EEVA naistekas

olen terve elu üksiklaps olnud ja tõesti, pole paremat asja;)

pole õdesi vendi

minul on 2 õde, mõlemad minust vanemad. Minu suurem õde on 21 ja tema hoiiab mind väga talle saan kõikke usaldada ja ta on ültse hässti kallis mulle;), teine õde on aga 17 ja ta on ikka täielik pubekas ja ülbik, mai saa temaga eriti läbi ja kui saan siis on se enamasti haruldane juhtum;)

Mul on 2 ode ja 1 vend.

Minu meelest just üksiklaps on olla nõme, aga see minu arvamus. Vahel tõesti viskavad vennad-õed üle aga on ju ka tõeliselt toredaid aegu ja mõnikord mõtlen, et ma ei suuda ette kujutada kui mul vendi poleks. Igaljuhul üks vend 23 ja teine 21, ise olen 16. Vanasti vihkasin ma ka neid ja kõike aga no mida suuremaks seda paremaks omavahelised suhted lähevad. Praegu olen ma üliõnnelik, et nad mul olemas on sest nad aitavad ja toetavad nii kuidas saavad.

3 venda on mul, 1 vanem, 2 nooremat,kõige paremini saan läbi vanema vennaga, noorematega ka ikka vahelduva eduga. Vahepeal tundub küll, et täielik hullumaja, aga ilma nendeta ka ei oskaks olla.

Ma ei kujutaks ettegi elu ilma õe(26) ja vennata(27).Nad pole sellises eas,et kakleksime koguaeg,väga hästi saame läbi:)Vennaga oleme tihedamalt hakanud suhtlema alles paari viimase aasta jooksul,kui on ühiseid sõpru rohkem tekkinud jne.

Mis siin nõmedat on - kõik vanemate tähelepanu ja raha läheb sinu peale, kui vanemad kodust ära lähevad, oled automaatselt üksi kodus, mitte ei pea õe/vennaga olema, keegi ei käi sulle närvidele, keegi ei näpi su asju, keegi ei lähe vanematele kitule jne jne jne...
Kui vaja kedagi lähedast siis ei pea see ilmtingimata õde/vend olema, sõbrad/sugulased ju ka lähedased.

Mina leian küll, et üksiklapsena on elu nagu lill, eriti veel pärast seda, kui sain kuu aega elada isa majas koos oma väikse "poolõega". Põrgu.

No vot, muidugi oleneb sellest mis kellelegi tähtsam on, kas see, et kõik tähelepanu sinul oleks ja vanemad ainult sinu peale kulutaks ja no endi peale või siis näiteks see, et sul oleks veel keegi , kellega mängida, rääkida või mida iganes. Pealegi , see oli ainult minu arvamus.

Endal on 1 õde ja 1 vend. Mõlemad minust vanemad.. Vend on 19 ja õde 17.. Vahest viskavad üle, eriti õde.. Aga elab üle.. Ei tea mis tunne oleks olla ainuke laps.. see võiks tore olla;) kasvõi mõnda aega;p

Kaks vanemat õde !
Saan mõlemaga hästi läbi, kõigevanemaga (10 a vanem) kõigeparemini!
Tegelikult on mul veel üks poolõde... ta mingi 32 vist..... aga temaga ei suhtle, pole kunagi näinud, ja ega ei huvita ka temaga kohtumine vms....

Mul 1 vanem vend (22,kohe mais saab 23)
Vastik naistemees selline:angry: Üldiselt me ei saa läbi,aga aastas mõned korrad ikka saame. Pidevalt toksime üksteist A ma tänu temale saan uusi sõpru juurde . Pinda käib see,et tšikid tänaval küsivad,kas mu vend on kodus-nagu ma peaks teadma.

Mul noorem õde, 3 aastat vanuse vahe, vahelduva eduga saame läbi. On perioode, kus hullemaid vaenlasi annab otsida ja samas on perioode, kus oleme uskumatult lähedased. See lähedus on siiski viimaste aastatega tulnud. Mäletan, et kui noorem olin, unistasin ka vanemast vennast või üksiklapseks olemisest. Nüüd pole sellele mõelnud enam, ju siis olen rahul.

kaks õde on. Üks on poolõde, pole teda näinud. Teine, noorem, elab koos minuga. Vanem on 15,5 ja noorem on 12,5

1 vend ja 2 poolvenda, kõik minust vanemad.

Mul on minust kolm aastat vanem vend, kellega ma viimasel ajal väga hästi läbi saan. Võib-olla oleme lihtsalt mõlemad täiskasvanuks saanud:)Mul on ka poolõde, aga temast kuulsin viimati u. 5 aastat tagasi.

Mul on 2 poolõde, kuid pean neid siiski õdedeks, ehk siis nad on mul isa poolt tema varasema naisega. Ma pole oma õdedega kunagi päris koos elanud, kuid siis kui ma elasin oma ema ja isaga väiksena, olid mu 2 poolõde enamus ajast meil
Üks õde on 25, teine 22.Nüüdseks elavad mõlemad omaette ja mina emaga. Saan mõlemaga hääästi läbi,kuigi seda 22 aastast pole üle aasta näinud 25 aastasele saan Kõike usaldada ja võin alati abi paluda kui vaja, 22 aastasega saame niisama hästi läbi. tegelikult oleme me kogu elu hästi läbi saanud enamasti . Vuot

Mul on 3 venda ja 1 õde. Õde ja üks vendadest on nooremad, teised kaks venda vanemad. Õde pole minuga kunagi koos elanud. Noorem vend on tegelikult ka poolik, kuid mulle see liigitamine ei meeldi.
Suhted paranesid märgatavalt peale seda kui kodust lahkusin, kuigi ka siis läks pisut aega. Nüüdseks ongi minu lemmiküritused need, kus meie pere (lapsed) koos on.
Noorena soovisin küll, et mul neid ei oleks, sest kuigi arvatakse, et vanemad vennad ikka hoiavad jne, siis nii see ikka alati ei ole. Kaklesime vanema vennaga kogu aeg. Teisega ei kakelnud, kuid mingid sõpsid ka väga ei olnud ja ta ei kaitsenud mind. Sealt ehk saingi selle, et elus tuleb ainult iseendale loota ja iseenda eest seista. Vast see heagi
Aga lapsepõlv oli ikka ülimalt põnev ja seiklusterohke. Mul oli küll raskem poistekarjas kasvada ja mängud jäid võõraks, kuid mängimata ma ei jätnud
Nüüd nad toetavad mind väga palju. Vend on laenanud suuri rahasid mulle, teinud mulle pea kogu korteri mööbli, otsinud odavat kodutehnikat ja organiseerinud pea kõik mu kolimised.
Väikevennal on eriti hea seis, kuna kõik nö kasvatavad teda. Vennad võtavad teda kaasa igale poole ja ostavad talle vajaliku. Mina annan taskuraha, kui külla satun ja ostan talle riideid.

Minul endal kaksikõde. Siis kaks vanemat venda (ka kaksikud) ja üks noorem vend.

Mul on 2 õde:) Mõlemad on nooremad. Üks õde sai just 18 ja teine saab varsti 12.
Mina küll ei tahaks üksiklaps olla, nii tore on ikka, kui õed on, meil on koos nii tore ka olnud.
Ma olen täheldanud, et kui on vanematel ainult üks laps, siis ta hellitatakse liiga ära ja üldse rikutakse liiga ära ja siis tuleb temast selline jonniv täiskasvanu, kes on kõike harjunud saama ja arvab, et tema on maailma naba.
Kui on kasvõi üks õde või vend, see aitab õppida paremini teistega arvestamist, üsna mitmel põhjusel, eelkõige need, et tal on tihti keegi kõrval ja vanemad ka jagavad nende kahe vahel asju ja seda näevad ju ka lapsed, kuidas jagatakse ja nad õpivad sellest.
Olen täheldanud, et niipaljud inimesed ei oska asju jagada ega õiglased olla, neil on ikka ainult mina ja maailm, eelkõige võiks seda üksiklaste puhul täheldada.