EEVA naistekas

minagi elna n.ö. üksi , käin koolis linnas ja elan nädala sees enda korteris . nädalavahetusteti ikka koju . mõlemad kohad on mulle kodueest, kuigi vhepeal tahaks ikka emme-venna-issi juurde , samas on ka väga lahe, sest mina ise otsustan, mida teen või söön jne. sõbrannade arust on seee hulllahe .kuigi viimasel ajal tunnen siiski, kuidas see vanematest lahkukolimise otsus kriibib hinges . pmst ma ju siiski laps ja pole päris iseseisev . siiski naudin seda niikaua, kuni suudan .

Sama siin! Ainus asi millest kahju oleks, oleks isa, teda hakkaksin kõige rohkem igatsema. Tahaksin juba praegu välja kolida, aga talitan pigem mõistuse järgi, kuhu ma ikka praegu üksi elama läheks, enne tahaks ikka keskkooli ära lõpetada...

olin 18 kui kolisin oma esimese armastuse juurde, nii olen suht rännanud ühest suhtest teise ja ka ühest majast teise:), kuid hetkel elan üksi kesklinnas. aga eks näis, kaua ma üksi olen;)

Linna kolisin 2 aastat tagasi mais. Peale keskkooli lõpetamist. Kolisin sõbranna juurde, kes minust 3 aastat vanem ja minu eest nö hoolitses Üksi vast ei oleks hakkama saanud. Kellegagi koos on kindlasti lihtsam v kui on, kuhu kolida.

Olen 20 ja elan vanemate juures. Vaikselt tunnen juba, et võiks nagu mõelda veidi rohkem oma elamise peale AGA kuna mul veel 1.5 aastat koolis käia ja siis niivõinaa kooli ja üleüldse elukohta pean vahetama, siis ootan selle kiire asjaga. Ei taha hakata üürima mingit korterit, pigem mõtlen juba isikliku vara muretsemisele.

Olin 19 ja see oli kohe peale keskkooli lõppu. Arvan, et siis polnud emal eriti õigustki mind keelata, mitte, et ta seda kunagi oleks teinud. Siiski niipalju ta keelitas, kui aasta ennem kooli lõppu tahtsin linna õhtukooli minna. Arvasin, et see ju nii lahe Ise olen 11 aastat samas klassis/koolis käinud ja siis viimase lõpetan võõrastega. Selles mõttes vanemad ei tahagi alati meile halvimat

Ning ma kolisin mehe juurde elama, mitte üksi. Koos tõesti kergem, sest tööl ma ei käinud.

Samamoodi... 19-aastaselt pärast keskkooli lõppu linna õppima Igati loomulik. 

Elan ühikas, aga vaikselt unistan oma korterist ka muidugi..

Elavdan veidi siis seda teemat. Ise olen mõelnud juba päris kaua, et pärast põhikooli lähen Tallinna kooli. Kuna hinded on mul väga head ja nüüd sügisel hakkabki põhikooli viimane klass, polegi see enam väga kaugel. Aga väga ei tahaks korterit üürida, parema meelega läheks ühikasse elama. Mitte et mulle ei meeldiks niimodi üksi elada, aga ma kardan, et ma ei keskenduks siis õppimisele(mida ma tahaks tegema minna). Vanemate nõusolek on olemas, ainult ongi jama nende ühikatega. Kui ma tahaks minna Inglise Kolledžisse või 21.keskkooli või kuhugi sinna, siis nendel pole ju ühikat? Korteris ei tahaks veel seepärast elada, et see maksab rohkem ja ma elan siiski ema rahakoti peal. Aga mul vist muud valikut polegi?

Aga äkki leiad sõbranna, kes läheb mujale kooli samadel eesmärkidel nagu sina ehk siis pigem ikka õppima kui pidutsema ja siis saate ju koos korteri üürida ning üüri pooleks teha, siis pole nii hirmkallis ka ehk ja korter on ikka vast kodusem kui ühikatuba :)Aga muidugi peab tegema eeltööd kõvasti, et ka korralik korter leida, mis ei ole megakõrge üüriga ning on ka muidu mõnus. Just suve keskel on tung korteritele ilmselt kõige suurem, kuna tulevastel tudengitel selgub, kas ja kuhu nad lähevad või kuhu mitte.
Mina isklikult pooldaksin korterit, just eriti siis, kui ma ikka õppimisele rohkem keskenduda tahan.

Mina ise olen 21 ja ausalt öeldes on kõrini sellest, et pole päris oma kohta. Selles suhtes, et ülikooliaeg möödub ühikas ja siis nädalavahetustel ja vabadel päevadel ning vaheaegadel ikka kodus elades. Jaa, eks mu kodu on ka ikka mu oma koht, aga tunnen totaalselt vajadust täitsa enda korteri järgi. Seega, kodust eemal olen elanud juba küll, aga see ühika ja kodu vahet käimine pole ikka täitsa iseseisev elu veel.


Nüüd olengi siis plaaninud, et koliksin ära Tallinna. Jah, täitsa tõsiselt mõtlen, et otsin töö ja üürin korteri ja alustan üksinda elamist. Aga nõme on see, et väike hirm on ka sees. Ma ei teagi, kas see on normaalne ja läheb ikka üle, jah? Ma tean, et mul oleks alati kodu kuhu tagasi tulla, kui midagi halvasti läheks, aga no ma ei taha kohe kindlasti nii. Kui ikka lähen, siis lõplikult. Ja kui aus olla, siis kõige suurem mure on see, et ma vihkan üksindust. Jaa, mul oleks seal paar sõpra ja töö võtaks juba oma aja ja palju oleks võimalusi uusi tutvusi saada, aga lihtsalt ma kardan nt. sügis-ja talveõhtuid, kui tuleksin töölt, et lihtsalt üksi kõledas korteris olla...ehkki muidu oleksin saanud oma perega kodus olla. Aga samas äkki see ikka ei läheks nii? Äkki hakkaksin seal end ka hubaselt tundma?

Oi kui väga tahaks mina kuskile tööle minna, üürida omale korter ning seal elada. Ma vihakn ka üksindust. Kuid ma arvan et ma kutsuks sõpru külla. Seda enam et uus koht, uued tuttavad. Ning oma kaaslasega oleks seal ju kõvasti parem olla kui ühikas või vanemate juures:D

Mina ei taha ka kuskile veel minna, omaksed nii kallid ja mul siin väga hea:)
See ära kolimise mõte tekib ikka siis, kui vanemad keelavad jne, et lastele ei meeldi midagi.
Siis tahetakse vihaga ära minna, aga tegelikult ei mõelda, et see üksi elu pole üldse nii lihtne ega meeldiv, samuti hakatakse omakseid igatsema, ma ka kindlalt hakkaksin.
Ei taheta aru saada, et see kõik ju maksab, selleks on vaja sissetulekut, aga sissetulekut saab töökohaga või äriga, aga enne kui seda kõike alustada on vaja korralikku haridust.
Loomulikult igaüks valib, mis hariduse ta omale täpselt võtab, aga keskkool ja eriala võiks ikka olemas olla, kõrgharidus ka paha ei tee, aga pole hädavajalik, kuigi võib aidata kõvasti.

Kuid minu teada ka enne 18 ise otsustada ei saa, seega enne vist ära kolida ei saa, kuid see on teatud tüli periood vanematega, kui tahetakse ära kolida, aga see möödub.

Mina tean küll mitut inimest, kes juba alaealiselt elasid üksi, gümnaasiumisse kodust eemale ja siis üürikorterisse või lihtsalt mõne rikkur, kelle vanemad ostavad lapsele oma korteri, mõnel on vanemad mujal tööl, aga lapse jätsid koju elama, niiet ei ole see 18 küll väga mingi näitaja vist

Alati küll nii ei ole.

Põhimõtteliselt kolisin 20. aastaselt kui teise linna ülikooli läksin, aga reaalselt sõidan siiski pidevalt kahe linna vahel edasi-tagasi. Lisaks ei ole see kolimine üldse nii päris kui tead, et vanemad su arveid maksavad. Seega loodan järgmisel aastal lõpuks ise tööle saada ja noormehega kokku kolida. Vanemate rahast sõltumine on ikka jube ebamugav...
Samas tean inimesi, kes on omaette kolinud 16, 17 ja 18 aastaselt. Eks see ikka oleneb võimalustest ja tahtmisest.

Ma tean, et see kodust ärakolimise mõte tundub algul jõle äge.
Aga tegelikult pole see midagi nii äge, peagi avastad endal hulga muresid ja kohustusi, mida sul kodus elades polnud või siis oli tunduvalt vähem.
Üksi elamine pole kuigi lõbus ka, mõtled küll et kutsud sõpru, aga see pole ikka see.
Mina soovitan nautida kodus elamist ja koolid ikka enne ära lõpetada, tööle minna jalad alla saada ja alles siis kuskile minna.
Kuid uskuge, hakkate koduseid igatsema.

Mul on väga tugev põhimõte seoses kodust ära kolimisega - ma ei kujutaks ette, et olen kõrgkooli lõpetanud, saanud töö ja elaksin vanematega. Nagu ma ei saaks oma elu korraldamisega ise hakkama ja elan vanematega, kuna nii on lihtsam.
Võib öelda, et poole kohaga ma juba üksi elangi. Mul on kuus kindel väike sissetulek ning elan nädala sees ühikas oma raha eest, samuti katan sõidukulud ise. Majanduslikult olen ma peaaegu sõltumatu. Nõustun, on raske, kuid see on elu loomulik käik.
Ja mis puutub igatsemisse, siis alati on võimalus külastada.

Minul on kaks kodu: sugulase juures ning vanematekodu. Nädala sees viibin sugulase juures, kuid igal nädalavahetusel käin vanematekodus, kuna mul on seal rohkem tegevust ning ka sõbrad elavad seal mulle lähemal. Tean, et see muutub, st, hakkan rohkem siin linnas olema. Rahaliselt olen ma täielikult vanematest sõltuv, mõtlesin, et läheks tööle, kuna siis oleks endal ka kindlam ning piinlik on kogu aeg vanematele öelda, et oeh, mul jälle raha otsas, palun andke mulle juurde. Tegelikult ei kujuta ma ka seda ette, et viimasel kõrgkooli aastal oleksin vanematest sõltuv.
Ka mina ei kujuta ette, et pärast kõrgkooli lõppu elaksin vanematega. Selleks ma ju õpingi, et kindlustada endale tulevik ning kindel plaan on oma korralik elamine saada, mida saan omanäoliselt kujundada.

Mul ei ole veel ülikool läbi, kuid jah pole enam pikalt, kui saab.
Kuid ma ei näe mõtet, miks peaksin kodust lahkuma, nojah kui me just poisiga otsustame hakata koos elama, aga hetkel me seda veel ei taha, kuigi ma osalt elan seal ,sest mitmed ööd veedan tema juurest, kuigi tema ka minu juures päris palju öid veetnud.

Ma arvan, et ma ei kiirusta veel kuskile, ka peale ülikooli igatahes.
Ega meie maja kulud sellest oluliselt väiksemaks ei jää, kui siit ära koliksin ja mul siin ülihea väga meeldib, kõik kallikesed minu perekonna liikmed ju ka siin.
Mul siin korralik oma tuba, pluss suur maja kus saan omi asju toimetada.

Loomulikult millalgi on õige aeg päris oma elu alustada, aga sellest olen ka rääkinud, millal minu arvates tasub seda teha:)