Tudengisõbralik transport - üksnes müüt?

Võrrelduna suure osa teiste tudengitega, leian enda olevat vääriline kandidaat Roheliste liikumise maskoti kohale – liikluse poolt põhjustatud heitgaasi tsirkulatsioonitsüklis minimaalse osalemise eest. Kuid täielikust transpordivõhikust eristab mind siiski tõsiasi, et kooli ja kodu vahelist mitmesajakilomeetrist vahemaad ei läbi ma Erna retke sarnaselt kondimootoriga ja kompsud kukil, vaid selle vajaduse rahuldab edukalt kaugliinibuss.

Loomulikult vajuvad suunurgad allapoole kuuldes aina lühema intervalliga uudiseid kütusehindade tõusust, mis tudengeid, nagu ka kõiki teisi reisida soovijaid pileti lunastamiseks aina suuremaid summasid välja käima sunnib. Samas ei ole ka minu kuulmismeelest mööda läinud vanemate kolleegide (loe üliõpilaste) õigustatud pahameel teemal tudengite sõidusoodustus, mis juba oma kümmekond aastat pidavat, mida aeg edasi, seda sümboolsemaks muutuv, nelisada krooni olema. Aga ei hakka katkiläinud grammofoni moel sel paljuräägitud teemal taas suud pruukima.

Naine räägib õhinal mehele:
"Kujuta ette, täna tõusid bussis korraga kolm noormeest püsti ja pakkusid mulle istet."
"Siis sa mahtusid ikka kuidagi ära."

Kirjapandud huumorijupike lubab ehk väita, et kriitikat sai naisterahva (loe tudengi) ümbermõõt ja kui võtta puhta kullana kirjutavas meedias ilmunud artikleid, mis eestlaste (loe tudengite) epideemilisest kaaluprobleemist kirjutavad, siis tuleks transpordivahendite arendajatel kiiremas korras istmiku-sõbralikumaid inimveonduseks ettenähtud vahendeid looma asuda. Kusjuures teadmine maakera ümmarguseks olemisest on globaalselt vähemalt sama levinud, kui tõsiasi, et inimeste keskmine pikkus ei ole mingi konstantne numbrinäit, vaid see kasvab pidevalt. Evolutsiooniteoreetik Oliver Curry väidab, et lähemas tulevikus tõotab inimese keskmine pikkus küündida juba 210 sentimeetrini. Juba praegu ületab ülekaalukas arv eestlasi ( loe tudengeid ) teiste Euroopa riikide elanike, rääkimata sushisõltlastest jaapanlaste ja Hommikumaa asukate keskmist pikkust. Sellest hoolimata tekib vahetevahel ühistransporti kasutades tunne, mis meenutab mulle seda aega, kui ma enam lapsena ei kvalifitseerunud, kuid täiskasvanute sünnipäevadel endiselt auväärse istekoha lastelauas, ära olin teeninud. Trikk omaette oli selliste minimalistlike mõõtudega lauakese ja pingikese taha/peale end mahutada.

Seega üks kliendisõbralik (loe tudengisõbralik) tegu oleks kindlasti mõningate „euronorme eiravate” transpordiühikute kohaldamine vastavalt kaasaegse inimese ( loe tundegi) vajadustele. Transporti korraldavatel firmadel ei tasu, kergest kriitikast hoolimata, nukrutseda, kuna meetermõõdustikus alla 165cm jäävaid kliente eksisteerib ka ja kui ühtedele on vananev ühiskond probleemiks, siis ühistranspordis olevate istuvates poosides väikeste  vanainimeste rahulolu on garanteeritud ja nende vedu organiseerivate inimeste süda võib normaalsel rütmil tööd jätkata. Minu kiirete kalkulatsioonide järgi peaksid ka väheldase kasvuga tudengid selle aspekti puhul rahulolust pakatama. Teisisõnu igati tudengisõbralik ja nagu härra Vain oma koolitustel rõhutab, siis kõigile ei saagi alati meeldida.

Järgmise lõiguga üritan saavutada müüdimurdja tiitlit, sest Hei! vaadakem asjadele läbi roosade prillide – ühistransport on tudengisõbralik ja kuidas veel. Võrdluseks võiks tuua nt moodsa kohvikukultuuri jõulise pealetungi, mis tähendab tuled-tellid-sööd-jood-kaod! kohti ja seda eriti juhul, kui oled tudeng, kellele meeldib mahla juua ja suppi süüa. Pole vaja kaua otsida söögikohta, mille teenindav personal teeb ilmselgeid ponnistusi selle nimel, et saada lahti „tühiseid arveid” tegevatest tudengitest, kes võimalike jõukate tipi-meeste ja -naiste kohti hõivavad. Tean, et mõningates toitlustusasutustes harrastatakse laudadele fiktiivsete „reserveeritud” siltide asetamist, et meelepärase kunde silmapiirile ilmudes just temale mõeldud vakantset lauda pakkuda. Transporditöötajatelt üldiselt tudengeid sildistavaid kommentaare ei kuule ja keegi sind vihkava pilguga ka ei põrnitse, kui soodustuse saamiseks vajaliku dokumendi järele käe haarad. Mõelgem kui hull võiks olla olukord, kus bussijuhi palk sõltuks sellest, kui mitu täispiletiga sõitvat klienti ta punktist A punkti B suutis sõidutada. Bussi sisenedes ründab sind verbaalselt ebasõbralik vanamees, kelle hääletoon ja kõnepruuk kõike muud kui viisakas ja heasoovlik on. Toosama vanamees, saanud teadlikuks sinu staatusest (või õigemini selle puudumisest, sest et oled kõigest tudeng) aitab oma bussirooli keeramisest treenitud musklis käega sind isiklikult tuldud bussitreppi mööda tagasi liikuda. Reedeti ei oleks tudengitel sellisel juhul bussijaama asja ja pühapäeviti võiks ülikoolilinna naasmine samuti suuri komplikatsioone valmistada. Õnneks oli eelpool kirjeldatu vaid fantaasiavili ja sellise tudengivaenulikkusega vaevalt, et keegi Maarjamaal kokku puutunud on.

Kui tihti tunnevad inimesed (loe tudengid), et rahuloluks (nt transpordivõimalustega) pole mingit põhjust - siiski ma kinnitan, et rahulolematuseks on veel vähem põhjust. Minu kogemused piiritagustest bussiseiklustest lubavad nuriseda pigem võõraste maade aadressidel. Võtame näiteks Hispaania, kus müüdi ühest riigi otsast teise sõitvale, meie (üldiselt) kaasaegseid busse vähe meenutavale masinale, rohkem pileteid kui oli istumiseks ettenähtud kohti. Terve päev püstijalu kusagil torude küljes rippuda ei olnud just midagi sellist, mille käsi südamel fantastiliste reisielamuste alla liigitaksin. Arvestades, et temperatuur selles puuduva konditsioneeriga ja luugitus masinas keskmiselt 30-40 vahelist Celsiust näitas. Rumeenias ühistransporti mugavaimaks ja odavaimaks reisimooduseks pidades, eksisime aga räigelt selle esimese omadussõna osas. Arvasime ekslikult, et mitmed päevad varem väljaostetud piletid meile midagi garanteerivad ja selmet tund varem bussijaamas aega surnuks lüüa, võtsime meie viimast, turistilõkse külastades. Veerand tundi enne bussi väljumist olime aga vastamisi karmi reaalsusega – öö tuli veeta räpasel põrandal, kibeda kahetsusega hinges, et respiraator (häirivate lõhnade tarbeks) sama loomulik asi meie reisikottides ei olnud kui plaaster või pastakas. Just sellised pikantsed seigad on need, mis panevad kohalikke transpordiolusid kõrgemalt hindama.

Üritades mõnele tagasihoidlikumalt arenenud riigi kodanikule selgeks teha, et meil Eestis tähendab bussipilet istekoha olemasolu või fakti, et minu kodumaal liiguvad bussid ja rongid, milles on võimalik traadita internetti kasutada, võib ekstreemsem reaktsioon tähendada vestluspartneri silmade koobastest väljumist ja suu ammuli minemist, sest see on ju ulme.

Mulle isegi väikestviisi meeldib see, et linnaliinidel, mittetöötava tudengi jaoks, nii krõbedad piletihinnad on. Mina tõlgendan seda kui kodanik piletihinna-kujundaja (eks see ilmselt ole igas linnas isemoodi) isiklikku hoolt ja muret minu füüsilise vormi ning tervise pärast. Olgem ausad, ma pole oma 20 aastase ajaloo jooksul kordagi sellise tempoga oma jalalihaseid arendanud, kui nüüd tudengipõlves. Varsti tekib sellest urbanistliku maitsega sportimiskohustusest lausa oht olümpiaküla elanikuks saada. Tuleb tõdeda, et kõik on rahul – mu vanemad, kes on salamisi alati lootnud, et minust saaks ajakirja „Sporditäht” esikaanestaar (selle tõenäosus kasvab iga semestriga), minu perearst, kes alates hetkest, mil eesti keel minu jaoks mingit seost ja tähendust hakkas omama, mind aeroobses keskkonnas viibima on utsitanud, kaaskodanikud pensionärid, kes rõõmustavad lisaruumi eest bussis, mida minu üsna pikk ja parajalt lai keha ei hõiva ja ennekõike mina ise, kes ma võin tunda rahuldust ning head meelt sellest, et teistele meeltmööda olla saan.

Ideed tudengisõbralikust transpordist kui müüdist ei ole, vähemalt minule küll mitte, võimalik maha müüa.

Inks