EEVA naistekas

Praegu elan Tartus, kuid me kolime perega ära Tallinnasse siis, kui ma lähen gümnaasiumi. Ehk et põhikooli&gümnaasiumi aja elan vanematega koos. Mul on väga toredad vanemad ja nad arvestavad ka palju minuga. Kuid siis tuleb ülikool ja siis ma kolin nendest eraldi elama, kuna tahaks välismaale (arvatavasti lähen Pariisi) ülikooli minna ja siis pole võimalik lihtsalt enam vanematega koos elada. Ma arvan, et üürin kuhugi Pariisi korteri ja siis elan seal. Samas vaheaegadel tahaks ikka vanematega koos olla ja võib-olla mõni nädalavahetus ka (tihti pole see võimalik, kuna vahemaa on ikkagi suur ju).

21-aastaselt ja nii vaikselt, et nad ei märganudki, kui just ma lõpuks oma viimastele asjadele järgi tulin. Neil polnudki midagi keelata ja nad polegi sellised 'keelaja-tüüpi'

Tundub, et ma ei pidanud oma sõnu sööma. Kõrgkool sai läbi, leidsin püsiva töökoha ning kolisin omaette elama. Mis veel parem - võtsin endale veel sõbra ka kaaslaseks, kellega üksindust leevendada. Jutt siis kassist
Ma ei ütle, et kolimine kerge oli. Kuna oli vaja uues kodus remonti teha ja see tekitas suuri pingeid, siis oli küll mõtteid, et pidin ma siis nüüd kolima. Siis tuli periood, kus tahtsin kõik hetked omaette veeta (võimalusel mehega) ja ema kodus käisin suhteliselt harva. Nüüd on aga periood, kus võiks ema juures juba rohkem käia... üksinda on küll juba saadud olla.
Ema meelest ma kiirustasin veidi selle kolimisega... ja nüüd ma olen temaga nõus. Tõmblesin liigselt, kolisin kui remontigi polnud tehtud. Aga ei ütleks, et ema mu ärakolimisega nüüd rahul ei oleks

Kui vanalt sa kolisid ja kas oli kohe oma korter või siis üürikas?
Mul jänes seltsiliseks.

Ma ei ütleks, et ma päris välja kolinud olen. Lihtsalt ülikoolis käin väljaspool kodulinna ja nädala sees elan seal koos mehega. Kui võimalus, siis nädalavahetuseks sõidan koju. Seda siis peamiselt seetõttu, et veel ei tunnegi, et oma elu peal oleks, kuna meil korter nii väike ja mu kõik asjad ei olegi sinna mahtunud. Näiteks käin kodus õmblemas.
Kuid selle eraldi kolimise teemaga seoses... Mina näiteks ei kujutaks ette, kui peaksin üksi elama. Kui juba paar ööd pean Tallinnas üksi olema, siis on tuju täitsa nullis, sest pole kellegagi lihtsalt nt filmi ajal rääkida. Kuidagi igav ja tumm tunne on siis.

Aga kui saame suurema korteri ja ülikool ka läbi, siis vaja ikka oma elu peale minna. Viin oma viimse kraami siis ka kodust ära ja arvatavasti hakkan kodus vähem ka käima, tulgu siis rahvas juba parem mulle külla.

22 oli vanuseks. Korter on ikka üürikas, pakuti ka ostmisvõimalust, kuid see mulle huvi ei pakkunud.

Ma küsiks siinkohal veel rahvalt, et mis ajendas teid välja kolima?
Päris paljud elavad veel isegi enne 30-ndat eluaastat oma vanematega ja alles siis ka 'maybe' kolivad välja.
Mind ennast ajendas tegelikult see, et mida vanemaks ma sain seda rohkem häiris mind see ringi sebimine ja sagimine ja ka see ,et omaenda isiklikku nurka ei olnud (jagasin tuba). Tahtsin rohkem rahu saada ja olla kindel, et kui midagi panen kuskile siis see on ka seal kui koolist/töölt tulen.

Elasin päris kaua ema juures (keskkooli aja ning pluss üks aasta otsa) siis kolisin isa juurde maale, seal olin aasta ja samuti pisut peale. Vahepeal sai mõned kuud olla ka Tallinnas ühikas ning jällegi olin isa juures tagasi. 2011 oktoobris kolisin Tallinna ära. Olen praeguseks vahetanud kolm korda elukohta , aga nüüdne elukoht on aastaks vast stabiilne.
Ise olen maru uhke, et olen nüüd eraldi ja oma elu peal. Hoopis teine õhkkond, külla saab kutsuda süüdimatult, ilma, et tuleks luba küsida või kellegagi arvestada. Elan hetkel korterikaaslasega, kes enamuse kuust viibib välismaal. Kõik on ilus ja kena .

Samuti kolis mu vend ema juurest ära. Vend mul 25 . Kuigi kolis kõrval tänavale ja tihe külaline ema juures olen ikkagist uhke, et ta seda tegi.

Mind ajendas see, et ei viitsinud ega soovinud autoga tööl käima hakata ning seega kolisin sinna, kus töötan. Lisaks oli põhjuseks suhted perekonnaga - need on tunduvalt paremad kui me enam koos ei ela. Pluss siis veel oma "pesa", kus kehtivad minu enda reeglid.

Kolisin kodust ära siis kui gümnaasiumi läksin. Kuigi elasin vanaema juures nädala sees, siis vahel nädalavahetustel käisin loomulikult kodus ka ja tundsin, et päriselt välja siiski ei kolinud. Nüüd kui mehega sügisel kokku kolisime - siis nüüd võin öelda, et lendasin nö pesast välja ja pean seda oma koduks, kus mehega elame, kuigi "lapsepõlvekodu" jääb ikka elu lõpuni omaks koduks ka siis kui pere rajatud...

Kusjuures minul paranesid ka perekonnasuhted. Enne olime nagu vapiirid üksteisel kõris ja pidevalt olid mingid jagelemised ning vennaga ei saand üldse läbi, aga nüüd kõik teisiti.

Ma elan ühikas, ning mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen, kui raske on kodus käia, sest seal on ikkagi teiste reeglid ja värki. Mul on ühikas kõik nii nagu ma ise tahan. Ärkan millal tahan, teen asju millal tahan. Kodus aga käsitakse ja keelatakse.

Siin eespool mainitu on ka minu puhul sama. Kolisin kodust ära siis suhted kohe paranesid. Kuidas teistega lood on, kes ära on kolinud?

Laias laastus suhted paranesid. Vahepeal nagu ema keeras vindi üle. Helistas üle päeva ja kui koju läksin ja hakkasin oma asjadega tegelema, siis oli kohe platsis sõnadega "noh, tule nüüd lobisema ka minuga". Et oled nagu telefonis iga päev oma uudised ära rääkinud ja siis veel vaja midagi lobiseda.

Kaks korda olen ära kolinud, nüüdseks siis lõplikult.
Esimene kord oli lahkumine palju hullem, kuna kahju oli. Nüüd paar kuud tagasi oli kõik teisiti.
Suhted ka mingis mõttes paranesid ja palju mõnusam on kohvitamas käia .

Meie suhted olid keskkooli lõpus teravad. Suureks probleemitekitajaks oli see, et vanaema kolis meile ja ta ässitas ema minu vastu. Emal tekkis mingi soov olla temale rohkem meelepärane ja nii sain ma mõlema halvakspanu tunda. Muti poolt olin sellega harjunud, ema poolt aga mitte ja see tegi haiget. Ma polnud ideaalne tütar ega veel vähem perenaine nagu oleksin pidanud olema, aga ema teadis seda ja oli mind sellisena aktsepteerinud. Kui aga see moor majja ilmus, siis äkitselt oli sellest suur probleem.
Kolisin vahetult pärast kooli lõppu välja. Ema on hiljem öelnud, et lahkusin varakult.
Meie suhted siiski ei paranenud, me ei suhelnudki peaaegu üldse ja tänu ühele intsidendile olime lausa aastakese totaalselt riius ja ütlesin oma perest lahti.
Hiljem tuli mõistus koju ja taipasin, mis ja kes elus on tähtis. Hakkasime tasapisi rohkem suhtlema.
Kahjuks tuli vahele minu EEstist lahkumine ja selle osas on suhtlemine kahjuks vähenenud. Kui aga kodus vahepeal pikalt käisin, siis tegin palju tasa. Siiski mõistsin, et on ikka põhjus, miks elu lõpuni oma vanematega koos ei elata Mitte, et seal nii jube mul oli, aga kogu aeg ühe sama katuse all olla, siis läheks mõlemal jubedaks

Mina elan praegu ühikas ja teises linnas, kuid ei loe ennast siiski kodust väljakolinuks, kuna ühikas ei ole minu jaoks kodu, vaid lihtsalt koht, kus olla, kui kodus olla ei saa. Nädalavahetuseti käin pea alati kodus ja vaheajal ka vabatahtlikult jalga ülikoolilinna ei tõsta. Uueks kooliaastaks on plaan ilmselt mehega koos oma kodu muretseda ja loodan, et äkki sellega hakkab ka mu päriskodust eemalolek normaalne tunduma (praegu on ka mees kodulinnas ja kooliajal näeme vaid nädalavahetuseti).