EEVA naistekas

Mul on täpselt sama arvamus. Igaühel on omad uskumused ja selleni peaks jõudma igaüks ise, ja kui tekib tunne, et sobib kokku mõne religiooniga, siis lasku käia. Kellel on huvi, see leiab ise - usukuulutajad tahavad lihtsalt oma sekti liikmeskonda täiendada.
Mul on katoliiklusega head kogemused, kallim kah (ja eks oleks ju kena traditsioonliliselt kirikus abielluda tulevikus) katoliiklane, ja käin seal kursustel ära huvi pärast, vaatan, kas meeldib või kuidas on. Keegi ei sunni kedagi missadel käima, see on ikkagi isiklik asi pigem.

Uskuge iseendasse,ja muud pole vajagi.

Olen lugenud igasuguseid jumalatõestusi ja ka neid, mis vastupidist väidavad. Lõppkokkuvõttes ei saa tõestada ei üht ega teist.
Teaduse koha pealt olen Dee-Dee'ga nõus. Teadus on väga piiratud ja ei suuda tegelikult mitte midagi tõestada. Kahesaja aasta pärast oleme meie oma teaduslike avastustega samasugused lollakad nagu meie jaoks paljud minevikuteooriad on.
Tegelikult on terve maailm üles ehitatud sellele, kuidas me oletame, et asi on.
Religiooni ma iseenesest halvaks ei pea. Vähemalt hoiab see inimesi tagasi ja pole seda jubedat moraalitust ja olesklemist. Kuigi paljud minu tuttavad, kes väidavad end olevat usklikud, on seda ainult siis, kui neile sobib. Eriti tüdrukud. Aga samamoodi nagu kõike muud siin maailmas, võidakse ka usku väga kurjasti ära kasutada.
Ise ma usklik ei ole, aga religioon huvitab mind. Sel on väga suur kultuuriline väärtus ja juba seetõttu on see uurimist väärt.

Nõus, religioon kui selline on andnud nii palju juurde kultuurile vaadakem siis näiteks arhitektuuri ning stiile.

Ja rääkimata sellest, et kultuurid ongi põhimõtteliselt üles ehitatud religioonile. Eri kultuurides on ju erinevad käitumismallid, stereotüübid ja moraalinõuded, ja üllatus-üllatus, kõik tuleb religioonist. Näiteks põhineb Euroopa kultuur suuresti kristlikul traditsioonil, mistõttu peaks väljaspoolt Euroopat tulev inimene uurima kristlust, et mõista Euroopa tavasid. Samuti kui minna nt Mehhikosse, peaks enne uurima katoliiklust, kuna religioonil on seal suur osatähtsus, ja ilma selle tundmiseta ei saaks aru paljust, mis ümberringi toimub.

Nii see paratamatult on küll jah.

Selsamal põhjusel oleks ma kaalunud ka usuteaduskonda minekut, kui muid soove poleks olnud.

Olen ristitud, aga usklikuks ennast ei pea, kuidagi hakkab vastu mingi jumala jutt. Ei suhtu teisiti nendesse, kes usuvad. Ei salli mingeid pealesurujaid ja ähvardavaid lauseid "eks siis pärast kannatate/küll see maksab teile kätte" jne
Millessegi ma siiski usun, aga ei oska seda vist sõnastada. Usun, et iga asi juhtub põhjusega ja usun, et on midagi, mida seletada ei saa.

Ma olen alati uskunud, et ükski asi ei juhtu ilma põhjuseta, ja lõpuks leidsin sellele ka enda jaoks loogilise seletuse. Teoloogia on põnev teema, kavatsen seda süviti uurida. Kateheesis saan vist seda vasakult ja paremalt

Erinevad usundid huvitavad mind väga ja tahaks nende kohta tulevikus kindlasti rohkem teada saada. Õppida tundma nende erinevusi ja põhimõtteid.
Ise ma ennast usklikuks ei pea. Piiblit ristipõiki läbi lahanud pole, kuid siiski piisavalt, et näha, et paljud sealsed põhimõtted mulle ei istu. Elementaarsed muidugi, et austa oma vanemaid ja ära tapa jne. See on juba tänapäeva ühiskonna moraalinormides suuresti sees. Paljud muud asjad jätsid mind aga skeptiliseks.
Usklikesse ei suhtu üldse halvasti. Meil on usuvabadus ja igaüks võib uskuda mida peab õigeks. Samas ootan usklikelt vastu ka samasugust tolerantsust enda arvamuse suhtes. Nad ilmselt ei pea seda õigeks, aga ei tasks ju ka turja hüpata ja teatada, et kui ma kohe uskuma ei hakka, siis põlen põrguleekides (on juhtunud ka selliseid kommentaare väga äärmuslikelt kristlastelt näiteks).
Siiski on minu huvi eri religioonide vastu väga tugev just ajaloolises mõttes. Nelipühilased, Jehoova tunnistajad, Mormoonid, Saientoloogid, Katoliiklased.. Ma tean neist ainult väga pinnapealselt, tahaks asjast rohkem teada. Rääkimata siis veel idamaistest usunditest.

Ei usu mitte millessegi, olen üdini skeptiline kõigi/kõige suhtes. Ka saatusesse ei usu enam.

Kõikides usundites on selline jama, et tekib küsimus miks? Olen suur uskude austaja kuid oma usku veel leidnud ei ole. Kõige rohkem olen leidnud enda jaoks vastuseid satanismist, kuid ka see ei ole minu usk. Eks see on üks lõppmata kestev protsess.

Usun Jumalasse ja saatusesse.
Iga asi juhtub põhjusega- sellest lähtun alati ja lohutan end sellega, kui asjad ei lähe nii, nagu soovin.

Nupsuikiga samal seisukohal. Ühegi religiooni järgijaks ennast samas ei lahterdaks. Usklikesse ei suhtu halvasti - seni kuni nad oma veendumusi mulle pähe taguma ei hakka.

Usun karmavõlgadesse - tee head ja see tuleb tagasi, tee halba ja ka see tuleb tagasi.
Ja karma ON bitch, aga midagi pole teha. Millessegi tuleb uskuda, vaja on pidepunkti ja alust, millele oma otsustes toetuda.

Ma usun sellesse et kui teed halba, siis see tuleb sulle endale tagasi. Ning usun ka sellesse, et ükski heategu ei jäe karistamata. Vähemalt nii on elu õpetanud:D Ning tahan väga loota et need heateod kunagi ikka lõpuks ka tagasi tulevad:D

Täiesti nõus !

ei usu , ja ei ole mingit usku kah :d tavaline inimene

Ma usun jumalasse, oman ka piiblit ning vahel palvetan. Kuid pole kristlane, kirikus ei käi. Mul on palju sõpru ja tuttavaid kes on kristlased ja see veidi mõjub vist mulle ka. Aga kristlase elu ei erine palju ju tavalise inimese elust. Lihtsalt.. mind hämmastab see, kuidas nad alati nii palju rõõmu kõigest leiavad ja alati suudavad teistele toeks olla.

ei taha nüüd, et keegi end kehvasti tunneks, aga minu silmis on usklik nõrk isiksus, kuna jääb enda probleemides lootma jumalale. ISE tuleb endaga hakkama saada, mitte lootma jääda kellelegi teisele, et see keegi lõputus kõiksuses sinu elu sõrmenipsuga korda seaks. ja ma olen tutvunud piibliga, käinud pühapäevakoolis, mis minumeelest oli absurd, sest nii noorena mina veel usust kui sellisest aru ei saanud, sain lihtsalt enda teadmata ajupesu. et mina ei usu Jumalat kui sellist, ei tulene minu teadmatusest, vaid minu otsusest, kusjuures olen ise luterlaseks ristitud. samas usun mingisse kõrgemasse jõusse, mis võib omada kontrolli suuremate masside üle, mitte 7 miljardi eraldi indiviidi üle.