ma pole üldse rahul oma tagumikuga, mis on (minu arust) kohutavalt suur... sõbrannad kõik ütlevad küll, et pole viga midagi, aga ma kardan et see on pigem selline solidaarsuse värk... ma ka ei ütleks oma sõbrannale et sul on päris pirakas ahter võimidagi. teiseks ma hullult põen oma kõhu pärast... ma olen kuus aastat suhkruhaige olnud ja igapäev tuleb kõhtu neli-viis süsti teha... ja esimese kahe aastaga tekkisid mul jubedad muhud kõhule. kahele poole naba, kui ma vaatan pilte sellest ajast on neid ikka väga hästi näha. päris lahti pole nendest muhkudest siimaani saanud, kõht on kõrvalt vaates nagu kaameli selg. ma kardan et ma ei saagi oma kõhtu enam siledaks, lisaks on veel need pisikesed süstiarmid mõnes kohas näha. võib-olla see on selline ea viga - ma saan kohe-kohe viisteist - aga üldiselt rahul ei ole, koguaeg vaatan kedagi sellise pilguga et oooh.. miks mul sellist keha pole