Kui ma 14-15 olin, siis mul oli kogu aeg see mõte, et jeerum, ma nii paksukene ja nüüd ei söö seda ja siis seda, aga ikka midagi ei muutnud. Mõte siiski jäi ja samuti häbenesin keha, siuke paksu tunne oli. Ma olin küll siis 10-15 kg raskem ja igas mõttes suurem, aga ilmselt mitte paks. Praegu ilmselt olen liiga kõhnakene. Praegu olen selline, et hakkan silma, et olen kõhn ja mulle öeldakse, et oi, sa nii peenike. Ise ma ei näe, et liiga peenike. Ma olen siiani võimeline mõnel päeval peeglisse vaatama jam õtlema, et appi, paksuks läinud, aga õnneks läheb see ruttu üle ja see pole mingi probleem, et end paksuks peaksin, sest tegelikult olen hetkel superrahul oma kehaga ja kõige sellega seonduvaga. Ja ise ennast vaadates ei näe ka, et liiga peenikene oleks ja mees ka ütleb, et väga ilus.
Nägin oma isa nädalavahetusel ja ta vaatas ming ning ütles, et ma olen nii peenikene, et ta ei tea kohe. Varem olin hoopis teistsugune. Siis küsis, kas sul mehel seal üldse midagi katsuda ka on, meeldib talle või? Varem ikka oli rohkem. Ma olin, et isaaa! Ja muidugi on. Pärast küsisin mehelt ka. Ta näpistas tagumikust ja ütles, mis jutt see on. Tema pärast ma ilmselt suures osas ei saagi end oma välimuse pärast kunagi kuidgai halvasti tunda, sest ta tuletab mulle alati meelde, et tema arvates ma olen siit ja siit ja siit ka veel nii ilus, et mul on ilus kuulata omakorda. Ja tegelt ma leian, et ei tohi viriseda ka. Olengi ilus just sellisena, nagu ma olen - suurem, väiksem.. mida iganes