Kirjutan järjekorras olukordadest, mis meil lastega kõige rohkem vaidlusi tekitavad. Järjekorras on veel söök, autosõidud, poes käimised jne...
Esimesena kirjutan riietest ja riietumisest.

Kui nüüd päris aus olla, arvasin mina, et probleemid riiete pärast tulevad kuskil teismeeas. Võta näpust! Need tulevad kohe kui laps rääkima õpib!

Üks päev, kui end kuskile sättima hakkasime ja kõik olid lõpuks riidesse saanud, teatas Daisy, et ta ei saa oma teksatagi peale panna, kuna see ei sobivat tema mängukutsu roosa kandekotiga. Normaalne!
Tegelikult Daisy on kõige leplikum, tal on enamus ajast ükskõik, mis ja kuidas tal seljas on.

Kristella on riiete poolest pedant. Tal peab seljas kõik perfektselt sirge ja sätitud olema. Seelik peab täpselt mõõdetud kõrgusel olema. Pluusil ei tohi värvli vahele jäädes volte olla. Kui dressipluus või jope on pika varrukatega pluusi peal, siis varrukas peab alt paistma umbes 2-4mm, mitte grammigi rohkem ega vähem. Sokid peavad ühel kõrgusel olema, aga mida kõrgemal seda parem - isegi tavalised sokid õnnestub tal põlvikuteks sikutada. Ostsin siis talle kaks paari põlvikuid, need talle ei meeldi. Liiga pikad, venitab peaaegu trussikuteni välja, tripid on veel puudu. Ja siis sukapükste ja sokkide varbapealne õmblus - see peab millimeetri pealt sirge olema ja ühelt küljelt teiseni ulatuma.
Ja te kujutage vaid ette kui kaua läheb tal aega enda sättimisega.

Kristellale üldjuhul ei meeldi ei sokid, ega sukkpüksid. Need on esimesed asjad, mis koju tulles ära võetakse. Sokke ja sukkpükse kannabki ta ainult minu tungival soovil. Ma ei saa ju teda sokkideta kodust välja saata.

Tänast päeva alustamise samuti vaidlemisega. Mida selga panna ja mida mitte. Nad vaatasin mind sellise näoga nagu ma oleks öösel voodist välja kukkunud ja peapõrutuse saanud. Mismõttes üle öö nüüd kevad/sügis riided vaja panna?!
Mitte keegi ei pidanud veel traksipükste ega jopega käima, MITTE KEEGI. Kristella tavaliselt ei lepi sellega, et minule jääb viimane sõna. Just riietuse osas. Ütles, et kummikuid ta NIIKUINII ei pane. Ma vist ei pea mainima, et väljas vihma sadas ja ma ei taha teps mitte riiete ja kummikute peale surumisega oma lapsi enda lõbuks piinata. Kui nende teha oleks, jookseks nad väljas alles lühkarite ja T-särgiga ringi.
Lapsed siis rõõmsalt autos, joped seljas, kummikud jalas. Peatume lasteaia juures kui Kristella teatab: "Ma autost välja niikuinii ei tule...!"

Üldjuhul kasutan kiiretel hommikutel taktikat, et enne laste ärkamist panen riided diivanile valmis ja kapi ukse kinni.

Riiete ostmisel enamjaolt otsustan ise. Vahel küsin ka laste arvamust, aga siis annan kahe-kolme asja või värvide vahel valida, et kas selline pluus või hoopis too. Valides lähtun ikka praktilisusest, mugavusest ja vajadusest. Kui valik oleks ainult nende päralt, siis oleks kapp ilmselt täis maitselagedaid ja ebapraktilisi käharaid "printsessi" kleite, kroone ja sulgedest tiibasid.

Kas teil on lastega riiete poolelt probleeme? Millised "kiiksud" neil seoses riietega on? Kes valib teie peres riideid - laps või lapsevanem?