EEVA naistekas

Varem elasin rohkem tulevikus, siis tuli aga periood, kus olin minevikus nii kinni, et tegelikult keerasin selle tõttu hoopis ideaalse suhte tuksi ja praegu "naudin" tagajärgi. Nüüd on siis aeg olevikus elada, ma arvan. Mitte põdeda mineviku pärast, olla muretu tuleviku pärast ja nautida hetkevõlu. Ja just selle olen ma endale eesmärgiks võtnud ja enda meelest olen küll edukalt hakkama saanud. Samas, unistustes ei näe midagi halba, missest, et need enamasti võivad täituda pigem tulevikus kui koheselt.
Today is tomorrow või oli see vastupidi?
üks veel:
<span style="visibility: visible;" id="main"><span style="visibility: visible;" id="search">"Nothing is there to come and nothing past, but eternal Now does always last."</span></span>

Elan tulevikus - näiteks ootan meeletult homset, kuna elan väikses linnas ning käime vahetevahel, nii kord kuus/kahe kuu jooksul linnas. Vahel satub otseloomulikult tihemini ka olema, suvel nt iga nädala jooksul korra. Homset ootan selleks, et saaks juba enda digika parandusest tagasi ning tahaks shoppama ka üle hulgi aja. Accessorize'i tuleb ka tsekata, mulle meeldivad need rahakotid mis seal on ja parasjagu just vaja.. okei, OT, ühesõnaga väga mööda. Rohkem mineviku-tuleviku kahevahel. Olevikus.. nja, olevikus samuti. Mälestusi on muidugi tore meenutada, vaadata aastate taguseid pilte ja naerda tsikkidega. Ja miskit oodata ka põnev, aga vahest tekib nagu küsimus, et kui ootad midagi nii väga, ja kui see mööda saab, siis et what next? Ja siis üritan planeerida hästi palju asju, mida taaskord oodata et ikka tegevust oleks . Ma vahest lihtsalt tunnen et olen teiselt planeedilt.

Millegipärast laiemas plaanis ei oska ma hetkes elada. Ikka minevik või tulevik. Vahel on nii, et päeval olen näiteks kallimaga koos ja ei olegi nagu midagi erilist, aga siis kui pärast jälle mitu päeva ei näe, mõtlen, et oli ju nii hea ja ootan järgmist korda. Kooliaasta keskel ei oska ma absoluutselt igapäevasthetke nautida, ikka vaheaeg või nädalavahetus või lihtsalt mõni sündmus või konkreetne päev ja samas meenutan, kui tore miski oli alles pärast selle toimumist. Samas pika aja ette planeerimine või siis n-ö iseenda jaoks selle "homses elamise" loomine ei ole ka minu jaoks, näiteks kui suvel pean kasvõi ühe nädala kusagil tööl või laagris veetma (ükskõik kas suve lõpus või alguses), teeb juba see teadmine suve palju lühemaks ehk siis pärsib hetke nautimist, samas kui spontaanselt tuleb otsus nädalaks ära minna, ei ole sellel seda efekti. Üldse elan hetkes just suvel, ilmselt seetõttu, et oskan seda aega (nii mulle sobivat ilma kui ka vabadust) nautida, siis ei tekigi hetke, et peaks midagi taga igatsema või uut ootama, koguaeg on hea olla, aga jah, sel ajal kui tuleb lihtsalt kuidagi eksisteerida, ilma olemise naudinguta ei saa ma mitteolevikus elamisse suurt midagi parata.

Viimasel ajal on kuidagi nii kiire olnud, et ei teagi, mis ajas ma elan. Alles oli suvi ja samas märkmikus planeerin juba detsembrit. Tahaks küll rohkem olevikus elada, aga selleks on aega ainult nädalavahetustel ja rohkem mõtlen siiski vist tulevikule.

Umbes 2 aastat olen vaid olevikus elanud, varem olin minevikus kinni. Eks ma ikka tulevikule mõtle, kuid kindlaid mõtteid ja plaane selle osas ei ole.

Elan olevikus ja üks päev korraga

Olen vist pigem see tulevikus elaja. Meeldib teha plaane ja mõelda, mis homme saab ja mida suvel teha:) Samas proovin pidevalt rohkem keskenduda tänasele päevale. Arvan, et tuleb rohkem hinnata praegust hetke.
Minevik on minevik!