EEVA naistekas

Ükskord märkasin ühte keskeas naisterahvast ja tal olid samuti ripsmed, aga kahjuks olid tal need nn rulood ja ma lihtsalt jõllitasin seda naist, kuna ei saanud kuidagi mitte seda teha. Need ripsmed olid tal nii kohutavad ja ta need olid ainsad, mis tema näos välja paistis.
Tundus, et ta ise oli nendega ikka väga rahul .

Ma siblin ka jala tööle ja tagasi ja tuleb kokku 4 km, aga kui ma koolist jala lähen siis tuleb kokku juba 7-8 km. Ma kahjuks igal hommikul jala ei lähe, kuna kui kiire või ilm kehva, lähen autoga.

Õnneks kuulun ka nende sekka, kes kogu koolitee käis jala, aga ikkagist on ülekaal , aga see kindlasti valest toitumisest.

Isabell, ma korraks ärkasin nelja paiku ja kohe meenus su jutt jalutamisest ja mõtlesin, et kuidas sa küll viitsiksid sellisel ajal õue minna .

Meil kodus härraga pilt on, aga heli on vähene. Asi nimelt selles, et kui ma 2 päeva tagasi küsisin, et kellele kirjutad siis vastas, et vana tuttav, kuid mind selline vastus ei rahulda. Eeldan sellisele küsimusele nime. Siiani olen selle teema jutuks võtnud ja selgeks teinud, et ma ei keela sul suhelda ja ei saakski keelata, aga kui küsin kellega siis tahan kuulda nime, mitte vana tuttav kusagilt. Tema küsib minult ka ja ma alati vastan, kuigi nimi ei ütle talle midagi, aga siiski. Ütleb ainult, et mingu ma fb ja lugegu, tal pole midagi peita, aga ma ei taha lugeda, mind ei huvita see jutt.

Ma vist imelik, et ma ei kannata kui öeldakse tuttav. Isegi mingit juttu edasi rääkides, kuidas saab rääkida, kui aina ütlen tuttav ja tuttav ja selle tuttava tuttava tuttav

Giffy, kuidas siis nii läks, et romääääns otsa sai ?

Ei saa öelda, et asi otsas oleks. Nüüd on vaja selgust tuua, vähemaga ma ei lepi. Asusingi asja kallale, näis, mis edasi saab. Segaduses ma elada ei suuda. Asi selles, et ta pagasiga, üsna suurega. Mina ei lõhu midagi, asjad ammu juba nihu. Ma ise ka väga täpselt ei tea ja siin rääkida ei julge. Eks tegelikult oli asi nii, et lõpuks võtsin mina vedu ja nüüd olen ülepeakaela sees. Kui tean lõpptulemust, võin siia kirjutada.

Homme hakkabki minu personaaltreening ja ma olen nii hirmul. Kardan, et ei jaksa midagi teha või treener ehmatab, kui käsib mul kaalule astuda, aga selleks ma sinna lähengi, et saada tervisliku elustiiliga veelgi rohkem sina peale ning saada sina peale jõusaaliga.
Rahakotist tuleb taaskord korralik väljaminek teha, aga olen sellega arvestanud. Homme muljetlen kuidas läks .

Giffy kirjuta jah.

Mõtlen siin, et ei tea, kas see ongi nii, et kui esialgu ei minda tunnetega kaasa siis hiljem enam ei taheta vms. Minuga ja härraga läks teisiti. Nii kui lasin rihma lõdvaks oli kohal .

Kusjuures suvel ei oleks probleemi kell 4 end üles ajada ja miskit teha minna. Valgusega ärkamine pole minu jaoks probleem. Aga talvel olen talveunes karu, kes kuidagi üles ei soovi ärgata. Niigi raske leppida sellega, et töölt ei saa poppi panna, nii nagu terve elu seda koolist teinud olen.

Baila, kuidas siis trenn läks?

Mul on asjad hästi.

Eile siis sain treeneriga kokku ja rääkisime veitsa ja läksime trenni tegema. Esialgu olin jooksulindil 5 minutit ja seejärel läksime masina (rinnalihaste?) juurde ja tegin seal 15x3 seeria ja seejärel liikusime edasi kükke tegema 15x3 (ilmselt teate, et kükid on sellised nagu istud toolile mitte need, mida kooliajal tegid koos pardi prääksuga ) ja siis pidin vesipalli (5kg) tõstma enda pea kohale sirutatud kätega 15 korda ja siis 2 kg vesipalliga sama asi 15x2 korda ja siis jalatõsted 30x3.

Minu võttis ikka korralikult võhmale ja täna on lihasvalu ning eile, peale trenni olid jalad nii pehmed .

Järgmine trenn on nüüd reedel, lähen varem kohale (7.00) ja siis poolest hakkab täispikk trenn . Ma juba kardan...

Annan aru oma toitumise osas ning loodame, et seekord motivatsioon ei kao ning panen peki nutma

Nonii, ütlen ka sõna sekka Käin regulaarselt lugemas, aga korralikuks kirjutamiseks aega napib. Järjekordne tööreis põhja selja taga. Öövahetused on ikka ilgelt kurnavad. Esimesel öösel sain 1,5 tundi kokku magada, teisel üldse mitte (reede õhtu/öö...). Ega kohe magama ka ei jää, kui pea patja puudutab, sest adrekas möllab veel. Kl 6-7 vahel hommikul paar tundi enne vahetuse lõppu sees keeras ja paha oli olla. Tagatipuks sain veel nohu ka. Pühapäeval, esimesel kodu-päeval, hakkasin lurisema ja nüüd hakkan vaikselt tervenemise märke ilmutama. Laps luriseb ka veidi, aga tundub, et tema nii rängalt ei põe.

Juunis-juulis õnnestus endale korralikult kaalu juurde pugida (tere, liitrite kaupa jäätist ja põhjanaabrite imemaitsev perunarieska!). Hetke seisuga olen paari-kolme nädalaga kuskil 4 kg suutnud alla raputada. Üksi olles mul magusa- ja rämpsuisu ei ole, nii et eelmisel nädalal toitusin ülitervislikult. Kuna harjumus oli sees, siis võtsin eesmärgiks ka kodus seda jätkata ning seni on õnnestunud. Mees pugis eile õhtul üksinda pea terve paki kommi ära, ma ei võtnud ühtegi. Väikesed võidud
Trenni hakkan järgmisel nädalal uuesti tegema. Soomes tegin korralikult, nüüd haigusega ei ole jaksu olnud (ja see ei oleks mõistlik ka). Hommikust kuni pühapäevani olen lapse-loomakarjaga üksi kodus + päeval on pool elamist ehitajaid ka täis. Trenni ma ilmselt vahele ei pigista, sest lapse lõunaune ajal teen tööd ning hommikuti-õhtuti pean niikuinii koeraga jalutusringi tegema. Rääkimata sellest, et ka päeval tuleb nii last kui koera rõõmsana hoida. Kass on algajatele ikka hea loom - saab endaga hakkama, eelistab üksi ringi uidata ning on rõõmus, kui aeg-ajalt pai saab. Hetkel nurrub mul jalgade peal Aga üliarmsad on nad mulle kõik!

Paistab, et kõigil on kaaluga oma up and down suhe.


Tulin ka trennist ja no tänane oli rämekas. Ostsin omale uue särgi mis on ümber ning selle särgi pealt vaatan, kas muutused tulevad või ei tule.
Täna oli jõusaalis palju noormehi ja siis mina seal, higistan . Õnneks midagi havlustavat ei näe ega tunne. Lõppude lõpuks ongi spordiklubi selleks, et seal end liigutada.

Ma ikka imestan Lafolle, kuidas sa jaksad Nägin oma tuttavat, kes teeb Saksamaal oma seda arsti asja ja hetkel pidi ta emos olema ja rääkis, et magada üldse ei saa, koguaeg peab tööl olema.

Mis arstiks sa Lafolle lõpuks saad/õpid?

Ma ei jõua trenniminekut ära oodata. Rahaliselt oleks hea minna alles järgmisel kuul 10-ndast, aga tahaks varem ikka. Tuleb vist muu pealt kokku hoida ja spordiklubiga uus liitumine teha (ja pakett osta). Kuigi liikumist on mu päevas üsna palju, siis tahaks juurde toonust, keskkohta rohkem vormi ja muidugi seda lõputult head enesetunnet, mis pärast trenni on. Lähen nädalavahetuseks maale ja loodan, et viitsin minna nt rattaga sõitma. Toitumisest rääkides, siis vahepeal kulges kõik loomulikult kenasti, kuid viimased kümme päeva olen einestanud mitmeid kordi väljas (rammusamalt), ostnud koju valmisprodukte, jäätist jne. Pean taaskord võtma kokku viitsimise, et ise süüa teha, sest tegelikult see mulle väga meeldib.

Ma olen tööalaselt nii motiveeritud praegu. Esimesed kaks nädalat olid ülinõmedad, aga praegu on juba mõnus. Lisaks mõtlesin, et ma ei põgene probleemide eest (kui need lõpmatud pole just), vaid annan endast parima, et ka asutuse üleüldist käekäiku parandada. Lisaks on mul väga toredad töökaaslased ja olen hästi motiveeritud. Tööaeg on mõnus ja energiat on ka palju. Kuna minu silmarõõm on karjäärialaselt ülitubli, siis saan innustust ka tema pealt. Nüüd mõtlengi, et mida uut saaksin töö kõrvalt juurde õppida, teha vms, sest aega (ja tahtmist) mul selleks just nagu on. Hetkel elu sujub ja tunnen pigem rõõmu, et jäin kodumaale.

Raporteerin siis vahepeal.
Minu treeningutest on möödunud nädal (eile sai nädal) ning ütleme nii, et personaaltreeningud on ikka üsna rasked. Higistan nagu siga , mõnikord tundub, et saunas ei leemenda ma ka niivõrd palju. Maha olen saanud -3,3 kg.

Nüüd hakkab see kool ja vaatasin oma tunniplaani ja mul jooksevad osad seminarid kokku ja õudne jama, ei tea üldse mis teha, kuna tudengid regavad end uutele ainetele juba kevadel ja siis ma saangi sinna gruppi mis alles jääb . Tunniplaan tundub üldse eriti ulmekas .

Appi, mis siin lahti on läinud. Ma kogu aeg olen piilumas käinud, pidevalt tühjus, ja nüüd kui pikema vahe jätan, siis sihuke möll

Baila, sa päris humoorikas ikka Tuletaisd mulle oma jutuga meelde, et kui trenni teen, siis olen näost mega punane (ma ei liialda) ja teistel pole higigi lahti. Ja siis olen nagu monstrum teiste kõrval Mitte, et sina oleksid, lihtsalt meenus

Ja mul nüüd esimene sügis üle 19 aasta, kus ma kooliga seotud pole - ei õpi ega tööta üheski. Kadedusega vaatan poes lahedaid kaustikuid ja pastakaid

Minul on igasugune isu üldse midagi teha nüüd kadunud. Olin kooli pärast elevil, see on nüüd vihaga asendunud. Kannan VÕTAga aineid üle ja kuna mõni on kohe esimene semester, siis pean hakkama midagi asemele võtma. Jama on aga see, et need ained mis alguses asemele leidsin, tuleb välja et neid tuleb ühe pundina võtta. Ehk ma olin arvestanud 2 erineva ainega, aga tuleb võtta üks kolmas aine ka sinna juurde, sest nad käivad koos. Ma polnud selle kolmandaga arvestanud ja ajaliselt ei klapi ta kuhugi. Hakkasin uusi aineid otsima, miskit ei klapi või pole huvitavaid asju. Ainete nimekirjast leidsin hunniku lahedaid aineid, selgub aga et neid ei loeta enam. Lähenesin siis asjale teist pidi - nii et vaatasin erinevate kursuste tunniplaani, aga süsteem ei näita, et mõni kursus üldse midagi võtaks. Nüüd läksin seda teed, et mul on jummala savi ja küll ma siis kuidagi midagi hakkama saan.

Tööd ei oodanud väga ja nüüd ootan veel vähem. Kahjuks ei tohi ma sellest täpsemalt rääkida, aga minu elu saab sel aastal tööl põrgu olema. Ning kurbusega tuleb tunnistada, et see ei ole liialdus.

Täna öösel ärkasin 2.30 mingi pinina peale - naaberkorteris pinises kas äratuskell või suitsuandur või midagi. Aga selline peast läbilõikav pinin. Kuna seal ilmselgelt kedagi kodus polnud, siis helistasin 112 ja tulid päästetöötajad kohale. Kuid kuna suitsu polnud siis polnud neid õigust korterisse minna. Ma juba pakkusin, et võin ise sinna midagi põlevat visata. Politsei kaudu üritati korteri omaniku kontakte saada, tund hiljem kui ma magama läksin, see ikka pinises. Õnneks pooleune pealt see lõppes.

Aga vaadates kui kenad ja viisakad päästetöötajad olid, siis jõudsin selgusele, et kui ma mujalt mehi ei leia, siis peaks omale tihedamini päästet kutsuma

Käisin issiga arsti juures ja suundusime auto poole ning teine auto seisis eemal, niivõrd häirivalt, et oleksin pidanud nökerdama, et parkimiskohast välja saada. Issi siis viitas, et minge eest. See mingi ruumi on ruumi on, 1 minut seisan. Ma olin juba autos ja leppisin, et manööverdan end välja. Issi läks oma jopet võtma tagaistmelt ja see mees mingi kukkus lärtsuma, et ruumi on ruumi on (vene keeles + puhus mingisugust eesti keelt ka) ja ma niii vihastasin, et tulin autost välja ja ütlesin talle kõvasti ÄRA MÖLISE ning istusin autosse tagasi. See sõitis minema ja parkis end ära.
Mind ta ei seganud, aga see, et kukkus lalisema, ajas vere küll keema, mis sa kurat pobised veel.

Eile juhtus veel see, vend hellas, teda jäeti ripakile. Tulid autoga Tallinna ja enam minu vend peale ei mahu, visati nagu kaltsu kõrvale. Helistas mulle, saime bussijaamas kokku, ostsin talle bussipileti ja andsin 15 eurot, et ostaks omale süüa ja juua. Ei saa aru, kuidas minu vend selline s***magnet on ja nimetad SELLISED inimesi oma SÕPRADEKS.

Isabell, kas motivatsioon on naasenud ?

Saye, omgg ma olen ka selline, kes läheb näost nii punaseks treeningu ajal, et johhaidiii. Käin mööda spordiklubi oma punane näoga uhkelt ringi .

Ma ei tea, kas seda liikluses valitsevat kurjust on hakatud lihtsalt rohkem meedias kajastama või ongi see nüüd igapäeva asaks saanud, et keegi pidevalt kurjustab kellegi kallal. Mul oleks ausalt öeldes hirm üldse enam kuskil linnas sõita Igaks juhuks mainin, et Baila, ma ei arva, et sa midagi valesti tegid.

Baila, ma ei kujuta ette kui õudne see tunne sul ja su vennal võis olla. Hea veel, et oli Tallinnas, mitte linnas kus ühtegi tuttavat abistamas poleks olnud. Kusjuures ma ei ole kunagi sellistest asjadest aru saanud, et kui minnakse koos siis ikka peaks tulema ka koos. Vana su vend üldse on?

Minu motivatsioon on suuuuuuur ümmargune 0. Üleeile tulin veel koolistki pisarsilmi koju ja mõtlesin, et võtan akadeemilise. Mul seal ainete üle kandmise ja uute asemele leidmisega selline jant et nii kõrini. Käisin koju tulles poest läbi ja ostsin hunniku magusat, meisterdasin omale hiiglasuure koogi ja nüüd söön seda iga päev suure masendusega. Eile istusin ühes tunnis ja ei saanud mitte ühestki asjast aru, mida seal õpetati. Aga vähemalt kursakaaslased tunduvad toredad

Ma arvan, et liikluse teema on nii aktuaalne. Ei möödu (vist) päevagi, kus midagi ei toimu. Üldiselt olen ma viisakas liikleja, olenemata kas ma liiklen jala, rattaga, autoga, kuid mõnikord ajab teiste suhtumine vere keema.

Mu vend on 30!!!! aastane . Tal on ekstreemselt valed sõbrad, kuid kahjuks ta ei saa sellest ise aru.

Oeh! Saabki esimene koolinädal läbi. Esimene nädal on ikka vaimselt suht raske. Uuel nädalal hakkavad juba seminarid.

Sõin eile rohkem, kui oleksin tohtind ja nii süümekad on , lähen täna jõusaali, et see pirukas maha sõtkuda. Katsun ka kooli jala minna ja sealt tööle jne, aga ikka tuleb kokku natukene üle 8000 sammu, aga vaja oleks 10 000

Härra sõitis maale minema ja nii harjumatu on üksi olla, nii vaikne, aga samas nii heaa

Meil koolis õppejõud kuidagi eriti tigedad. Nii palju annavad kodutöid ja nõuavad ettelugemist, et nädala sees muud teha ei saa kui kaasusi lahendada, küsimustele vastata, raamatuid lugeda. Nii siiber

Mul täna väike sündmus, nimelt sai täna 4 nädalat mu treeningutest ning olen saanud alla - 6 kg. Vahe - eesmärk on -10 kg ja seda ka alles novembriks. Tundub, et saab rohkem .

Enne, kui jutu vahele supsan, siis Baila - kui sa teed korralikult trenni, nagu olen aru saanud, ja toitumine paigas, siis ei tohiks olla enda vastu karm kui 10 000 sammu täis ei saa. Sammumise eesmärk peaks olema, kui trennipäeva ei ole. Minu pedomeeter näitab täna hetkel 13 034 ja ei ole midagi selleks konkreetselt teinud. Samas mõni päev on vaid heal juhul 3000-4000..

Tegelikult kirjutan siia taas, sest ei ole kuhugi oma mõtteid kriblada. Õigemini nagu ikka - oleks, aga ei taha lihtsalt kuhugi endale kirja panna, vaid sooviks siis ka mõtteid selles osas teiste käest, aga mitte lähedaste. Siiski saladuses olev teema. Igatahes. Mul on tõsiselt piinlik, mis puutub menstruatsiooni ning rasestumise teemasse. Mul pole õrna aimugi neist erinevatest faasidest (lutaalfaas vms jms), mis menstruatsioonide vahel on, va ovulatsioon. Kas ma olen õigesti aru saanud, et ovulatsiooni päev peaks olema kõige suurema tõenäosusega rasestuda? Njah, piinlik küll kui... kui esimest korda elus vist võin öelda, et ma kardan (eesti keel noh, ei karda ma midagi), et olen rase. Tavaliselt kui olen nii arvanud, siis sisemist tunnet ei ole olnud, samas ma ei usalda ka end hetkel niivõrd, et saaksin seda kindlalt öelda. Ega ei saagi, seni kuni testi ei ole teinud. Ja nüüd siis piinlik vol. 2 - saan aru, et paar päeva pärast võimalikku rasestumist ei tohiks naine veel midagi tunda. Aga me siis tegime võimalike viljastumise ajal testi, kui soovib keegi tulla, siis tuleb. Paari päeva pärast hakkasid mul sellised veidi sarnased valud päevadega. Aga mitte valusad, pigem ebameeldivad. Ja need valud kestavad siiani, s.t olen neid valusid u 2 nädalat tundnud. Lisaks on üsna tihti paha olla, lihtsalt paha. Otseselt nagu ei iivelda aga... Kas mul võib ka nagu koertel, olla ebatiinus? Mõtlen midagi juurde? Või püha issand, äkki mul reaalselt midagi viga ja ma mõtlen selle kõik olemata lapse peale? Noh, testi ma ei julge teha, sest kalendri järgi peaksid mul päevad kohe kohe varsti hakkama. Tavaliselt olen teinud enne päevi või isegi (kui veristust vähem) pärast päevi, mis alati negatiivset näidanud on. Sel hetkel aga testi teha ei soovi, vaid ootan kannatamatult, kas nüüd "juhtub" midagi või ei.
Seoses sümptomitega, siis mul tuttav tundis nädal pärast rasestumist lõhnameelte tugevdumist ja tegi testi, mis õrnal "jah" näitas. Aga nüüd laps juba mitme aasta vanune, s.t tõesti oligi rase ja süptomid avaldusid kiirelt. Seega, kas valud alakõhus ja paha olla üsna tihti ei millestki, võivad olla teoreetiliselt sümptomid (jättes kõrvale asjaolu, kas ma ka reaalselt rase olen või ei). Hehh... seda kõike kirjutades juba alakõht vist soovib mulle märku anda, et tutkit sust veel ema saab, mens hakkab kohe kohe!!

Kolmandaks piinlik piinlik piinlik asjaoluks on, et mis ajahetke siis loetakse ikkagi rasestumise alguseks? Päev pärast viimaseid päevi? Seega kui peaksid hakkama "uued" päevad, aga ei hakka, siis rasestumiseks loetakse juba pea 1 kuu, kuigi "valmis tehti" 2nädalat enne "uusi" päevi? Uhh, olen lugenud erinevaid artikleid ja asju, aga hetkel paari asjaga on mul juhtmed jumala sassis ja vussis.. Tekibki küsimus, kas sellsite teadmistega naine peakski üldse lapsi saama , kui ta isegi ei tea, mis moodi nad tulevad!! Ehk siis... suunaks selle mõnuga Lafollele.

Ahja, olen nüüd juba päris kaua uue nimega ja kuigi ma "vallalisena" arvasin, et on väga raske uue nimega harjuda, siis tundub, et kuna valmistasime pulmi üle aasta ette ja veidi sellest ka uuele nimele sai mõeldud - ei olegi uus nimi nii harjumatu. Muidugi vahel kuskil tahaks vana perekonnanime öelda, aga siis automaatselt parandan ka end kohe Ja mu mees on endale ilusa abikaasa saanud, mulle täitsa meeldivad uute dokumentide fotod, palju enam kui "vallalisena" aastaid tagasi tehtud.

Tunnen end nüüd kuidagi veel eriti lollina. Uurisin täna lisaks. Sain vastuseid ja uusi küsitavusi juurde. Mõistlik oleks vist mitte arstikeelseid asju lugeda, vaid mis inimkeeli tõlgitud.

Valud jätkuvad, "neist" pole märkigi.. aga teoreetiliselt veel aega ka..teoreetiliselt.

Pole olemas lolle küsimusi, seletan hea meelega asja lahti

Oletame, et naise tsükkel on 28 päeva pikk. Tsükli esimeseks päevaks loetakse menstruatsiooni esimest päeva. Esimesed 13 päeva üldjuhul follikulaarfaas, kus munarakk küpseb munasarjas (emmas-kummas või isegi mõlemas). Tsükli keskpaigas ehk sellise tsükli pikkuse juures on 14. päeval ovulatsioon, kus munarakk vabaneb munasarjast ja asub teele läbi munajuha emaka poole. Munarakk püsib pärast vabanemist elus umbes 24 tundi. Mehe seemnerakud aga püsivad elus kuni 72 tundi. Ehk +/- 2 päeva ovulatsiooni ümber on kõige viljakamad päevad. Viljastumine toimub munajuhas ja viljastunud rakukobar hakkab liikuma emaka poole, kus reeglina 5-7 päeva pärast viljastumist toimub selle rakukobara pesastumine emaka limaskesta. Seejärel hakkab organism tootma rasedushormooni hCG (seesama, mida rasedustest uriinist määrab). Kui rasestumist ei toimu või on mingi muu jama, miks rasedust ei teki, siis emaka limaskest umbes 14 päeva pärast ovulatsiooni eraldub (= menstruatsiooniveri).

Ovulatsioonile järgnev faas (enne järgmisi päevi) on luteaalfaas. Üldiselt on selle pikkuseks 14 päeva ja selle faasi pikkus püsib samana. Tsüklihäire korral pikeneb follikulaarfaas (enne ovulatsiooni jääv periood). Trikk ongi selles, et kui tsükkel ei ole nagu kellavärk, siis alati ei tea, millal ovulatsioon täpselt toimub, aga 14 päeva pärast ovulatsiooni on päevad (kui ei toimunud rasestumist). Ja alati ei pruugi ovulatsiooni üldse toimuda, kuigi päevad käivad ja kõik on pealtnäha korras.
2 päeva pärast ovulatsiooni on tunnused sageli peas kinni (nö peast rasedad - ei mõtle seda üldse solvanguna). Sorry, aga nii on, füsioloogiliselt ei ole see kuidagi võimalik

Osadel näitab rasedustest (eriti kui on tundlik test) juba 7 päeva pärast ovulatsiooni (sel juhul toimus pesastumine ilmselt kiiresti). Üldiselt ei ole enne 10 päeva möödumist testi mõtet teha. Kõige kindlam on 14 päeva pärast ovulatsiooni ehk oodatava (või siis mitteoodatava) menstruatsiooni esimesel päeval - kui päevi tulnud ei ole muidugi.

Rasedust hakatakse arvestama viimase menstruatsiooni esimesest päevast. Ehk siis 28-päevase tsükli puhul toimub viljastamine 14. päeval ehk "rasedust" on sel hetkel 2+0 nädalat (esimene arv on nädalad, teine päevad). Järgmised päevad peaksid siis hakkama 4+0 ja sealkandis saadakse üldiselt ka rasedusest teada. Ja veel infoks: 4+0 kuni 4+6 tähendab siis seda, et jookseb 5. rasedusnädal (loogiline ka ju, kui 4 on juba täis).

Aga kui juba tuli selline teema, siis ütlen teile ära, et minu jaoks on see teema väga aktuaalne ehk pissisin eile need kaks triipu Kuna alustasin just uuel töökohal, siis ütlesin eelmisel nädalal mehele, et lükkame teise lapse ikka edasi. Ei tulnud välja, tundub Eile olin veits šokis, käed värisesid ja olin ülihajevil. Mees särab nagu väike päike
Enesetunne on seni üllatavalt hea, rinnad on hellad ja kõht tuikab veidi, eriti pärast trenni või füüsilist koormust. Arstile sain aja oktoobris, kui jookseb 10. nädal. Kui kõik on korras, pole varem eriti mõtet minna. Kui ei ole, siis saan vahepeal ilmselt niikuinii teada. Esmarasedana paanitseksin ilmselt tunduvalt rohkem. Perele teatame ilmselt pärast arstil käimist, kui saab näha, kas keegi tõepoolest mu sees pesitseb.

Lafolle, ohssssaaa raks!!! Ülimalt vahva!! ÕNNITLEN! Teen sulle virutaalse kalli- kalli!

Mis nüüd puutub sinu kirjutatud teksti, siis sain pildi selgemaks küll ja osasid asju ju teadsin tegelikult ka juba varem. Aga tegelikult pärast sinu teksti muutusin veel närvilisemaks. Nimelt.. Ma mingi päev vaatasin, et minu menside hakkamise vahemik on erinev.. Nüüd kui hakkasin mõtlema tsüklile endale ja hakkasin kalendri vaatama, siis tsükli enda pikkused aga olnud ikka kogu aeg ikka üsna ühesugused 27-28 päeva. Praeguseks hetkeks on n.ö tsükli pikkuseks (juba) 32 päeva.Samas näitab mul ka telefoni aplikatsioon, mens peaks hakkama homme. Ma ei tea, miks ta nii sedasi arvutab (alati on nii, et äpp näitab hilisemat aega, aga reaalselt hakkab alati varem). Hetkel aga ei ole veel midagi hakanud ja valud alakõhus nagu mens hakkaks on pea igapäevane nähtus, v.a vist eile. Samas muutusid ka eilsest rinnad valulikuks, mis enne päevi juhtub. Täna nagu hakkasid taas need valud, võtsin ka valuvaigistit, aga nendest ei ole märkigi (tavaliselt kui esimesed valud hakkavad määrib kaks päeva ja siis "hakkavad, hetkel ei ole punast piiska ka). Võimalike rasestumisvariante on tegelikult 3, kuid reaalselt potentsiaalseid 2 ning hilisemast tänaseks siis 15 päeva ka möödas. Eks on tõenäoline, et oma mõtlemisega olen ise alateadlikult edasi lükanud, võimalik et olengi titaootel, võimalik, et mul äkki ongi midagi viga? Arvestades, et nii kaua olen valusid tundnud. Kui pühapäevaks neid ei hakka, siis esmaspäeval suundun apteeki testi ostma. Tegelikult aga usun, et mens on kohe kohe siiski tulemas.

Samas ma isegi ei tea, mida oodata. Kas kriipse või mens. Ühelt poolt, kui tõesti rase, muutuks kõik, samas kui ei ole, peaksin vist kiiremas korras arsti juurde minema...Aga kui ei ole, siis olen kogenud esimest tõsist arvamust, et olen rase põnev ikkagi.