minu silmis on usklik nõrk isiksus, kuna jääb enda probleemides lootma jumalale. ISE tuleb endaga hakkama saada, mitte lootma jääda kellelegi teisele, et see keegi lõputus kõiksuses sinu elu sõrmenips ...
Julge väide.
Puutun ise igapäevaselt kokku (Eesti) moslemikogukonnaga (nendega, kes ainult koraani jälgivad, mitte islamit läbi araabia kultuuritraditsiooni interpreteerivad sekti"moslemid") ja paari kristlasega. Ükski neist (k.a mina) pole rasketel aegadel nurka konutama jäänud ning lootnud, et küll jumal imeväel lahendab mu probleemid, annab raha, maja, auto ja kaotab 5 kg. Kui ateistide ja muude tegelinskite seas võib kohata nii tegutsejaid kui vingatseid, pole minu silmad veel näinud usklikku, kes oleks oma eluga hätta jäänud. Usklik teab, et iga probleem on vaid õppetund uute teadmiste omandamiseks ning oskab igast olukorrast välja tulla, viies oma vibratsioonid teisele tasandile (nagu üks naine armastab öelda). Kus on, sinna tuleb juurde ning vallandub vastav ahelreaktsioon (uurige Külgetõmbeseaduse kohta).
Või on mul lihtsalt vedanud ning pole pidanud käed rüpes istujatega kokku puutuma