Artiklid
Tudengisõbralik transport - üksnes müüt?
Võrrelduna suure osa teiste tudengitega, leian enda olevat vääriline kandidaat Roheliste liikumise maskoti kohale – liikluse poolt põhjustatud heitgaasi tsirkulatsioonitsüklis minimaalse osalemise eest. Kuid täielikust transpordivõhikust eristab mind siiski tõsiasi, et kooli ja kodu vahelist mitmesajakilomeetrist vahemaad ei läbi ma Erna retke sarnaselt kondimootoriga ja kompsud kukil, vaid selle vajaduse rahuldab edukalt kaugliinibuss.
Maaka ülestähendusi
Mina, kui tõupuhas maakas, sain ka korra päälinna käima. Ei möödunud ülearu palju minuteid, kui inimeste ignorantsus ja kokkukuivanud tundeelu mind juba silmi pööritama panid. Inimesed siin, levialalt üha laienevas linnas, ei tea rahu leidmisest ja selle nautimisest vist ööd ega mütsi. Kõik möllavad häguselt ringi, on veendunud, et ilu nende ümber ongi suure palganumbri sünonüüm ning tarbivad üksteist nagu mingeid korduvkasutatavaid papptaldrikuid – taskus, igaks juhuks varuks pakk tikke, et papitükile viimase tülikaks muutumise korral, tuli otsa lükata.
Orjus
Me oleme kõik kodanikud sotsiaalse surve ohvrid. Tavalist argipäeva õhtusse saatval inimesel ei ole ilmselt kombeks väga tihti oma pead valutada teemadel miks ühed ja teised asjad me ümber just sedapsi on. Ja polegi vaja. Milleks muretseda, kui päevamenüüs on ka valik rõõmustada. Mind aga valdas hommikul silmi lahti venitades äng, mida süvendas veelgi aknal närviliselt tõmmelnud kärbes. Lõpuks jõudis ka minu voodis vedelenud keha koos oma mõttetegevusega piiripunkti ehk siis kannatuse mõõt sai täis. Tõusin, läksin avasin akna ja viskasin selle kutsumata külalise välja. Neljandalt korruselt võin tänaval askeldavat rahvast jälgida, ilma, et keegi mind tähele viitsiks panna. Võtan aknalaual sisse istuva poosi ja luban oma mõttetegevusel piiranguteta tegutseda. Tänaval on palju rahvast, kõik sagivad, trügivad, sihiga ja sihitult, sirge seljaga ja kõveralt, pilk maas või tumedalt klaasitatud.
