EEVA naistekas

Jube armas!
Leidsin palju sarnasust sinu jutus endaga. Minul samuti 2 kohta, mida koduks pean: üks siis enda pesa linnas ning teine maal emme kodu, mis siis kunagi päriselt oli minu kodu. Tunnen, et minu süda on ikkagi seal, kuna linnas olen mitu korda kolinud, kuid sealne kodu oli ja jääb samale kohale ning seda ka minu hinges. Aga vaatamata sellele, et olen kolinud ja erinevates kohtades olnud, on minu kodu ja selle tähendus ikkagi samaks jäänus, sest mina ise ikkagi teen sellest kohast endale selle kõige parema paiga.
Ning nii on nüüdki. Mul on pisike, kuid armas koduke (1-toaline), kuid see on nagu täpselt paras mulle. Siin on igas mõttes nii soe olla. Mul on päiksepoolne korter, kuid ka muidu tunnen end siin hästi.
Ning nõustus Lil-Cute sinuga ka selles, et külalisi ma väga ei armasta, sest kodu on ikkagi omadele ehk siis mulle
Armastan oma kodu väga-väga ja eriti saan sellest aimu siis, kui olen mingi aja kodust ära olnud. See armastus on pöördvõrdeline ajaga, mis kodust eemal viibinud olen

Mina võin ka öelda, et mul on kaks kodu. üks on nüüdsest suvekodu, kust ma 7 aastat tagasi ära kolisin, kuus aastat elasin seal. Mõlemad on korterid. Korter ( põhikodu ) kus ma kooliajal elan, on 4- toaline, mitte midagi erilist aga hästi mõnus. :)Ja endine kodu, nüüd siis suvekodu, on ka mõnus. See on pisike, 3-toaline, aga see on nii heas kohas. Kaks järve on seal ja aed on mõnus. :)Minule meeldivad minu kodud

Kuigi mõni asi häirib ka. See, et pean õega tuba jagama, on kõige nõmedam. Aga äkki saan varsti oma toa.

Ma elan elan sealpool, kus Paviljon on. Öösiti ka lärmavad maja ees. Aga midagi teha ei ole, soodsamat varianti ei leia enam. Pizzapoe ümbrusest ei tea midagi millegipärast.


Annelinn suur ja lai, aga ega ma ei tahagi täpsemalt. Mis see mulle ikka annaks:D


Aga sellest jamast, millega üht tohlakas hakkama sai, ei hakka siin rääkima. Ütleme nii, et noor ja loll ning suvalised jorsid meeldisid talle ja sealt hakkasid peod ja võid ise ette kujutada, mis seal toimuda võis. Ühesõnaga enam teda näha ei taha ja suur viha valdab, kui pean temast mõtlema ja seda aega meenutama.

Ise ütlesid, et sul emast ükskõik, miks temagi peab siis hakkama pingutama. Ja kui oma korterit või siis oma tuba siis peab tööle minema. Ma ei teagi enda tutvusringkonnas kes on üle 18 ja emme issi maksavad korteri jne eest ja käivad kõik ilusti ülikoolis ja tööl ja pole veel läbi ka põrunud kusagilt, no söögi raha ikka antakse kui pole, aga no lapsepõlv on möödas, peab ise hakkama saama.
Ja Tartus saab päris odavalt üürida kortereid, ma mõtlen et just sõbrad üürisid supper ilusa korteri aind 4000kr kuus ja 3 tuba, igaüks sai endale oma toa. Tallinnas maksaks selline mingi 10 000kuus. www.yyr.ee tasub uurida.

kodu loomulikult on kallis,aga linnakorterist kallim on minu täiesti isiklik majake suvilaga samas aias ruumi on seal aga sisustasin ära ja suvel elan seal loomulikult söömas pesemas käin suvilas aga magan ja tšilin niiisama seal


väga kallis mulle

Temapoolne pingutus oleks öelda "jah, otsi endale uus elukoht".
Pole ju eriti raske, või mis?
Minu linnaselamise eest maksavad nad niikuinii isaga kahepeale, selle summa eest aga saaks ilusti mõne muu koha üürida.

Ma räägingi talle, et tahan tööle minna, nii hea oleks ju mul õhtuti-nädalavahetusteti tööd teha, aga ei - emale ei kõlba, et ma tööd teen.

Ega ma arvan, et ise ka ju ei viitsi tööle minna, sest mai usu et muul ajal väga sõnakuulelik oled, praegu on lihtsam ja mugavam kuulata seda temapoolset käsklust vms.
Ei sinu elu on sinu elu, võta see kätte ja hakka pihta.

<span style="font-style: italic;">Oma kodu on tähtis. See on minu armastus ja kindlus. Kõik on minu käe järgi ja minu oma. Kuigi elan üürikas, on siin tehtud minu maitse järgi remont ja ma jumaldan seda kohta. Kujutan ette, et väga kurb on siit paari aasta pärast lahkuda.</span>

Eesti nukitsamees- "Kodulaul". See nt iseloomustab minu kodu ja ma arvan, et paljude teiste oma ka. Hästi ilus lugu.

Kodu väga kirjeldada ei viitsi, tavaline, pigem tunnen ennast "koduselt" oma toas.
Minu tuba on väike, palju asju sinna ei mahu, kuna KÕIK on puidust, siis seinale midagi toppida ei saa, tapeeti vahetada ei saa, seinu värvida ei saa. Ka kõige põhjapoolsem tuba - päike paistab ainult hommikul tunnike-paar sisse.. sinna nurka on ka toataimed asetatud. Kuna mulle igasugu taimed õudsalt meeldivad, siis see nurgake näeb natuke džungli moodi välja. Seal keskel kuskil on ka laud.. toolile istuda hetkel ei saa, seal ka taimed..
Igatahes tuba meeldib, sest tegelen seal ka oma hobidega, seega selline toree koht!

mul on täpselt sama moodi , mu parim sõbranna käis minu juures 4 aastat tagasi , vb isegi 5 juba ja vahest ikka küsiib et lähmee sinuu poole jne , et ma pole niiammu käinud .
teine parim sõbranna on vahest ööseks jäänud ikka , aga oleme minupoole tulnd tavaliselt mingilt peolt , niiet kohe jääme magama .
maitea , mulle ei meeldi et sõbrannad külas käivad .
elan 2 korruselises majas , maja ise paistab väljast veidi vanem , aga sees on kõik täitsa tip-top minu tuba on esimesel korrusel , köök on kohe minu toa kõrval, niiet ime pole et ennast vahel öösel sealt leian tuba ise on mul armsates rohelistes , kollastes , ja orantsikas-punakas toonides .
oma tuba on mu lemmik kõike ilusam tuba majas , ja kõigeee kallim mulle
nii hea on tulla oma tuppa , ja magada oma voodis kui oled kaua kusagil ära olnuud endale meeldib et on suur aed , paljuu puid ja marjapõõsaid , ja suur ala kus on igasugused erinevad köögiviljad ja juurviljad , aias on mõnus võrkkiik ja kiiktool kus mulle meeldib aegajalt istuda .

Mul ka kodus oma enese tuba, mis seest puidust. Hommikul vaatavad varblased aknast sisse ja see on nii tuus kuidagi:) Tuba on tegelt küllalt suur, võiks isegi väiksem olla. Toas meeldib kõige rohkem suur pilt, kus olen peal mina ja mu kadunud kiisu, mille kinkis väga hea sõbrake:confused:

Mul siis kaks kohta, mida pean koduks.
Esimene neist siis see, kus olen terve elu elanud. Arvatavasti see on ja jääbki minu kõige armsamaks koduks. Koha poolest on maja väga heal rahulikul kohal, ümber kõik roheline ja talvel valge . Peaks ära märkima, et tegu pole mingi kohaga, mis on linnast kilomeetrite kaugusel . Aed on piisavalt suur ja privaatne. Oma tuba majas on mul pisike, kuid väga hubane ja selline nukulik. Meeldis ka see, et tegu on/oli toaga, kust iga hommik päike sisse paistis. Kui ära kolisin sealt, siis väga kurb oli, kuid kui praegu seal käin, siis on jällegi teistsugune rõõm.
Praegune kodu on mul ka väga armas. Kahju ainult, et seda päikest siin nii palju ei paista. Terve korter on heledates toonides- nii seinad, põrand kui ka kõik mööbel. Ainuke aga on see, et ma ei pea seda päris oma koduks. Ehk asi selles, et tegu siiski üürikaga või selles, et olen vähe siin elanud? Naljakas, aga ei tundu õige, kui ütlen, et lähen oma koju .

Minu kodu on Tallinnas. Maakodu ehk see kodu, kus enne Tallinnat terve elu elasin, on Lõuna-Eestis. Kui ma seal elasin, oli see mu kõige kallim koht. Mu tuba ja see mõnus poolremonditud maja suure suure aia, oma tiigi ja saunamajaga on lihtsalt imeline. Praegu aga pean seda oma maakoduks, sest minu praegune kodu on linnas. Olen sellega juba nii harjunud ja pean isegi seda üürikorterit oma koduks. Mul on siin armas mees ja imeline kass ja kõik on mõnus.

Minu kodu on Pärnust umbes 10km väljas ühes külas. Meil on kahekorruseline maja koos suure aiaga. Remont on igal pool tehtud, ainult mõnes kohas on mööbel natuke vana. Aga enda toaga olen ma väga rahul. Piisavalt suur minu jaoks. Just hiljuti vahetasime mööbli välja ja isa tellis lükanduksed kapi ette.:)Nii et mina olen igatahes rahul. Mõnikord mõtlen, et võiks linnas oma majas elada, sest siis oleks kõik rohkem käe-jala juures ja oleks kergem koju saada, sest bussiliiklus ei ole meil siin väga tihe, aga siiski olen ma rahul.

Minu kodu on korter. Ega see mingi palee just ei ole,aga ega suurus pole oluline. Mul on siin oma tuba,aga minu toas käivad ka teised Sisustatud on terve korter täpselt nii,et rahul on kõik. Minu sõbrannad käivad väga harva külas..aastas mõned korrad.

Oma kodust kui meelidivast paigast mõtlen ainult siis kui olen kuskil ära olnud paar päeva või kauem.
Kunagi oli mul kodu mis tekitas kodu tunde ja mis oli meeletult armas mulle. Kuid siis põles see maha. ma kolisin 6 aasta jooksul 7 korda. nüüd on siia vana kodu asemele ehitatud uus maja. suur, 3 korrust, 300 ruutmeetrit. väga paljud ainult unustaksid sellisest elamisest. aga mina enam mitte. ma tahan pisikest kahe toaga maja, vanaaegset, koos vana maja lõhnaga. ma ei usu et oma praegust elamist kunagi sama palju armastama hakkan kui oma vana kodu.

Mul on justkui kaks kodu juba, .. paraku koduks ei pea ma neist kumbagi.


Esimene, vanematekodu.. kuigi mul vanematega suhted head pole ilmun ikka siia vahel. Enamasti ma ikka viibin ühes toas, mis on täitsa minu päralt.. tavaliselt suuremad uurimustööd ja referaadid kirjutan siin rahus. Peamised objektid siin ongi hiiglama suur voodi, paar kappi ja läpakas.. ülejäänust võiks vabaneda. Koduks ei pea, kuna oleme siin elanud kõigest 5 aastat - ja no ei ole kodu tunnet.


Teine on siis mu mehe ema korter. Meie päralt on tagatiib.. kahe toaga. Enamus aja ma just siin veedangi. Üldiselt on üks tuba siis tehnikat täis (telekas, arvuti, palju palju kõlareid, võim jpm..) mööblit ainult arvutilaud ja nahkdiivan. Teises toas on ainult lai voodi (madrats) ja riidekapp.. minu asjad vedelavad kus juhtuvad.. üle terve toa. Mees täitsa ise tegi selle korda otsast lõpuni/maast laeni ja see tuba on ka ainuke lemmik koht mul.. Ühel peol juba mingid tšikid ronisid sinna tuppa voodipeal kädistama - ai kui vihaseks ma sain. Oma koduks seda loomulikult pidada ei saa.. kuna teoreetiliselt pole ju tegu minu koduga.


Seega ..olen ma justkui kodutu. Alles ootan seda ainumat ja õiget. Unistustes ta on olemas.. segu barokist ja minimalistlikust küljest. Julge ja ekstravagantne ..küll ma juba tean. Ja kui ma elaks üksi siis olgu ta või ühetoaline.. ootan teda.

oma kodu on ikka kõige kallim, eriti veel oma voodi.... kõige parem koht