EEVA naistekas

Algsest teemapüstitusest panin küll väga mööda Aga julgen ka ennast vanaks olijaks liigitada. Kuigi ma pole kõige aktiivsem kasutaja võib-olla olnud, sai 31. detsembril 5 aastat Eevastaaži täis. Ja mäletan siin oli tõesti palju olijaid, kes aktiivselt teemades sõna võtsid ja silma paistsid arukate teemakäsitlustega. Kahju, et paljud kadunud on.. Samas on ka hetkel nii mõnigi huvitav noor siin liikvel minu arvates.

Mina oleksin ka käpp chatist elu ka väljapoole tooma, sest just seesamune mõte on minugi peast läbi käinud ja vist olen siin seda ka avaldanud, et küsitakse chatis, kuna mujal eriti ei vastata, seega toimubki hääbumine, samuti on teemakohaseid postitusi uutel tulijatel chatist pea võimatu üles leida. See, et üleüldse vähe vastatakse (või kohati siis ei osata vastata), on minu jaoks küll tihti muserdav, kuna ega keegi ju reeglina niisama igavusest uut teemat ei tee, vaid tahetakse ikka abi või nõu saada ja see kui teemaalgataja postitus jääbki põhimõtteliselt ainukeseks ja seda on vähemalt minu puhul ka paar korda juhtunud, panebki mõtlema, et mis ma ikka postitan, nagunii keegi ju ei oska vastata. Muidugi ei mõtle ma seda, et tulekski otse kirjutada "ma ei oska aidata", aga minu meelest on ka arvamusavaldusest või sarnasest probleemist kirjutamisest abi. Minu meelest on tobe see, et vahel eeldataksegi, et soovitused ja nõuanded peavad olema täiesti korrektsed ja praktiliselt entsüklopeediast üle kontrollitud - kord öeldi mulle selle peale kui oma arvamuse ja soovituse ühe mure kohta välja ütlesin, et kui ma midagi asjadest ei tea, siis olgu parem vait. Jah, tõesti, ma ei ole igas asjas ekspert, kuid siiski jagan nõu, mida mina taolises olukorras teeksin või olen teinud ja mis mind on aidanud, leian, et see on siiski teemaalgatajale lohutavam kui vaikus, kus keegi ei julge sõna võtta, sest ta pole konkreetses teemas ekspert ja äkki soovitab midagi natuke valesti.
Mina tunnen ennast vist küll selle pideva ülikoolistvatraja all ära, sest tihti alustan ka ise neid arutelusid ja räägin ka teiste alusatatutes kaasa, kuid rahuloluga ülikooli ja selle suhtes, et muuks peaaegu aega ei jää, pole minu puhul küll miskit pistmist, kuna pigem postitan siia neid asju seetõttu, et minu jaoks on tegemist probleemidega, millele ma ise lahendust leida ei oska ega saa, kuna tutvusringkond mul ülikoolis praktiliselt puudub ja tunnengi ennast nii üksi nende muredega.Pigem käin siin kurtmas, sest ülikoolieluga pole ma absoluutselt rahul ja välja elada seda, mis semestrijooksul neljakandilises valgeteseintega vangikongis hinge koguneb, ei ole peaaegu kellelegi.

nätsumulliga nõus täitsa. Ega mina (ja ma usun, et veel paljud peale minu) ei eelda oma probleemile korrektset vastust, mingigi tagasiside oleks tere tulnud. Siis ma vähemalt tean, et minu probleemist on välja tehtud

Mina võtan selle süü omaks, et ma ei vasta siis, kui tegelikult oskaksin. Ma tihti lihtsalt tunnen, et olen sellel teemal korduvalt rääkinud ja/või ei huvita kedagi (enam) minu jahumine selle kohta. Vabandust sellepärast ja nüüd kui mõtlen, siis kindlasti olen enamus teemadel just chatis sõna võtnud ja seega kui inimene korralikult uue teema selle kohta loob, siis ei võta ma vaevaks end korrata (punastab).
Peab chati laiali lööma Kurjajuur!

Ma olen ka mõnel teemal korduvalt rääkinud.. Ja kordan veel kui vaja.
Aga kui tõesti aidata ei oksa, siis ei vasta ka. Ehk siis peaks tõesti kuidagigi proovima vastata.

Mis aga puutub neisse ülikooli teemadesse, siis mind need ei häiri. Las inimesed räägivad, kui on millest rääkida. Chat on nii mõnigi kord teiste teemadega ka "ära ummistatud". Vähemalt on näha, et elu käib .
Muidugi üks võimalus on sel teemal rääkida nt vastavates teemades, on ka teistel (uutel külalistel) lihtsam sõna võtta.

Selle siseringiteema kohta veel - jah, ka minul oli mingil perioodil tunne, et ma olen kuidagi üksi ja eraldi, et uutes teemades võtan küll sõna, kuid kõik teised tunduvad juba kuidagi tuttavad omavahel ja küsivad juba nii muuseas üksteise käekäigu kohta mingi kohapealt jne. Siis otsustasingi järgi vaadata, mis asi see chat õige on ja millest seal räägitakse ning pärast mõningast lugemist postitasingi miskit, eks alguses või väga harva postitajatel ongi võõram olla, aga kui juba mõnda aega pea igapäevaselt lugenud-postitanud olin, hakkasin ka aru saama, kes on suhtes, kes vallaline, kellel perega probleemid, kes otsib tööd jne ja see, kui konkreetselt kellegi kohta kusagil miskit küsiti, vihjati, ei tekitanud enam nii võõrast tunnet, aga jah, et chatis ennast kodus tunda tulebki ennast algul natuke aktiivsemalt sisse süüa ja see võib tegelikult tunduda päris tõsine katsumus, kuid ega kedagi, kes ikka sõna võtab ja aktiivne on, välja küll ei tõrjuta. Ehk "sisering" ongi põhimõtteliselt aktiivsuses kinni, mitte selles, et see oleks mingi valitute seltskond, vähemalt minu meelest.

Ma alles nüüd liitusin, see on esimene teema mis ma lähiajast leidsin. Kuidagi imelik tunne oli mul vanadesse kohtadesse kirjutada, ühte küll kirjutasin aga kardan et sinna väga ei vastata. Oleks tore kui siin ikka tihedalt räägitakse, mis ma ikka selle konto muidu tegin.