Hei-hei!

Tänase seisuga on meil juba kolmas lastehommik selja taga.

Sõmerpallu sõites tüürisime Võrust läbi, et sealsest Omniva automaadist ära tuua pakk, mis sisaldas Daisy krossisaapaid, Kristella pükse ja pluusi. Lisaks veel üht lisakiivrit, sest üks olemas olnud oli veidi suur ja loksuvast kiivrist pole ju erilist abi.

Kuna meil täna oli enamuses oma varustus, tegi see kogu riietamise protseduuri palju mugavamaks. Teadsime kohe mis selga panna ja polnud selles üüratus laenukuhjas sorteerimist. Mõned kaitsmed oli vaid vaja juurde otsida. Lapsed end ise veel riidesse ei saanud ja kogu selle kraami selga toppimine võtab ikka võhmale küll :D Kristella arvas küll, et ehk ikka kõiki peale ei paneks aga nii ju ei saa.

Terminaatorpõlvedega Daisy:

Daisy on endiselt meil veidi liialt rapsakas ja esialgu sõitis nööri otsas. Paar ringi ära sõitnud, jäi ta seisma ja käskis paela tagant ära võtta. No mis seal ikka, sai siis ära võetud. Eks me siis Timmoga turvasime: mina ühes kurvis, Timmo teises.

Mina püüdsin teda enda algatusel kahel korral kinni. Esimesel korral nägin kuidas ta kurvis ei kavatsegi keerata ja paneb otse valli. Jooksin siis karjudes Daisy poole: "Eiiii...Daaaiiisyyy...". Nagu ta sinna kiivri alla selle müraga kuuleks:D Aga jõudsin ta kiirelt kinni nabida küll.

Kolmandal korral sõitis ta mulle lihtsalt sisse :D Esialgu päris lonkasin, nüüd olen põlvest lilla. Aga tühja sest põlvest, lapsed on õnnelikud! Järgmine kord pean ehk endale ka põlvekaitsmed külge panema :D

Kristella sai täna esimest korda mägesid vallutama minna. Mitmel korral sai ka rattad maast lendu. Ise ta oli enda üle muidugi maru uhke, mis sest, et kõige suurema hüppega, mil rattad puudutasid maad umbes meetri pärast, ta kukkus. Esiti arvasin küll, et täna ta enam edasi sõita ei julge, aga vot julges.

Eks Daisy tahtis ka hirmsasti tõuse proovima minna, aga no ei julgenud lasta! Las harjutab veel sirgel maal. Aga see eest tuli Daisyl eriti hästi välja kurvide võtmine, välja sirutatud jalaga ja kerge kallakuga - nii nagu peab!

Kokku veetsime Adrenalin Arenal neli tundi ja tundus, et jäi isegi väheks, Kristella oleks tahtnud mõne tiiru veel teha. Varsti sulab lumi ära ja siis saame ka kodu juures sõitma hakata.

Ütlesin juba Timmole ka, et oma lapsi ma Ainja, Tihemetsa ja muudele suuretele radadele ei lase. Kui sõidavad, siis ainult Adreanalin Arena siserajal või välitingimustel lasteradadel. Nt Ainjas on hea ja kodu lähedane rada olemas. Aga need suured mäed...ei iial! See muidugi ei loe, et kunagi ütlesin ka seda, et minu lapsed selliste masinate selga ei istu :D

Koju tulles proovisid mõlemad endale veel krossiriideid selga. Täitsa ise, ainult saabaste ja kiivriga oli abi vaja. Nüüd ootavad pikisilmi järgmist korda.