EEVA naistekas

Pole siia ammu sattunud. Koolis on ikka niivõrd ulme periood, et ei mahu pähe. Kolmapäeval kutsus õppejõud (naine) mind tahvli ette ja ma olin seal nii juhm, et omalgi hakkas piinlik.
Mul esinemisega tekib räige kramp ning ei julge mitte midagi öelda . Ei tea, kuidas ta just mind suutis välja noppida.
Õppejõud on ise ka üsna üleolev, vaatab sind pealaest jalatallani ja vastupidi, ei tekita just mugavustunnet.

Öösel ei tulnud und ja süümekad tekkisid, et ju olen vähe õppinud . Mulle mõnikord tundub küll, et kõik ülejäänud auditooriumis mõtlevad kaasa ja siis olen mina .


Tegelen vahelduva eduga oma kaaluga, -10 kg veel ei ole täis, aga novembri alguseni on veel natukene aega.

Pereelu on samaaa. Härra kolib uuel aastal minu juurest ära, läheb oma kodulinna tööle . Toetan ta minekut, aga nagunii jonnin, et jään üksi .

Angelina, kas teie läbisaamine on hea ? Endine mees suhtub sinusse soojalt ?

Angelina, mõni inimene ei sobi isaks ja üldse.. Isik on mulle elus väga palju haiget teinud, aga huvitav on see, et kuigi ma tean ja omamoodi mäletan, siis aju blokeerib üsnagi edukalt neid mälestusi, seega ei süübi sinna. Ütleme, et midagi ilusat seal ei ole. Ta küll on muutunud, kuid siiski...vastumeelsus on väga suur.
Mul ei ole teiste pühade vastu midagi, ainult isadepäeva..
Oeh, ma mäletan ka kui oma mehega lahus olime vahepeal ja need kohtumised olid tegelikult nii valusad...

BailaBaila, vahel ka ikka täitsa igatsen kooli, aga samas.. nääää. ei taha.

Kahju kuulda, Flower, sest nagu öeldakse: isa on iga naise esimene armastus


Baila. saan mehega väga hästi läbi. Suhtleme nüüd tihti, aga peamiselt, kuna ma muudmoodi suuda...Mul on lausa ilmvõimatu isegi suhtluseta elada. Ma tahaks kõike tagasi. Mitte siis ainult teda ja lähedust, vaid ka meie elu ja kõige lihtsamaid asju. Ma tõsiselt, tõsiselt kaalun, kas saaksin veel lapseteemat edasi lükata, sest temaga olemine mulle nii tähtis. Samas tean, see tuleks peagi tagasi, kuna tean see oleks justkui kirss meie tordil. Abielu ei oleks mulle üldse oluline, tahan vaid temaga olla.

PS: tunnen end nii hästi jälle oma pildiga. Olin enne Lenna, kuna see pilt meeldis ja ma tegelikult olengi blond. Aga angelina jääb ikka angelinaks

Ma pole üsna ammu siia sattunud. Vahepeal on üsna palju juhtunud - kõige olulisem ilmselt see, et rasedusega arvele võtma minnes selgus, et loote areng oli juba 3 nädalat tagasi seisma jäänud ning mulle pandi nädala pärast katkestamise aeg kinni. Ilmselt üks ebameeldivamaid asju selle juures oligi mõte, et pean ligi kuu aega surnud loodet enda sees kandma. Õnneks katkestamisele ma ei jõudnudki - võtsin ettevalmistava tableti esmaspäeval (katkestamine pidi olema kolmapäeval) ning teisipäeva pärastlõunal algas tugev verejooks. Mingi täieliku ime läbi õnnestus töölt diskreetselt jalga lasta ja koju riideid vahetama minna. Hea, et lapse paar mähet oli sahtlis alles.. Istusin 2,5 tundi valvearsti järjekorras ning sain õnneks kinnituse, et on korras. Esimesed päevad olid üsna kurvad, aga ju siis oli sellel mingi põhjus ning pigem nüüd kui kuu-paari pärast.
Tänaseks on verejooks ka läbi ning rasedustestid peaaegu negatiivsed. Eks hakkame nüüd uuesti üritama. Kuna mul on taustal polütsüstilised munasarjad, siis olen ettevalmistusena võtnud toitumise käsile, kaalu on läinud 2 kg, trenni teen igapäevaselt ning vitamiine hakkasin ka võtma.
Õnneks on tööalaselt hetkel väga põnev ning paari nädala pärast ootab ees lähetus Lõuna-Euroopasse Eks näis, kas sellel aastal tulevad teistkordsed rõõmsad uudised

Oi, kalli sulle, lafolle! Kurb, aga eks nii peab juhtuma- lohutus ehk see. Sest ju ta polnud siis piisavalt tugev.
Pöidlad pihus uuele ringile minnes ja tore, et suudad nii positiivne olla!

Heiheihei! Mina pole ka siin nii ammu käinud.

Flowerile head ja muretut lapseootust! Angelina.. nii rasked on jah lahkuminekud, eriti pärast nii pikka koosolemist ju muidugi. See oli minu meelest julge otsus ja samm, st suur samm. Minu suhted on olnud lühemaajalised. Kuid nii mõnelegi eksile saan olla tänulik, et nad minu elus olid, mulle hoolivust ja oma aega pakkusid ja näitasid ning oma minekuga andsid võimaluse kellegi uue kohtamiseks.

Hetkel tegelt päris suhtes pole, aga päris vaba ka mitte. Jälle kohtasin kedagi, kes natuke mu maailma raputanud. Aga minu suhetel pole tavaks pikalt püsida. Sõbranna juba tuvastas, et üldiselt ilmuvad paljud neist mõne aja pärast uuesti välja, otsivad kontakti, kuid püsimisega on raskusi. Ilmelt osalt ka süüdi üks natuke enam kui 3-aatane suhe, millele paljud eevakad kunagi siin kaasa elasid ja millest lahkuminek oli mu elu õigeim otsus. Nüüd on kellegagi üldse ühise tuleviku nägemine paras väljakutse.

Kekendun palju tööle, kaalun ka edasi õppimist. Tegin ka mõned katsed suvel, kuid ei saanud tasuta kohale. Proovin järgmine aasta uuesti. Minu jaoks see muidugi ei "põle", sest hariduse poolepealt olen tegelikult oma eesmärgid juba täitnud.

Trenni teen samuti korralikult ja regulaarselt ja füüsiliselt tunnen, et olen heas vormis ja terve.

Hmm.... elu on siuke armas ja meeldiv praegu. Ebatavaline oma emotsinaalsete hetkede ja ebatavaliste tunnetega küll. Värvikas.

Angelina. Kas sa siis tahad leida uut meest, kellega laps saada või mis? Mis siis, kui sa kohe ei leiagi teda? Või mõtled üksikema staatuse peale?

Mina olen vist igavesti üksik kassimamma. Samas jõudsin alles hiljuti selleni, et olen nüüd lõpuks ise valmis pühenduma ühele inimesele ja kuna kogemusi erinevate meesterahvastega on juba üsna mitmeid kogunenud, siis oskan nüüd vast välja valida selle kõige-kõigema, sest nüüdsest valingi teist poolt väga hoolikalt.

Muidu aga ongi hetkel kõige olulisem töö ja hetkel olen jõudnud arusaamani, et teen õiget asja ja olen praegu just õiges kohas. Mis järgnevatel aastatel, seda ei tea, aga elangi üldiselt vaid olevikus. Praegu olen hästi motiveeritud.

Ei, nau öeldud ma ei otsi uut meest vaid lapsesaamise eesmärgiga. See oleks rumal. Ennekõike tahaks ikka partnerit leida ja ta peaks olema keegi, kes ka lapsi tahab. Kui meie vahel sobib, siis saab ka järelkasvule mõelda. Sest muidu võiks ju jah leida vaid selle spermadoonori.

Ma ei tea, kas keegi mind üldse mäletab, aga olen ikka teie tegemisi vahel piilumas käinud. Aga küsiks hoopis kogu viljakuse, raseduse jm teema juurde…

Nimelt olen mina vist ligi 8 aastat pille võtnud. Vahepeal olen üritanud neid vist 3 (või 4?) korda maha jätta, sest mingid kõrvalmõjud mul ikkagi on (libiido langeb nulli, meeleolud muutuvad, kuivus allkorrusel), seda pausi on jätkunud enamasti siis nii umbes 6-12 kuuks. Alustasin pillide võtmisega dermatoloogi soovitusel 16-aastaselt hormonaalse iseloomuga akne pärast, mida mitte miski muu ei ravinud. Nüüd aastate jooksul on lisandunud ikka see nö eesmärginepärane kasutus ka. Viimati olin pausil 2015. aastal, umbes jaanuarist kuni detsembrini. Siis viskas lõplikult üle ja ajas meeleheitesse see kohutav akne, mis oli nii näol, seljal kui ka dekolteel ja murdsin oma lubadust mitte kunagi enam neid pille süüa ja alustasin uuesti, seekord Diane'dega (enne Yasminelle). Muidugi oli tore ka kummist loobuda. Nahk sai korda, aga alustades oli 1,5 kuud kõrvalmõjudest iiveldus ja oksendamine. Õnneks läks üle ja kõik tundus OK. Aga nüüd on vanad kõrvalmõjud tagasi ja vaikselt tahaks neist lahti saada. On tekkinud vastumeelsus hormonaalsete vahendite vastu. Tahaks midagi muud, ka mees on nõus, aga kondoomi ka kogu aeg mitte.

Taustaks võib-olla veel, et tsükkel pole mul mitte kunagi olnud normaalne, vaid kõikunud meeletult. Nende pauside ajal on läinud enamasti 6-9 kuud, kuni päevad on naasnud. Kõikuv tsükkel ja hormonaalne akne: kas võib siin olla mängus mingi hormonaalne ebatasakaal organismis? Tahaksin seda kuidagi välja uurida. Kas peaksin kontakteeruma endokrinoloogi või günekoloogiga ja kas keegi oskab Tartus head arsti soovitada nendes valdkondades, kes oskaks mind aidata?

Ausalt öeldes olen muretsenud selle pärast ka, et kuna paari-mõne aasta jooksul tahaks hakata peret looma, siis äkki see ebatasakaal, pillid ja ebaregulaarne tsükkel võivad takistusteks saada… Seega, kas kellelgi on olnud kogemusi, et pärast pille on olnud keeruline rasestuda? Või kas keegi on mõne muu usaldusväärse rasedusvastase vahendiga rasedust vältinud? Ise olen viljakusmonitore piilunud, kuigi natuke kardan nende usaldusväärsust ebaregulaarse tsükli puhul, samas nö poolel ajal kondoomi kasutama oleks nõus, kui see tähendaks, et keha saab siiski rahus oma tsüklit teha. Samuti saaks seda kunagi kasutada rasedust planeerides. Miinuseks muidugi hind.

Kui keegi oskab muljetada, siis ootan väga neid vastuseid.

Lisan, et mõtlesin muid usaldusväärseid mittehormonaalseid vahendeid.

Angelina, kui peaksitegi uuesti kokku minema, siis minu arvamus on, et varsti olete selles n.ö surmpunktis tagasi. Aga saan Sinust täielikult aru. Samas, minu arvamus on, et lihtsam on tegelikkuses vaikselt oma eluga edasi minna.

Nii tore, et siin vahepeal ikka veidike vestlust on toimunud! Vahepeal oli ikka täielik surm ja enda positust väga pikalt viimasena näha, oli juba veidi imelik .

Tere Mannu! Muidugi mäletame! Mina ei oska väga selles vallas nõu anda, selleks meil siin tubli Lafolle . Aga muidu alustasin umbes sama vanana pillide võtmist kui sina. Ka kahel põhjusel .- akne ning menstruatsioonivalud. Aitasid väga hästi akne vastu (võtsin ka Yasminellesid), valude osas aitasid aga väheke. Mul oli tõesti super näonahk. Hetkel rasedusega on aga väga väga väga jube :S.
Mina aga jätsin paari aasta pärast pillide võtmise ära, miks? Sest ma sain aru, et see ei ole mulle hea. Seksuaalisu oli täielik 0. Alt olin kogu aeg kuiv. jne jne. Ühtlasi tundsin, et lihtsalt see ei ole mulle hea. Teiseks lugesin ka artikleid pillide kohta ja et Yasminelled on tekitanud ka surmasid (trombid). Otsustasime mehega, et lõpetame pillid ära. Võtsime kasutuse kondoomi ja ega see ka eriti hea lahendus ei olnud.. Mingist hetkest siis otsustasime, et jätame ka selle ja kasutame raseduse vältimiseks katkestatud suguühet. Meile see sobis, sest kui laps oleks tahtnud tulla, siis oleks ta ka võinud tulla. Neile, kellel aga kindel EI, seda loomulikult ei soovita . Aga ei rasestunud ma sellisel viisil, usun et oma 3 aastat me küll niiviisi olime ja elasime.

Aknega aga pidin jah leppima. Õnneks BB-kreem (Maxfactor vist?) on võrratud kosmeetika, mis peitis päris hästi mu punne .

No ma ei lähe vaikselt oma eluga edasi. Tema ka mitte, kuna tal ka veel tunded. Seega lihtsam öelda, kui teha. Sa ise olid ka mehest lahus, kas polnud?
Kuid jah, lapseteemas poleks muutusi ja seepärast ka raske see otsus, või siis mitte raske vaid tuleb ikkagi valik teha. Või siis kompromiss.

Me saime uuesti kokku. Kutsusin ta külla ja tegin talle õhtusöögi. Midagi (sellist) ei juhtunud, kuigi ma oleks lõpus isegi tahtnud, kuid ta ütles, et see pole hea mõte.
Ta leiab, et meil veel aega vaja. Kõik teeb ja tegi haiget ja ma nutsingi oma 80% õhtust...

Vabandust, Flower, olin vast pisut nipsakas. Mind lihtsalt häirib, et kõigi reaktsioon on, et pärast 8t aastat koos hea mehega, kellega ideaalne klapp ja läbisaamine, peaksin ka järsku teise külje pöörama ja lihtsalt edasi elama nagu poleks midagi olnud ega veel vähem midagi kaotatud...
Ma ei igatse vaid teda, igatsen meid ja meie kodu. Ma tean me kuulume kokku. Hetkel vaid selline risttee, kust raske üle saada...
Kuid kui ei saa, siis pean leidma viisi edasi minna, kuid ka see saa lihtsalt rahulik olema. Ja see polekski normaalne, arvestades, mis on olnud...

Ei olnud sa midagi. Ma saan sinust täiesti aru. Eks meie (mina) näengi rohkem ju asju trükimustana ekraanilt, omamata neid emotsioone, olemata selles samas olukorras. Lihtsalt mõtlesingi seda, et kas oled valmis minema edasi ja loobuma sellest, mida oled soovinud? Kas suudaksid seda ilma, et kunagi süüdistaksid meest? Mis saab, kui tulevik ikkagi peaks teist moodi minema? Jah, me olime tõesti ka vahepeal lahus, aga põhjused olid veidi teised (aga tunded olid liiga tugevad, et lahku jäädagi). . . kuigi teataval määral sarnased, lihtsalt vanused meil siis ju olid varased kahekümnendad.
Loomulikult on see väga väga raske, eriti kui mõlemal on tunded ja seljataga pikad-pikad aastad. Olete juba nii üheks tervikuks kasvanud, et lahusolek tundub ebareaalne...
Eks see olegi sinu ja teie otsus, kuidas ja kas edasi minna... Ja kui mõlemal on tunded tugevad, siis raske mitte koos edasi minna.

Lafolle, minu poolne kaastunne.

Angelina, ma ei ole päris täpselt aru saanud, miks te lahku läksite ?? Sul on tunded, tal on tunded. Mis teid lahus hoiab? Miks koos ei ole?

Tunnen oma härrat ka umbes täpselt 7-8 aastat, aga koos oleme olnud vaevu 4 aastat (ausalt öeldes on mul selliste asjade peale jube halb mälu) ning mina isiklikult ei saaks nii.
Kui juba lahus siis lahus. Mida tähendab suhtes "korraks lahku minna" vms, ma ei mõista seda. Kui tunded on nii tugevad, siis miks on vaja laiali minna.
Ma ei mõista sellist käitumist. Asi vb minus, ma liiga uhke, et minna tagasi/võtta tagasi.

Järgnev näide ei kirjelda foorumist mitte kedagi, aga olen siit sealt kuulnud kuidas (täiskasvanud!!) paarid omavahel tülitsevad ja siis teine poole "ähvardab" ma lähen endise mehe juurde tagasi, pakin asjad kokku. WTF. Misasi see on ??? Kes nii teeb?

Minu härra kolib varsti oma kodulinna tagasi ja siis olen pealinnas iseendaga. Hetkel see mossi ei tekita, aga nii kui uksest on läinud ja nädal möödas siis on moss peal.

Hakkan kõvasti trenni vihtuma, kuna aastavahetusel on igavesti vinge gala ja tellisin omale sihukese kleidi, et oma mehel võtab suu vesiseks

Olge siis mõnnad ja vaadake, et minu postitus siin nüüd vaikust ei tekita

Me ei läinud "korraks" lahku. Emotsioonid olid laes ja tal polnud enam jaksu. Ma läksin ja väga kiirelt.
Tunnete osas: paarid tülitsevad ja arvan ka sina oma suhtes. Võimalik, et ei räägi päevi, see aga ei tähenda, et tundeid enam ei ole.
Kuid põhjuste osas: ta ei tahtnud veel lapsi, mina küll. Seega polnud lahkuminek otsuselt tunnetest või nende puudumisest tingitud, vaid see, et tahtsime eri asju. Ajasin nagu ikka oma jonni taga ja ta ei andnud järgi - pole ka asi, millele nii lihtsalt järgi anda. Sellest siis ka need minu emotsioonid ja tema jõuetus, kuna ma panin ta ultimaatumi ette ja ei olnud nõus ilma edasi liikuma.

Ma iga tüübi juurde tagasi ei läheks. Tihti see ongi harjumus minna vana juurde. Ma ei leia, et see minu puhul oleks. Leian, meil palju veel pooleli. Meil lihtsalt olid tasapisi asjad kuhjunud kogu selle ajaga, millest me polnud rääkinud.

Kuid eks mul ka seinast seina, kuna ajaga halb ununeb või siis mitte halb, vaid faktid. Hea oleks jälle kas või natukeseks koos olla, samas...

Pidasin Flowerit "ajutise" lahkumineku all.

Ma loodan, et te leiate konsensuse, kuna teil mõlemal on tunded ja 8 aastat ei ole kerge kui mitte võimatu üle parda visata.

Kas kellegil on veel nii, et pidevalt satue ühe inimesega kokku mingisuguses elulises situatsioonis ? Ma käin spordiklubis ja pidevalt satun ühe meesterahvaga ühte. Alati näen teda siis, kui ise lahkun, kuna ma pole trenni tehes vaatleja.
Nii naljakas.

Kavatsen tagumiku paigast nühkida, et saaksin 31 detsembriks vähemalt -15 kg.

Eks ma ise ka arvasin nii ja ütlesin ka nii, et kui lahku minna, siis juba alatiseks. Aga kui ise selles situtatsioonis parajasti olla, siis kõik on hoopis teistusugune. Kõik ei ole must ja valge. Meie lahkuminek oli ka teatud mõttes seotud sellega, et olime kaua koos olnud ja tekkis see punkt, et kas minna edasi samm lapsesaamise, abiellumise vms näol. Samas oli ka tol hetkel kuidagi visioonid tuleviku osas meil väga erinevad. Ja üldse väga raske aeg oli. Tagantjärele vaadates ma isegi enam nii täpselt ei mäleta. Ju ei taha. Ja see ei olegi oluline. Lisaks võis seal ka olla siis see kolmanda isiku faktor meespoole poolt. Veidike eemaolekut aga põrutas mõistuse selgeks. Olime ja oleme olnud kogu aeg ju otseses mõttes koos.. Ja oli vaja järelikult seda mõttepausi. Samas ega me ju ikkagi lahus päris ei olnud. Oli väga väga valus aeg ja valus veel aastagi pärast seda.. Tänaseks on see aga kuhugi unustuste hõlma kadunud.. ei teagi, kas see oli päriselt või ei. Nii ähmane kõik. Aga mis ei tapa, teeb tugevaks (või invaliidiks ). Eriti hetkel, kui sõrmes on kaunis abielusõrmus, kõhus kasvamas meie ühine laps, põrandal lebotamas meie kallis neljajalgne... Siis see kõik eelnev tundub nii tühine, aga ehk vajaliku osana, et oleksime täna just siin, kus oleme.

Baila, saan aru, et elate siis (jälle) erinevates kohtades. Kas lapse plaan on ikka?

Angelinale, aga jaksu ja vastupidavust . "Kõik halb on millekski hea"

Mm hetkel elame veel koos, aga umbes täpselt detsembris enam ei ela. Lapse plaan on jõus. Veel ei ole rasedaks jäänud.

Keegi ülevalpool rääkis rasestusmivastastest vahenditest. Mulle tundub, et ainult mina olen kondoomiga rahul . Arusaadav, et ilma on parem, aga ega kondoomiga nüüd nii ebamugav ka ei ole, vähemalt mina olin küll rahul. Me kasutasime ikka aastaid .
Ma pole kunagi pille tarbinud. Ma olen üldse tableti vastane. Kõik vitamiinid vms mida tahan, ostan vedeliku kujul või närimistabletina .

Mulle meeldis viimase partneriga kondoomiga, teistega on olnud tüütu. Viimasega ei häirinud ilmselt seetõttu, et ta suutis selle endale peale panna nii, et ei katkestanud tegevust, seega ei tõmmanud miski kirge allapoole ega n-ö jahutanud asja. Lisaks olin alati väga üles köetud, seega mitte miski seda muuta ei saanud. Ka mehe suurusest loeb. Ühel partneril oli selline keskmise suurusega või tsipa väiksemgi ja kuna temaga väga suurt seksuaalset energiat polnud, siis oli kondoom küll tüütu ja tundus olevat kommipaber. Tulevikus tahaks püsipartneriga minna minipillide peale (tavalisi pille võtta ei tohi), kuna kui mees ei peaks olema selline proff kondoomi pealepanija nagu viimane partner, siis see kondoomipakendite jm teema võib kujuneda tüütuks.