EEVA naistekas

Lafolle, suured suured õnnesoovid !!! Nii vahva uudis!

Meie härraga oleme sellised vabakutselised, kes tahavad last saada. Mitte midagi ma ei loe, ei arvuta . Kui tahab siis tuleb, kui ei taha ei tule. Ei taha nö tööd ka tegema hakata.

Siiski mainiksin, et alates sellest ajast, kui kaitsevahendi (kondoomi) vahelt ära võtsime on minu tsükkel väga kõikuv. Näiteks juunis olid päevad, juulis ei olnud, augustis ei olnud ja nüüd septembris oli 3 päeva (mul üldiselt ongi 3 päeva), . Mind ajas ka nt avokaado söömine hommikul oksele vms. Sellega tahan öelda seda, et tee test ära ja kui seda ei usalda, tee vereproovi, kuna vb hiljem oled nii pettunud, kuna ootad midagi mida ei pruugi olla.


Üks kord oli vahekorras üsna valus olla ja valu oli just paremal (munasarja) juures vms, kuna ma anatoomiliselt ei tea, kus need asuvad, siis võin valetada munasarja osas , aga ma ei lasknud end sellest häirida...

Flower, see mõnepäevane kõikumine ei loe midagi. Ja mina küll nii rahulikult kannatada ei suudaks testimisega
Kui sa ei ole rase ja tegemist on tsüklihäirega, on ka see jumala normaalne. Enamikel naistel esineb seda mõnel hetkel elus, nt stressirikkamal ajal.
Minu tsüklid on kogu aeg kõikunud 28-45 päeva vahel. Enne esimest last pärast minipillide lõpetamist mul päevad ei hakanud üldse, ootasin üle aasta ja lõpuks kutsuti ikkagi kunstlikult esile. Pärast sünnitust ei olnud mul 1a3k üldse päevi ja siis kui hakkasid, olid alguses 50-100päevased tsüklid.. Lisaks on mul polütsüstilised munasarjad, mis iseenesest võib rasestumist raskendada.
See on ka üks põhjus, miks ma ei taha/tahtnud lapsi mõttetult edasi lükata. Räägitakse jaa, et alles 35-aastaselt võib lastele alles mõtlema hakata ja blablabla, aga reaalsus on ikkagi see, et üle 35-aastaselt langeb viljakus väga kiiresti ja väga palju ning ka katkemiste risk on tunduvalt suurem kui 20. eluaastates. See väärarengute risk on täiega üle tähtsustatud, pigem on ohuks see, et lihtsalt ei jää rasedaks.

Ma ka korraks eetris. Pole üldse sotsiaalne olnud viimasel ajal. Esimese asjana kohe: Baila, kui jätkuvalt ikka haiget teeb, siis arstile: see võib tsüst olla! Mul neid mitu olnud ja olen kokku kolmel opil käinud tänu sellele. Neid on veel olnud- tsüste siis, aga need õnneks ise ära läinud.

Palju õnne Flower abieluranda sõudmise puhul, väga armas! Rääkimata Lafollest, lahe! Kui suur vanusevahe neil tuleb?

Mu sõbrannad ka, üks sünnitas kolmanda ja teine jäi samal ajal rasedaks teisega. Ja mina? No mina olen nüüd üldse üksi. Tahtsin kõiki neid asju, aga tema mitte. Lapsi mitte nii pea ja abieluks polnud meie suhe veel valmis (pärast 8-t aastat).
Elan üksi, mul on ilus kodu, mis mulle natuke maksma läheb, aga kuidagi tahtsin end poputada. Mul siinne sõbranna "õnneks" just lõpetamas oma 12 aastast suhet seega mul igatpidi partner kuriteos olemas.
Siiski on kurb ja kuidagi järsku on raskemaks läinud. Täpselt kuu nüüd üksi elatud. Alguses vist eufooria ka, et uus kodu ja elu. Nüüd ma lihtsalt igatsen teda, teda ja kõige lihtsamaid asju nagu see, et äratad ta diivanilt, et ta siiski voodis magaks. Võtad tal riided seljast, kuna ta nii unesegane ja saa sellega hakkama ning paned teki peale nagu lapsele.
Nutsin esimesed päevad lihtsalt pea vahetpidamata. Pidin tööl olema, seega käisin vetsus, nutsin, tulin tagasi. Keegi õnneks ei saanud aru, kuna mul hommikustes vahetustes alati silmad punased. Kui vabaks sain töölt, kõndisin koju 6km ja nutsin terve tee. Kodus hoidsin pisaraid tagasi, kuna ta oli seal. Nutsin salaja vannitoas või kui ta magas.
Ta ostis mulle kastid, millega kolida saaksin. Tahtis aidata. Tulin koju ja nägin neid. Nutsin jälle.
Ootasin teda ikkagi koju, kuigi teadsin, mul pole selleks "õigust" ja pean harjuma sellega, et peagi teda (minu) koju ei tulegi.

Käisin hiljuti ja tõin oma viimased asjad ära, Jätsin võtme korterisse. Ta küsis miks ma seda tegin? Ütlesin, et see ju sinu korter. Jah, aga miks mul peaks selle võtmeid olema? Sellele ma ei vastanud, tundus nii rumal küsimus.
Ta tahtis lisaks kokku saada ja rääkida, kuigi ma ei tea millest. Kui ta oma meelt muutnud pole, mida ta kindlasti pole, siis pole tähtis rääkida sellest, miks me lahku läksime.

Tegin just täna hommik testi. Ei saanud und..testil sama tulemus, mis Lafollel. Teine kriips aga heledam kui teine. Värisen ka, aga siiani ei usu. Homme helistan arstile vereproovi tegemiseks...ma ei teagi, kuidas mehele seda rääkida ja kas veel üldse, kui kindel pole..aga kui on siis- Lafolle lapsed peaksid suht ühel ajal tulema siis

Angelina, oii..kujutan ette, kui raske sul võib olla. . Kas Eestisse ei taha naasts? Sellistes olukordades vist polegi õigeid sõnu...aga ole tugev ja KÕIK halb on millekski hea! Virtuaalsed kallistused ka sulle!

Flower, palju õnne Meil ilmselt jah tähtajad suht lähestikku. Kuna ma ei ole 100% kindel, mis päeval ovulatsioon toimus, pean selguse saamiseks arstiajani ootama. Arstile lähen alles 19. oktoobril (siis jookseb juba 10. nädal), varem ei näe mõtet. Siis saan kohe rasedaraamatu kätte ning saatekirjad kuklavoldi ultrahelisse ja vereproovide jaoks.
Rasedustestidega on nii, et kriips on kriips, heledus ei loe. Eelmine kord mul ei läinudki triip tumedaks, aga tulemus teeb teises toas lõunauinakut Vanusevahe tuleb mõned kuud alla 3 aasta. Kui jaanuaris soo teada saame, siis saab olemasolevat kraami sorteerima hakata.


Angelina - kallid ka minu poolt! Ma ei tea, kui palju siinkohal lohutamisest kasu on.. Alguses on igatahes väga raske ja kurb, ükskõik kui põhjendatud lahkuminek oli. Samas oleks mehe "mittevalmidusest" teadasaamine nt 5 aasta pärast ilmselt veel julmem olnud.

Oiiiiii kui rõõmus uudis. Palju palju õnne !!!! Niii laheee. Kirjuta siis meile ka abikaasa reageeringust.

Angelina, nii kurb uudis. Ole siis mõnna ja tugev !! Mis valusse puudub, siis nüüd vahekorras olles ei olnud enam valus.

Ei taha, et nüüd see foorum väga beebifoorumiks ka muutuks, aga noh korra ehk võib

Ei suutnud ma olla kuss ning ütlesin ikka suhteliselt kohe ka oma mehele. Enne muidugi käis mul peast läbi sada mõtet, kuidas talle teavitada, aga noo, kibelesin nii hullult, et ei suutnud. Tema reaktsioon? Kui näitasin testi, küsis, mis see tähendab? Ütlesin, et seda tähendab, et rase olen. Tema. Päriselt? Ägee! Ja see sära ja rõõm tema silmis, ei ole millegi varasemaga võrreldav Kallistas mind ja minu meelest oli ka pisike pisar silmis Igatahes, väga õnnelik oli.

Minule endale aga ei ole veel see päris "koju" jõudnud. Ühelt poolt nagu saan aru, teisalt ikka selline, et ei saa olla reaalne. Seega otsest sellist õnnetunnet veel ei ole kahjuks, sest mõistus ei suuda veel seda vastu võtta, et tõesti võiksin rase olla. Usun, et kõik jõuab kohale ja tõsine rõõm tekib kui esimene UH. Mul hetkel ühe arsti juurde aeg 10. oktoober, enne nad aega ei pane niisama vereproovi tegemiseks ikkagi. Aga tegelikult tahan ma minna Tartusse ja selle 10. okt aja selle arsti juures tühistada, kas sa Lafolle oskad soovitada mõnda ämmakat seal? Või üldse naistearsti? Ma üldse ei tea, kelle juurde ma siis aja peaksin panema seal? Naistearsti ikka? Küsida oleks küll lähedastelt, kes siin just sünnitanud on, aga ma ei taha enne lähedastele öelda, kui esimest korda arstil käidud. Ja tahaks üldse ägedamalt teavitada, kui lihtsalt öelda. Mees küll kibeleb hirmsasti, manitsen teda saladust hoidma.

Kuid nagu näha, siis minu keha sai ikkagi aru, et midagi toimuma hakkab ja need nähud siiski eeldan olid, et kõik raseduga seoses. Rinnad on megatundlikud ja kohati valulikud, ühtlasid tervitab minu juba(!) hommikune iiveldus. Oeh..

Baila, mul ka olnud munasarjad valusid, aga need olnud vahel harva. Kui ikka tihedamalt, siis soovitaks ka minna arstile. Igaks juhuks.

Flower, mina olen titeteemadel Perefoorumis (juba mitu aastat) - seal toimub raseduse ja ka hilisemates teemades aktiivne jutustamine. Ma pean ka oktoobri 2. pooleni ootama arstini. Esimese aja panin naistearstile, kes siis teeb raseduse olemasolu kinnitava ultraheli. Enne 6.-7. nädalat pole kindlasti mõtet ultrahelisse minna, sest südamelööke ei pruugi olla näha ja siis on mõttetult muretsemist. Minu aeg on alles 10. nädalaks. Edaspidi tuleb jälgimine ämmaemanda juures, kui ei ole tegemist riskirasedusega.
Esimese trimestri lõpus tehakse 12. nädala paiku kuklavoldi ultraheli ja võetakse vereproovid, mille alusel arvutatakse välja igasugused väärarengute riskid. 20. nädala paiku on loote anatoomia ultraheli, kus vaadatakse üle tähtsamad organid ja kus saab teada ka lapse soo. Vahepeal käid ämmaemanda juures vestlemas ja mõõtmas, teatad oma kaalu, viid pissiproove, vahel annad ka verd. Kuskil 16. nädalast hakatakse igal visiidil ka loote südamelööke ühe seadmega kuulama.
Siin on üsna hea info: www.kliinikum.ee/naistekliinik/naistenou...duseaegne-jaelgimine
www.kliinikum.ee/naistekliinik/naistenou...sedusaegsed-uuringud

Minu arst on Kai Part, kelle juures olen aastaid käinud. Oma tulevast ämmaemandat ma ei teagi, sest eelmine on hetkel lapsehoolduspuhkusel. Eks näis, kes tuleb.
Ämmaemandaid ma kohe üldse soovitada ei oska. Arstidest on senise kogemuse põhjal toredamad minu enda arst, Ursula Klaar, Anne Rohtmets, Kristiina Rull, Aire Sekavin.

Eks ma vaata, kas ma hakkan kuhugi foorumi veel eraldi minema või ei. Ehk piiluma hakkan, aga nendes eriteemalistes gruppides ja foorumites, vabandust et nii ütlen, igavene kanakari targutajaid alati koos, kes tegelikult asjast midagi ei tea. Ei tea, kas ka titemaailmas nii on.

Angelina, ma ei tea, kas kuulsid, aga Angelina Jolie ja Brad Pitt läksid lahku. Mitte, et see su tuju tõstma peaks (mitte et üldse kellegi lahkuminek kellegi tuju tõstma peaks), aga lihtsalt huvitav kokkusattumus, äkki mingi seos? (tahan lihtsalt natuke nalja teha ) Vabandust kui ei õnnestu.

Tegelikult mul kaua aega juba midagi südamel. Nätsumull ei ole enam siia kirjutanud ja kardan, et selles on minul üsnagi suur roll. Igatahes, Nätsumull, kui sa peaksid foorumit siiski veel piiluma - tea, et ma ei mõelnud midagi halva pärast! Vaid lihtsalt avaldasin oma arvamust.

No nii, nüüd teate- ma olengi päriselt Angelina Ma just lugesin ka ja mõtlesin ka seda. Täitsa naljakas kokkusattumus!

Paju õnne. Flower! Tundub teil kõik ikka paika loksunud ja hea meel selle üle,

Tänan ka heade soovide/lohutuse eest! Hetkel Eesti tulekut ei plaani, kuigi alguses see esimene mõte oli. Hetkel siin veel elu ja töö, samas vaatab, mis aeg toob. Ma nii seinast seina oma eluga. Mõni päev on nii lahe, et elan üksi ja nii ja samas on nii hale, et ma üksi ja lisaks mingeid väljavaateid. Kuigi ma suhet hetkel nii pea ei ette ei kujutagi, samas jällegi iial ei ütle iial.

Nende juttude peale oli mul ka täna hommikune iiveldus. (loodetavasti siiski ei tähenda see seda, mida teistel)

Flower, kas ühinesid äsja titejuttudega?

Ühinesin jah, et lugeda natuke, mis mind ees ootab. Hetkel tundub, et see rasedus kui üks suur teadus. No lastest ma tean küll ma arvan piisavalt. Kokkupuude igapäevaselt, nii suurte kui väikestega. Aga noo... eks ma õpi iga päev. Arvasingi muide, et sa mind märkad, eeldatavasti ju samas grupis . Võid minuga ühendust võtta, kui soovid anonüümsust säilitada, siis aktsepteerin seda

Lafolle, küsiksin sinult midagi väga kummalist .

Me plaanime ka beebit, aga kuulise täpsusega. Kusagilt lugesin, et rasedust hakatakse arvutama tagant järgi (nt kui rasestun septembris, siis arvestama hakatakse augustist ja seega sündima peaks mais??). Ma ei tea kui õige see on, kuid sellega seos sooviks teada, et kui me tahame beebit augustiks siis rasestuma peaks ma juba novembris või siiski detsembris.


Kuhu mu Isabell on kadunud ? Auuuuu

Oi, mis beebibuum-kabuum , Baila jääme ootele

Öeldakse, et oma elus tuleb kaotada kõik negatiivsus. Mitte suhelda ja läbikäia inimestega, kes toovad su ellu negatiivsust. Aga mida teha siis, kui nad on sinu pereliikmed?

Rasedust hakatakse arvestama viimase menstruatsiooni esimesest päevast, nii et kui tsükkel on 28-päevane ja ovulatsioon 14. päeval, siis viljastumise hetkel on rasedust juba 2 nädalat. See hetk, kui päevad peaksid hakkama, on 4+0 ehk hakkab jooksma 5. rasedusnädal.
Meie esimese lapse tähtaeg oli 4. august (sündis tegelikult juuli lõpus, aga enamik kannab eriti esimese raseduse 1-2 nädalat üle tähtaja), ovulatsioon oli 10. novembri kandis, seega viimane menstruatsioon hakkas oktoobri lõpus.
Otsi mõni raseduskalkulaator - saad sellega veidi mängida ja arvestada
Ja taaskord rõhutan - laps võib sündida isegi 2 nädalat pärast tähtaega (enne ei hakata reeglina esile kutsuma ka), aga võib ka natuke enne tähtaega, nii et kui vanemahüvitise piiri peal olla, siis võib närvesööv olla see lõpp Ühe tuttava emapalk langes ligi 3 korda sellise ninanipsu tõttu

Käin ja loen ikka vahepeal, aga kuna mu elu on hetkel väga masendav, siis ma ei viitsi kurta siin ainult, sest viimasel ajal ma vaid seda teengi Ning kuna kõik halvad asjad on endiselt samad, mis mul koguaeg on, siis noh... Ainuke uus asi mis õnneks on enamasti positiivne, kuid millel on ka asukohapõhised kurvemad pooled, on see, et ma saan tädiks.

Baila, mis te siis teete kui ei peaks sellel aastal saama õigeks ajaks tehtud? Proovite iga aasta vaid teatud ajal?

Ei proovi ainult ühel ajal. Kõikumine on lubatud. Lihtsalt on mõned kuud, mida sooviks vältida.

Olen hetkel maal ja passin niisama. Üle pika aja on mul terve nädalavahetus vaba ja nii hea on olla. Kuidagi nii puhanud. Tavaliselt on mul pühapäev ainult vaba.

Baila, mul tuttavad tegid suure teo novembri lõpp- dets algus ja laps sündis augusti lõpus, aga läks üle tähtaja ka poolteist nädalat umbes.

Oeh, kuidas mulle ei meeldi need isadepäeva reklaamid, et mida ja kuidas võiks kinkida. MIks ei meeldi? Sest et see meenutab mulle jälle seda kohustuslikku päeva, kus tuleb ühele meesterahvale head isadepäeva soovida, kuigi seda soovida ei tahaks. Kingituse tegemine on kuidagi vähe... ei oskagi sõna anda. Kahju, et mul ei ole ISA selle sõna reaalse tähendusega. Kahjuks/õnneks, aga pean temaga tegemist tegema, ei saa teisiti. Kui saaks, siis ei teeks.

Loodan, et minu kallis abikaasa suudab minu lapsekesele hea isa olla. Kindlasti mitu-mitu korda parem, kui minu isa minule ja minu vendadele-õdedele. Jah, minu sees tuksubki üks südameke. Käisime ultrahelis ja täitsa väike südameke tuksuks.

Miks sa oma isaga läbi ei saa?
Ise olen aga samuti selle poolt, et miks peab jälle miskit ostma. Ehk siis kingitusi võib teha, aga see sund, et kui kallis kink pole, siis sa hooli.

Aga nii armas, Flower, et juba südamelööle kuulsid!

Ma sain oma eksiga kokku. Me polnud lahkuminekust saadik kohtunud. Meil oli väga tore, nagu ikka, aga mul hakkas lõpus nii kurb, et jooksin põhimõtteliselt ära. Arvan, ta ei saanud aru.