EEVA naistekas

Neljapäev, 28. March 2024

Last updateK, 13 Sept 2023 9am

  • Registreeri
    *
    *
    *
    *
    *
    *
    *

    * kohustuslikud väljad

Ühe ema lugu

Kassipoeg

„Mäletan hästi seda päeva, kui ma esimest korda Tartusse saabusin. Noor ja vallatu, esimest korda hoolitsevate vanemate tiiva alt väljas ja pealehakkamist rohkem kui täis. Läksin õppima Miina Härma gümnaasiumisse ja mu uueks elupaigaks oli ühe vana armsa puumaja teine korrus. All elas üks vanem naine, kelle tüüpiliselt omaealisele üksikule prouale oli ohtralt kasse, nii ohtralt, et mina ei suutnudki neid selle nelja sealelatud aasta jooksul kokku lugeda.

Mul oli oma kööginurk ja tualettruum olemas, nii et ega me ka eriti kokku puutunud, vahel aias või kui ta hiljem hakkas õiendamas käima, et minu peetud peod ei lase tal magada. Kuid läbi akna nägin teda tihti naabrimemmega juttu ajamas ning tollele küll puuvilju, küll muud head-paremat viimas. Naabrinaisel oli suur mänguasju täis aed, kuid lapsi seal polnud. Ja möödus ka vist terve kuu, enne kui esimest korda neid nägin. Lapsi oli palju, seitse tükki. Ja nad kõik olid moonutatud. Puudega lapsed, kel Downi sündroom, kel midagi muud. Ega ma tol ajal ju muud taibanud, kui et tegemist on jubedate lastega, kellest tuleb eemale hoida. Ja ausalt öeldes väga mind ei huvitanudki kõrvamaja elu, ma olin noor ja omapäi suures linnas, mul oli palju parematki teha. Kui möödus kooliaasta ja saabus suvi, otsustasin ma selle Tartus veeta. Vanemate veenmisega läks aega, aga asja sai. Ja kuna meil oli suur aed, millest pool nö mulle kuulus, hakkasime sõpradega seal grillpidusid pidama. Olin selle aastaga üsna metsikuks läinud, vanemate silma alt väljas ja väikelinnast pärit, ööklubid ja alkohol olid mulle suureks sõbraks. Eks ma üks tüüpiline mõttetu pubekas olin…

Suvel olid aga naabrimuti lapsed tihti väljas. Minu sõbrad pidasid seda omamoodi tsirkuseetenduseks ja ega minagi saanud alla jääda.

Nii sai kõrvaaia „olevusi“ küll toiduga loobitud, küll sõimatud. Mõni neist andis vastu kah, enamus jooksid nuttes minema. Muidugi ei teinud me seda kunagi nende kasuema ees, nii palju oli hirmu ka meil. Ma ei hakka üldse ümber jutustamagi seda kõike, mis sel suvel toimus…Aga need lapsed, need vaesed lapsed…Kuidas ma sain küll olla nii noor ja loll. See suvi hävitas nii mõnegi lapse väljavaated normaalseks eluks, kogu meie jutt ja mõnitamine...Sellest ajast saati jäi mul aga tugev ebameeldivus puudega inimeste vastu, küllap mängis selles kõige suuremat rolli mu süütunne. Alkoholijoobes ei tunneta ju enam mingeid piire, eriti kui Su sõbrad sama meelt on. Ma ei tea, kas memmeke sai siiski meie tegemistest kuidagi teada, kuid mingist ajast alates ei olnud lapsi enam kunagi siis väljas, kui me seal olime. Pea algas ka kool ja ilmad läksid külmaks. Järgmised suved veetsin juba Soomes töötades. Vahel nägin küll üht või teist naabermaja last, kuid tegin näo, et ei näe. Isegi nende kasuemale ei öelnud ma enam tere.

Kui kool läbi sai, elasin veel aastakese Tartus, siis juba sealsamas puumaja teisel korrusel koos armastatud noormehega. Kuigi pidasime plaani samasse linna oma elamine soetama, tegi saatus sellise lükke, et mu kihlatule pakuti erialast tööd just minu kodulinna. Kuna pakkumine oli liiga hea, sai see ka vastu võetud. Tema oli minust vanem, ülikooli lõpetanud ja eluks valmis. Mina olin lihtsalt väga armunud. Nii me kolisimegi hoopis sellesse samasse väikelinna kivimajja suurde korterisse. Pidasin plaani sügisest siiski mõnda kõrgkooli minna, kaugõppes, kui korraga tundusin endale imelikult paks ja teistsugune. Kiire käik günekoloogile tõestas, et olen lapseootel. Tegelikult oli see õnnelik uudis, olin ju parasjagu vana ja juba aastaid püsisuhtes, ka meie abiellumiskuupäev sai kiirelt ettepoole toodud ja nn ära tehtud. Kui laps sündis, olin 22a aastane. Rasedus oli väga kerge, elasin oma elu edasi, käisin poole kohaga sekretärina tööl, hoidsin kodu ja nädalavahetusel pidutsesin. Küll aga nüüd juba rasedana ja seetõttu ilma alkoholi ja suitsuta. Rohke vaba aja tõttu hakkasin ka esimest korda elus sporti tegema, käisin ujumas ja aeroobikas, seda pigem küll, et leida ka teisi rasedaid emmesid, kellega hiljem koos kärusid lükata.

Sel õhtul, kui valud hakkasid, olime mu vanemate pool õhtusöögil. Kuna olin nende ainus laps, elasid nad vast ehk liigagi kaasa mu rasedusele. Seega ajas isa auto kohe garaažist välja ning sõit haiglasse sai alguse. Haiglas lasti mul rahulikult palatis istuda, kuna emakas oli alles väga vähe avanenud. Valud olid väiksed ja me veetsime pea ööpäeva mehega perepalatis mõnuledes ja telekat vaadates. Nagu vist juba aru saada on, elasime me üsna laialt – mehe palk oli hea ja minu oma läks puhtalt mu enese välimusele ja muidugi titeriiete ostmisele. Lapsele valmis ostetud voodid, kärud ja muu nänn oli ikka kõige parem ja kallim, ka mu vanemad kinkisid palju uhkeid asju. Sellest lapsest, kes terve raseduse aja oma sugu hoolega varjas, pidi tulema üks tõeline kuningakass.

Veidi üle päeva oli möödunud, kui sünnitus kuidagi väga järsku peale hakkas. Valud muutusid tugevaks ja valusaks ning mind sõidutati sünnitusruumi. Mees oli terve see aeg mu kõrval ja hoidis kätt. Siis läks asi kummaliseks…sünnitusest ma enam pea midagi ei mäleta. Kogu aeg oli valus ja arst käskis pressida, kuigi ma enda meelest midagi muud ei teinudki. Korraga hakkas kogu palat sebima ja mees saadeti palatist minema, sest lapse südametoonid olevat aeglustunud ja kui ma kohe ei sünnita, võib midagi viltu minna. Olin saanud ka epiduraali, kuigi ma ausalt öeldes ise sellest midagi ei mäleta. Arst otsustas, et kõige parem mõte on siiski mind keisrile saata. Seda lauset ma mäletan – „Kas olete keisrilõikega nõus“. Mida ma vastasin, ma ei tea. Mis edasi sai, seda ka mitte. Järgmine asi, mida ma mäletan, on palatis ärkamine. Mees istus mu kõrval voodis ja nuttis. Minu mees ja nuttis! Seda polnud ma varem näinud, kõigi nende aastate jooksul. Sel hetkel jõudis mulle kohale, et meie last ei ole. Ma ei jõudnud veel suudki avada, kui mees hakkas rääkima… See oli olnud poiss. Poiss, kellel oli Downi sündroom. Miks seda raseduse ajal ei avastatud, ei tea siiani keegi. Testid lihtsalt ei näidanud midagi. Ja ta oli olnud liiga nõrk. Liiga nõrk, et üle elada seda pikka aega kestnud sünnitegevust. Tema suri aeglaselt mu kõhus, kui mina telekat vaadates tema isa kaisus naersin.

Ja sellest ajast saati ei ole ma isegi ühtegi pisarat valanud. Sest ma tean, et olen ise süüdi. Olen süüdi, et olin nooruses nii mõtlematu ja mõnitasin neid lapsi. Ma hävitasin nende elu, sest ma olin ilus ja terve, mul oli kõik olemas. Ma ei mõelnud kordagi sellele, mida nemad võisid tunda. Seda, et ka neil on kuskil perekonnad. Et ka nemad on oma ema kõhus kasvanud. Jumal karistas mind nüüd selle eest. Saates mulle samasuguse lapse. Ja võttes ta siis minult ära.

Sellest on möödas aasta. Kõik ostetud beebiasjad on pakitud mu vanemate majja. Mees tahab uut last, ta tahab jälle proovida. Aga mina kardan, et mind karistatakse jälle. Sest ma ei ole sellest siiani üle saanud. Nagu unenäos möödusid minu jaoks matused ja elu pärast seda. Kõik need kirjad ja õnnesoovid, mis saabusid, sest keegi ei teadnud muud, kui seda, et olin sünnitusmajja läinud. Ma ei ole neist ühelegi vastanud. Ma ei ole suhelnud ühegagi oma Tartusse maha jäänud sõpradest. Siin linnas teavad kõik. Väikese linna asi. Aga keegi ei ütle midagi. Sest nii on kergem.

Ja mina, mina ei ütle oma mehele midagi. Ma ei saaks iial talle tunnistada, et meie lapse surm on minu süü. Ta ei tea, et mulle on paigaldatud spiraal, mis ei lase mul enam rasestuda. Ta ei tea, et ma näen iga öö unes neid lapsi seal aias. Aga mina tean, et ma ei tohi kunagi emaks saada.“

Kadri Kask

Postitas 04/02/2008 16:55 by Tatjana #217169
Öeldakse jah, et iga inimene saab ärateenitud karistuse kuid sellist karistust ei soovi isegi oma vaenlasele..kahju.

Avalda arvamust antud teemal
Arvamuse avaldamiseks logi sisse! Konto puudub? Palun registreeri end.
  • Haldaja: Windway OÜ

EEVA naistekas

EEVA naistekas on veebikeskkond, mis on loodud eelkõige naistele ja siit leiab tasuta turu, sõbraliku õhkkonnaga foorumi, erinevate valdkondade artiklid, intervjuud, blogid, uudised, auhinnamängud, küsitlused ja palju muud huvitavat.

EEVA naistekas ootab Sind alati ja on Sinu jaoks olemas!

Sa oled siin: Esileht Artiklid Pere & vaba aeg Ühe ema lugu