EEVA naistekas

Kavatsen minna tööle. Esmalt mõtlesin umbes pooleks aastaks, aga siis hakkasin peas kerima aina uusi ja uusi mõtteid. Praegu unistan sellest, et esialgu oleksin mõnda aega ühes riigis ning sealt liiguks edasi kusagile mujale ja olekski mõnda aega maailma peal ripakil. Mul ei ole töökohta olemas veel, aga tean kuhu ja mida tahan, pean end vaid kokku võtma ja sellega tegelema (olen leidnud ideaalseid pakkumisi enda erialaga seoses). Praeguses töökohas olen veel vähem kui kuu aega ning olekski hea, kui mul oleks kas või nädal aega oma närvide puhkamiseks, sest ütleme nii, et olen praegu omadega üsna läbi ja tahaks hästi pisut ennast koguda. Esmalt oli plaan otsida Eestisse uus töökoht, aga siis mõtlesin, et kui ma praegu välismaale ei lähe, ei tee ma seda kunagi, aga just see mu unistus on. Olen siin ikka kurvastanud, et ei julge üksinda minna ja et ikka keegi peab kõrval olema, kuid kuna pole kedagi, kes tahaks sama, mida mina, siis ma lihtsalt pean seda ise tegema. Oleksin valinud mingisuguse programmi, aga kuna sellega tegelemine võtaks vist rohkem aega, siis lähen omapead, kuid võimalik et aja jooksul liitun mõne vabatahtliku programmiga. Ma pole end nii motiveerituna juba vähemalt 5 aastat tundnud. Tean, et praegu pole veel midagi kindlat, aga kui ma juba mõtlen ja tegutsen millegi suunas, siis sellest ikka tuleb midagi. Kuna olen praegu niivõrd stressis ja üsna traumeeritud praegustest töösuhetest, siis ma ei teagi, kas tahan veel kunagi Eesti tööpõllul rügada. Loodan, et mu jutt saab ikka tegudeks.

Ma tahaks ka meeletult reisile minna, aga kuidagi ei suuda leida kaaslast, seltskonda kellega minna.

Isabell, kuidas su toitumine edeneb ?


Kuidas te suhtute lauaarvutisse ? Olen sellele juba pikemalt mõelnud ja sooviksin omale soetada, kuid ei ole veel 100% kindel, kuna ei tahaks investeeringut teha, kui arvuti seisaks niisama.
Kas teil on lauaarvuti ? Kumba eelistate ? Mul on ka sülearvuti ja enamasti olen diivanil sellega, aga ma arvan, et sülearvuti ei ole töö tegemiseks kõige praktilisel. Mis te arvate ?

Ootan tagasisidet ja arutelu !

Minu toitumine ei edene mitte kuidagi. Hiilgehetkedel oli -12, nüüd on sellest 9 tagasi tulnud. Ajab nutma, aga no ei ole motivatsiooni. Põhiline on see, et hetkel erinevate asjade kokkulangevuse tõttu mul pankrot käes, aga ma olen nagu joodik - magusa jaoks leiab ikka raha.

Lähen suvel Iirimaale kaheks nädalaks toimetama. (See ka üks pankroti põhjus.) Mitte päris vabatahtliku teema, aga midagi sinna alla. Ma olen nii õnnelik! Olen alati tahtnud Iiri loodust näha ja nüüd see võimalus. Kahjuks peab seekord transpordi ise maksma, aga kuna söögid ja elamine makstakse kinni, siis ikka kõvasti odavam kui niisama reisile minna.

Mina isiklikult ei näe põhjust, miks peaks lauaarvuti ostma, läpaka saab ju ka lauale panna. Aga samas olen mitmed tuttavad öelnud, et ühel või teisel põhjusel lauaarvuti parem. Mul muidugi seda vaja ei lähe, nii et olen läpakaga väga rahul. Olen omale veel spets pisikese läpaka ostnud, et oleks mugavam reisidel ja asjadel kaasas kanda.

Lauaarvuti on palju suurem ning isiklikult arvan, et mugavam. Kaua keegi ikka sülearvutiga jaksab diivanil lössakil olla ?!

Nooo mis teile eile siis kõik ära tehti ? Ma sain lilled + kingituse (härra tegi mulle kõrvarõngad) ja tegime kodus romantikat. Saime kell 4 hommikul alles magama .

Kas keegi Bulgaarias on käinud ? Nimelt, plaanin suve lõpus, septembris sinna sõita. Oskab keegi äkki soovitada, hotelli, ööklubi, vaatamisväärsusi, kohti ?!

Kas mere äärde? Või mis kanti täpsemalt?

Bulgaaria, Burgas, Sunny Beach - see piirkond. Mere ääres,

Kas teil on mõnikord tunne, et te sakite kõiges, mis teile oluline on? Ilmselt igas seltskonnas on selliseid, kellel kõik justkui iseenesest kätte tuleb, sh liugleb probleemidest läbi. See teeb mind nii kadedaks ja vihaseks. Rääkimata sellest, et paljud minuvanused juba loovad peret, ostavad kinnisvara, teevad karjääri - mul pole neist ühtegi. Okei, pisiperet veel ei soovi ka, aga viimased kaks on omavahel küllaltki seotud. Ei jaksa end enam lohutada, et teen suvalist tööd, sest see ÕIGE pole minuni lihtsat jõudnud ja et kõik juhtub põhjusega. Hiljuti tulin lausa töölt ära, et kaua võib - ehk see ÕIGE siis jõuab minuni vähe kiiremini.

Seda kõike kirjutades tundub mulle nüüd, et kõige hea juures olen lihtsalt tänamatu.

Ma tunnen seda tihti. Eile oli erand. Eile päeva lõpuks tundsin enda üle uhkust ja olin rahul mis päeva jooksul korda saatsin teiste heaks ja teiste eest. Aga üldises plaanis olen ka suhteliselt kindel koguaeg, et ma ei saa millegagi hakkama. Perest, kinnisvarast ja karjäärist rääkimatagi - need sakivad niikuinii.

Kuigi ma olen hetkel üle saanud sellest suurest enesehaletsemise perioodist, mis mul siin vahepeal kõvasti peal oli, siis olen avastanud, et olen oma parimast sõbrast ilma. Põhimõtteliselt mind vahetati välja inimese vastu, kes oli lihtsalt lähemal - kõrvaltoas. Olen sellest ka vist varem rääkinud, et me ei suhtle enam nii palju, aga nüüd nagu pm üldse mitte. Ta ei ole isegi mu viimaseaja oluliste sündmustega kursis, sest teda lihtsalt ei huvita.

Ma olen ülimalt õnnelik, et päevad on nii pikad juba. Ma peaks enamusel tööpäevadest 6.20 ärkama, aga olen juba suure rõõmuga kell 5.50 üleval Ma olen nagu kukk, kes päikesega ärkab

Miks peaks sõpru välja vahetama? Ellu mahub ju rohkem sõpru kui üks Aga eks see on ka näitaja, milline sõber ta on...

Me olime ülikoolist alates koguaeg koos ja kui polnud koos siis suhtlesime ikka väga tihedalt. Alguses kartsin, et kui välismaale kolin, et siis äkki kaob see suhtlus ära, aga suhtlesime ikka iga päev ja vägagi aktiivselt. Siis tulin Eesti tagasi ja elasime eraldi linnades. Vähe sellest, et netis ja telefonis suhtlesime, siis käisime ka üksteisel külas palju. Siis kolis ta Tallinna ja olime mõlemad õnnelikud, et nüüd ühes linnas ja saame veel tihedamini näha. Ta kolis sugulasega kokku ja nüüd tundub, et saab oma suhtlemisvajadused temaga rahuldatud ja kui me veel paari kuu eest vahest ikka rääkisime, siis nüüd on seda väga harvaks jäänud. Mul ei ole tema kohta midagi halba öelda ja ma ka mõnes mõttes saan sellest aru, et kuidas ma niimoodi välja olen jäänud. Tal töö on täis suhtlemist ja kui õhtul koju läheb, saab oma emotsioonid kõik korterikaaslasele ära rääkida ning siis pole nagu vajadust mulle neid enam ju rääkida.

Ma ei taha, et see järgmine nüüd kõlaks nagu hala vaid lihtsalt seletus mu tunnetest. Hoolimata sellest, et ma saan sellest kõigest tegelikult aru, siis minus süveneb üha enam väärtusetuse tunne. Ühes suhtes jäeti mind maha, sest võtsin kaalus juurde (tüüp võttis ka, aga ta enda kaalutõusust probleemi ei teinud). Teises suhtes jäeti maha, sest lihtsalt polnud tundeid ja nüüd jäetakse sõbranna poolt niisama kõrvale. Ma tegelikult tean väga hästi et ma olen väärt ja ma usun, et oleksin nn. "hea saak" sobivale inimesele, aga selline pidev hülgamine (ja veel lapsepõlvest peale "isa probleemid", mis on ka päris sügava jälje jätnud) tekitavad päris halva tunde.

Aga ma pole usku ja lootust kaotanud Ühel päeval võidan ma suure summa raha ja ostan omale mehe, lapsed ja maja, ning elan õnnelikult elu lõpuni

Saye, kui vana sa oled? Kuidagi varasema põhjal pakun, et äkki 26? Ma ise saan üsna pea 25 ja mul on olnud ka vanusekriis, mis on tulenenud sellest, et pole armastatud töökohta, meest, ülihead tutvusringkonda jmt. Tulin ka töölt ära, kuigi olen aru saanud, et olen valinud oma ellu õige eriala ning tahan sellega karjääri teha, lihtsalt on vaja natuke olla eemal. Sul on olnud vist juba mitmeid töökohti, jah? Mul näiteks ei ole eriti midagi CV-sse kirjutada. Asi on selles, et olen teinud küll palju tööd, kuid seda mitte ametlikult. Ametlikku tööd ühes asutuses ongi kõige rohkem vaid täpselt aasta. CV on minu mure, kuid õnneks saan välismaalt tagasi tulles oma erialal tööd kindlasti. Kusjuures kui võtsin vastu otsuse tulla ära töölt ja minna välismaale, kadusid mul ka muremõtted selle üle, et olen juba nii vana, aga pole suhet ega ka pisiperet tulemas. Kui ma mujale ei läheks, vot siis küll pabistaksin selle pärast. Äkki sul, Saye, kuluks ka suurem elumuutus ära. Läheksid ka välismaale?

Ma ise pole veel kusagile läinud ja uurimine on ka soiku jäänud. Juba kaks päeva olen planeerinud asjadega tegelemiseks, aga noh.. ma ei suuda ega jaksa. Ega ma kaua jokutada ei saa, kuna otsus minna mõneks ajaks välismaale, tuli mul üsna emotsiooni ajel ja ütleme nii, et ega ma pole saanud väga palju kõrvale panna, sest varem mul seda plaani polnud ega osanud selle peale mõeldagi - väga palju muid kulutusi oli.

Isabell, ma korraks peatusin su juttu lugedes ja mõtlesin, et kirjutad minu sõbrannast (ehk siis see, kes "lõi" su sõbranna üle). Nimelt veetsin peaaegu terve suve koos ühe sõbrannaga, aga nii kui suvi läbi sai ja ta Tallinnasse sugulasega ühte korterisse kolis, pole mind justkui olemas. Kusjuures kui sõbrannade teemal rääkida, siis ma olen aru saanud, et ajapikku osad sõprussuhted kustuvadki. Lihtsalt seepärast, et inimene on kunagi kallis olnud, ei tähenda seda, et temaga peab kohtuma ja mingeid vestlusi välja punnitama. Saan aru, et teil natuke teine teema siiski. Ma ise olen ühe sõbrannaga väga kaugeks jäänud, kuid kui midagi on vaja küsida vms, siis see kõik on nii loomulik nagu suhtleks iga päev. Alles üks päev küsisin ta käest ühe asja kohta ning siis tuligi välja, et kohtusime viimati 1,5 aastat tagasi ja vahepeal oleme vahetanud vaid mõned sõnad näiteks sünnipäeva õnnitluste näol.

Ja Isabell, pea püsti! Praegu pole võib-olla lihtsalt sinu aeg siin elus, aga küll see tuleb. Ma ise lohutan end ka sellega.

Ma vaatan et meil siin pool-kollektiivne madalseis

Oma usust lotovõitu - täna hommikul avastasin, et võitsin eile õhtul tervelt 14 eurot ja 80 senti

Heips, oih ma olen ka nii kaua siit eemal olnud, mis teil siin ka toimub?
Kuidagi vaikseks siin üldse jäänud, kahju kohe.
Kuidas teil läheb kallid Eevakad, minul läheb üsna hästi

Heh, ka mina unistan lotovõidust, aga seni suurim on miski 16 euri.

Nii hea on tulla siia ja lugeda on rohkem, kui 1 postitus. Mull on jäänud mulje, et alati, kui ma midagi kirjutan tekib räme vaikus, justkui mu postitused on nii mõttetud

Mul oli ka selline seis umbes 3-4 aastat tagasi. Ma olin veendunud, et olen igavene vanatüdruk, et jäängi süütuks ja ma olen alati see tüdruk, kelles keegi välja ei tee ja olen see, kellel on kenad sõbrannad ja siis nad paistavad mu kõrval veel kenamad.
Kuid paraku oli mu elul teised mõtted ja nüüd olen koos mehega, keda ma ise ajasin nii pikalt taga. Ma usun, et kui mitte kõik siis enamus teist oleks ammu loobunud, minu asemel olles.

Korter ja auto on puhas vedamine. Seda ma ei nimetaks isiklikuks saavutuseks, kuna need kukkusid lihtsalt kätte. Ma pigem soovitaksin hetkel nautida seda maksuvaba elu, kuna kui on olemas juba korter jne siis tõuseb ka väljamineku summa. Loen, et te veel pole oma dream tööd leinud, seega, kas tahaksid teha tööd selleks, et vaid maksta erinevaid makse?!
Mul omal on mõnikord sihuke kopp ees, et kaua võib. Ei saa üldse end lõdvaks lasta ja lihtsalt vedeleda. Käin maal nii palju kui saan ja siis olen ka vähem, kui 2 päeva. Tahan nüüd Hiiumaale sõita, mis tähendab jällegi, et pean oma uurimustöö 3 päevaga ära tegema. Kõigel on mingi hind. Ma lausa kadestan teid, võite minna, tulla, olla.

Sellest sõbranna vahetusest ei saa ka mina aru. Kuidas sihuke asi on võimalik, et rõhutan parim sõbranna lükatakse kõrvale ?
Ma ise olen sõbrannade suhtes pirts. Ma ikka hoolega valin, kes minu nn ringi saavad ja kui keegi saab, siis sinna ta ka jääb. Olen alati olemas, aitan, kaitsen.
Olen küll seltskondlik, aga see ei tähenda, et hullu sõbrannat viskan ja olen valmis kasvõi sõtta minema. Ega ikka ei ole küll.

Seega, pole vaja pead norgu lasta. Kõik tuleb siis kui tulema peab. Ilma pole veel keegi jäänud .

Ally, tore, et vahepeal end siia ära kaotad

Mul on ka tihti see tunne olnud, et peale minu postitust on vaikus.
Baila, mis sa selle all mõtlesid, et kui korter on olemas siis tõuseb ka väljamineku summa?

Tere Ally! Tõesti rõõm, et vahest veel siia tagasi satud!

Mõtlesin kommunaalkulud, mis kõiguvad vastavalt aastaajale, kindlustus, sisustamine ja äkilised väljaminekud, kui juhtub midagi rikki minema + kes ostab laenuga.
Ma elasin üürikorteris üsna vähest aega ja võib-olla on üürnikul ka juba sellised kulutused nagu kindlustus ja kui miski otsad annab siis remondib oma rahakotiga. Mulle ikka tundus, et üürnikuna ei läinud nii palju raha, kui nüüd

Ka mulle tundub, et vahel vaid üksinda kirjutan siia.

Baila, kas ma mäletan õigesti, et sa ise läksid kõrgkooli alles kusagil 24-aastasena?

Olen ise korterit üürinud, aga hetkel seda tegema ei pea. Kulude koha pealt on nii, kuidas võtta, mida tähtsustada jms. Üürnikuna on rohkem tähelepanu all see, et üür ja kommunaalid makstud saaksid. Üürnikuna maksin mina ka remondi- ja hoolduskulud ise. Omanikuna on tähtis lisaks kõigele see, et korter ilus ja asjad terved oleksid. Ka mul on hetkel kommunaalid (sinna alla lähevad ühistu võetud laen remondiks, hooldustasu ja veel mingisugune remondifond ehk siis sealt tuleb juba kusagil 80 eurot kuus) üsna kõrged, sest korter ei ole väike. Eelistan iga kell olla n-ö omanik kui et üürnik. Kuludest-asjadest rääkides, siis mina üritan elada nii, et mul ei oleks järelmakse. See on jube kammits. Pigem kraabin oma rahad kokku ja ostan asja välja.

Ma ei saa aru, mis mul praegu viga on! Iga päev lükkan välismaa asjadega tegelemist edasi ja puhkan niisama. Otseselt ei lebota, vaid teen asju, mida muidu eriti teha ei saa, nt loen raamatuid, käin trennis.. Kevad on mu lemmikaastaaeg, nii et lasen endal siis natuke puhata ja tasapisi tegusten ka asjalikumas suunas. Kaua enam niisama olla ei saa, sest nii kaob ju raha. Olin nüüd natuke aega maal, kus ma polnud kolm kuud käinud. Maa ja Tallinna elutempo on sootuks teine. Naljakas on see, et ma ei julgenud maal esimesel ööl magamagi minna, kuna oli liiga vaikne. Muidu aga tundsin niivõrd suurt kontrasti just n-ö karjääriasjade osas. Seal tundsin töötuna end hästi, mõtlesin, et töötuna poleks seal kuigi jube olla, aga Tallinnas.. siin sa ei ela ilma tööta ja on pidev võitlus. Ja kuigi ma siin eelmises kirjutises kurtsin oma kehva cv-d, siis seal olles mõtlesin, et olen võrreldes enamusega ikka väga edukas, haritud, kogenud.. Ja sain tegelikult motivatsiooni ja jõudu edasi tegutsemiseks. Maal on hea käia, kuna seal panen oma suhtluskraanid kinni ja kogun energiat, aga ma pole veel valmis täielikult maale kolima ja seda juba põhjusel, et ma pole ennast veel piisavalt teostanud. Olen palju-palju edasi arenenud, aga see pole minu tipp.

Vabandust, et nii pikad postitused minu poolt.

Endalgi on tore siia vahepeal kirjutada, kui oskaksin, siis midagi siin rääkida ka, oleks veel parem

Kui jutt eluasemele läks, siis üürikorteris kipub ju nii olema, et maksad tihti sama suurt üüri, kui oleks pangalaenuga ostetud korteril, ok sissemaksu raha ei ole üürikorteril sellist, nagu pangalaenuga ostetud korteril.
Kuid laenu maksd endale, üüri kellelegi teisele.
Kui üürid oleks soodsamad, siis oleks üürikas kulude koha pealt ok elada, aga kuna mitmed kohad küsivad ju lausa 300 ja ka enam, siis ei tundu mulle küll üürikas kohe üldsegi mitte soodne.

Omanikuga on muidugi see asi, et vastutus on suurem ja kõik on siis sinu mure. Samas sõltub ka üürilepingust, mis on üürilisele pandud vastutuseks.


Mina olen juba mitu aastat oma majas mehega ja selliseid muresid ei ole, eks maja pidamine ole muidugi kõik meie õlul.
Elame Tallinnast veidi väljas on vaiksem, aga jah tüütu sõitmine on, et linnas tööl käia.

Ma nõustun Allyga - minule tundub ka, et üürida on ikka kallim. Kuid muidugi kui miskit suurt katki läheb, siis maksad ka palju, aga lõpuks on need ikkagi päris sinu. Pole ohtu, et keegi sind välja ajab ühel hetkel või muid jamasid.
Aga noh, linna ei tahaks mina niikuinii jääda. Saan mingi perioodi Tallinnas elatud ja tahan maale metsade ja põldude vahele. Juba praegu läheks, aga kuna ülikooliga uuesti alustada tahan, siis ei näe sellel mõtet.

Giffy, ega sa ümber ei hakka mõtlema välismaale mineku osas?

Isabell, ei! Käisin eile passigi tegemas. Vahepeal tekivad teatud kõhklused, aga ma TEAN, et see PEAB olema mu elu üks etappe ja seda JUST PRAEGU. Ma isegi ei otsi Eestis mingit töökohta, kuigi peaks vist midagi ajutist ja osalise koormusega tegema, et saada raha juurde. Arvasin ju, et nii kui töölt lahti saan, hakkan väga aktiivselt välismaa asjaga tegelema ja saan juba aprilli alguses siit minema, aga ei saa ikka küll. Kuigi ma praegu tööl ei käi, siis tegemist on küllaga! Hommikul vara üles, õhtul hilja magama. Siingi vaja praeguse elu asju korda ajada. Samuti kasutan seda aega ära elu nautimiseks. Aeg läheb ülikiirelt.