Päris inimesed ei lõpeta lapseeast väljudes peituse mängimist – ooo ei! Vastupidi, seda mängu intensiivistatakse ja mängule lisatakse ilu – mänguilu.

Täiskasvanu mängude menüü ei piirdu ainult ühe päevapakkumisega. Populaarsete seast leiame kõik ennemuistsest aast mällu sööbinud nimed nagu „tuki-tuki, mina prii“, ja see mäng kogub üha populaarsust. Väikestel inimestel on suurepärane võimalus jälgida meedia kullisilma all toimuvaid suurte inimeste priiuse-mänge. Et justkui peaaegu püütakse kinni, sest selleks justkui oleks alust, kuid siis piisab vaid kergest koputusest mingile suvalisele pinnasele ning kohustusekoormast ja süüst ollakse priid. Väga mugav!

Mitte vähem menukas ei ole kassi ja hiire mäng. Vahest on lihtsalt rollijaotus üks paras kaos ja mängurid ei saa ise aru, ammugi siis kõrvaltvaatajad, kes kass, kes hiir olla üritab. Kõrgema kaliibriga tegelased tegelevad rohkem laulumängudega nagu „Me lähme rukkist lõikama“ ja siis kutsuvad andekamaid endaga ühinema – kusjuures nendel, poole mängu pealt asjasse pühendatutel, pole tihtipeale eelnenud külvamisprotsessist halli aimugi, nii et noppimised toimuvad pimesiku rollis olles. Top-3me kuulub kindlasti uus, usutavasti Ameerikamaalt meile raskustega integreeritud, „ärihaide“ ja poliitiliselt korrektseid otsuseid langetavate inimeste, argipäevane kinnisvaramäng Monopol. Aegajalt taban end küll mõtetelt, et mõni on end viimasest laupäevasest meeldivast saunaõhtust sõpradega, unustanudki maid vahetama ja „huvitavaid“ tehinguid tegema. Aga kellele kurdad?

Üks ütlemata kift mäng on 1920ndatel toodetud, kuid endiselt mängulusti pakkuv „Tsirkus“. Täisealised ja täis vanemaealised on loobunud mängu keerulistest elementidest nagu täringud. Hakkama saab ka ilma ja piisab, kui on leiba, mida tsirkuse seedimiseks järada. Ma pole küll kursis, kas Tsirkuse Tuur ka selle konstantselt toimuva meelelahutuse tõttu oma populaarsust kaotanud on. Samas oht selleks, et mõni paadunud Tuuri fänn, selle asemel, et etendusele minna, suurematel päevalehtedel silma peal hoiab ja sealt oma tsirkuse annuse kätte saab, on suur!

Iga endast lugupidav arvutikasutaja on aga suure tõenäosusega sattunud sellise mängu ohtlikku lõksu, nagu Alias. Sa oled normaalist tugevalt hälbinud, kui ei oma varjunime, salakasutajat, teist- ja miks ka mitte kolmandat indentiteeti, millega veebis igasugu mängulisi asju korda saata. Tihti veab selle mängu mängijatel lõpuni välja, kuna nende küber-isikut ei suudeta ühegi vihje alusel reaalsusega kokku viia. Seepärast nii julgelt end duubeldama kiputaksegi, vahel ka tripeldatakse, sest nii on hõlbus kaasmaalasele ära panna ja üldse kõiki vaenulikkuse alaliike elujõulisena hoida. Ahvatlev on ju Aliase poolt pakutava anonüümsusega ühiskonnas kehtivaid, ahistavaid norme eirata.

Minu isikliku arvamuse kohaselt ruulib mängude edetabelit kodu mängimine. Võrreldes lapsi täiskasvanutega suudan ma välja mõelda vaid ühe erinevuse – hilisemas eas ei ole see enam ainult plikade mäng! Oma vaatluse andmeid analüüsima asudes võib päris tõsise nukrusetunde meelevalda vajuda. Mis tingib sellise näruse vajaduse koos kannatada ja oma lähedasi ka veel vaevlema panna, kui ammu on siililegi selge, et elukorralduse tehislikkus lämmatab ning kruvib plahvatusohtlikke pingeid. Miks teeseldakse õnne ja näideldakse suuri tundeid, kui need tegelikkuses vaid simuleerimise tulemus on? ....Mnjah....tahad mängida?

Inks