Ökoloogiline mõistus, kes me oleme?
- Kategooria: Meelelahutus
Meie maailmavaated, elukeskond ja looduse tasakaal on omavahel kõik sõltuvuses. Kõik see, millesse inimene usub, mõjutab tema eluteed. Mõned otsused võetakse oma suhtumiste ja väärtuste tõttu vastu päevi, nädalaid või isegi aastaid varem. Ökoloogiline mõistus on mõistlik mõistus, mis on inimese võime mängida ette oma mõeldavad käitumised kõigi nende tagajärgedega. Ehk siis ökoloogiline mõtlemine eeldab mõtlemist kaugemale kui seda on vaid homne päev.
Kuuldes sõna ''ökoloogia'' mõtleb inimene tavaliselt kapsalehele, mis on kasvatatud mahepõllundustalus. Tihtipeale jääb mõistmata, mida see kapsaleht laiemas pildis tähendab inimese kehale ja hingele. Tegelikult haarab väljendus ''ökoloogia'' palju enamat kui seda on tooted, mis on mahepõllunduses kasvatatud, see haarab kogu inimest, kogu tema maailmavaadet, eluviisi, kõike seda mis ta on. Kaasaarvatud seda, kuidas ta armastab- seda mida ta peab ilusaks. Seda, milline on tema keskkond ja kuidas tema mõjutab Maailma. Seda, kui ta ostes mõtleb. Kas eestlasel on vaja osta kartuleid, mis on kasvatatud Hollandis? Milliseid ressursse on olnud vaja selleks, et nad meie poodideni toimetada? Mida on selleks kulunud? Ökoloogiline mõtlemine vajab keerukamat mõtlemist, vajab põhjendusi, vajab suurtest mõjutustest eraldumist, tahab inimese enda loogilist intregatsiooni. Lõpuni mõtlemist, algusest- lõpuni. Võime näha kaugemale tulevikku. Analüüsime Pratsusmaa Päikese kuninga tsitaati ''Pärast mind tulgu või vee uputus''. Sellest mõttest saab lugeda välja väga suure osa selle inimese olemasolust, tema väärtushinnangutest, elustiilist. Inimene, kes ei mõista, et ei ole midagi, mis asuks meist, meie keskkonnast väljaspool ja hindab vaid materiaalseid väärtusi, mis tegelikult peaksid vaid teenima meie hingelisi väärtusi. Paratamatult elab enamus inimesi täna nii ja tulemusi on nägema hakatud. On hakatud rääkima ökoloogiast, Rootsis, Inglismaal, Iirimaal ja paljudes muudes teistes Euroopa riikides laiutavad lettidel ökoloogilised toidud, hügieenitarbed, pesupulbrid, puljongikuubikud, raamatud, riided. Meil on tekkinud vajadus, kõlbmatud Maailma vaated kaovad igaljuhul.
Siit aga tekib paljudel kindlasti küsimus, milleks siis hoolida sellest, mis sünnib voi toimub peale meid? Raske on tunda midagi, mida ei ole. Raske on mõista midagi mida ei näe, mida ei saa katsuda ja mille lõhna me ei tunne. Elu, peale meie elu. Tegelikult ei eeldagi ökoloogiline mõtlemine vaid seda, et me elame pidevas lõputus arutelus , et kuidas Maailm näeb välja kahesaja aasta pärast. Kui ei hoolita Maailmast peale enese elu, siis tuleb hoolida sellest, kes ise ollakse. Ennast tuleb suureks pidada, mitte jätta meie isiksuse piirid mõõta vaid paari, vahel ehk paarikümne meetriga. Tõsimeeli tuleks küsida endalt ja teistelt, miks me ei võiks end hoopiski piiritleda laiemalt. Rajada endale eneseteadlik, oma otsustes teadlik vaade. Ma mõtlen enda tervikuks ja mõtlen kõigele mida tarbin, nätsukummist kuni saapa tallani välja. Kas inimene mõtleb, et massikaubanduse trendirõivad on tehtud enamjaolt väga keemilistest materjalidest, mis ei lagune looduses ega ei ole võimalik taaskasutada. Naiste näokreemid sisaldavad suures enamuses nii palju parababeene, et tekib lausa hirm nende uskumatute faktide ja toodede eest. Inimesed on kasutanud aastakümneid mürke. Ja siin kohal lükkan ümber väite, et elamine ongi kahjulik. Inimesed ise on selle ääretult kahjulikuks loonud, pisikeste detailidega millega oleme tänaseks siia välja jõudnud. Siia aega, kus meil tuleb hakata ajas tagasi minema. Võtta ja rajada võim õigetesse kohtadesse, õigetesse jõududesse. Hakkame hindama kvantiteedi asemel kvaliteeti. Võtame õigeks austuse looduses ja inimsuhetes. Oleme väärikad. Me ei seisa kellestki eraldi, me anname aru endale, teistele, loodusele.
Me anname aru oma otsustele ja valikutele. On aeg välja astuda kuldsest'' macho ''ajastust kus sõna oli vaid meestel, rahal ja võimul. Ja need kes sellesse ei usu- kõik, mis läheb üles, tuleb kord alla. Elu on üsnagi pikk ja tervis on väga kannatlik. See on kui suure Nõukogude Liidu lagunemine.Temagi tervis oli väga kannatlik. Kuid ilma põhjenduste ja suurte toodeteta, nii täpselt nagu inimkond praegu. Elame ilma lubadusteta ja hakkame toetuma inimlikkusele. Ma ei hinga teistele enam valusalt. Ma ei võta vastutust kurja eest, sest ma olen inimene, kes on inimlik. Hooliv inimene. Ja ma olen võimeline armastama ja hindama seda, mis mul on. Ja ma ei ole nii tühine, et minu kungigaks on materiaalsus.
Silli Jaanus
