakaid kindlasti enam ei tehta. Esiteks on igal pool tonnide viisi õpetusi, kuidas ennast oskuslikult meikida, teiseks on ka kosmeetikatooted palju edasi arenenud ja oranži puuderkreemi enam naljalt ei leia ja kolmandaks on tänapäeva noortel ilmselgelt rohkem mõistust peas, kui minul oli! :)

Milline on teie rängim iluaps läbi aegade, kas keegi trumpab mu üle? :D

Ongi kõik ja tuletan meelde, et juba homme loosin välja Adoreboxi, jõuab veel jagamisest osa võtta SIIN.

Olge nuntsid ja kirjutage kindlasti! :)