EEVA naistekas

Kui mitu korda, siis ehk juba suvatsen vastu võtta, võib-olla ka tagasi helistada

Kui aus olla, siis mulle tekitab suurt raskust see ootamatu moment, et keegi helistab. Must südametunnistus või siis lihtsalt suhtlemishirm, kuid vahel jätan ka siis vastamata kui telefon käes heliseb. Siin seda enam pole olnud, kuna helistajaid vaid 2 inimest, kellest üks mu elukaaslane ja teine töölt, seega need saavad ikka vastatud. Kuigi teise variandi puhul samuti sada mõtet enne, et mis asjus see olla võib. Eriti kuna ülejäänud suhtlus on kõik sõnumite teel.

Kuna käin õppimas 1 kursusel, siis kuni jaanipäevani 5 päeva nädalas lihtsalt ei taha ühtegi nn. vana sõbrannat näha- no ei viitsi peale 8 tunnist ajude piinamist kellegagi suhelda. Samas ei taha ka kuulda teiste inimeste vabast ajast. Minul seda pole,miks peaks mind teiste oma huvitama?Eriti siis kui nad seda mulle näkku viskavad?

Mul üks tüütu helistaja - ema. Kui mingi korra nädalas helistab, siis ok, kuid eelmine nädal suutis mulle IGA PÄEV helistada. Nagu midagi pole lihtsalt rääkida.. Ja siis veel lõpetab kõne sõnadega: "Nojah, eks siis homme tuled koju, siis lobiseme." Mida on nii palju lobiseda, kui iga päev niigi helistatakse?! Mul tekkis igatahes juba blokk ette. Ja ega siis ei saa ju telefoni välja ka lülitada... Siis tuleb paanika ja hakatakse mehele helistama. Vot sellises olukorras tahaks küll tavaelust eralduda.
Üks kursaõde ka pidevalt helistab mulle... Tihti jätan meelega vastamata, kuna tavaliselt see pärast eksamit ja siis tahab uurida, kuidas mu meelest oli. Või enne eksamit ja tahab uurida, millele ma rõhku pööran jne. Ja siis on msnis üks teine kursaõde, kes pidevalt tüütab mind õppimise asjadega. St küsib igasuguseid asju, millest ta aru ei saa. Üldjuhul need mingi ülesande spetsiifika kohta ning siis pean selle ise ka lahti võtma ja uurima. Ja üldjuhul pole neid küsimusi mitte üks, vaid üksteist. Siis tihti mängin, et olen eemal ja ei vasta talle. Võin nende jaoks tüütu tuttav olla, kes ei vasta, kuid antud olukorras nad minu jaoks ka tüütud.

Ja mis mulle veel kodus olemisega meenus... Kui tahan üksi olla ja kodusest mölast eemalduda ja näiteks üksi jooksma minna või mida iganes, siis kindlasti on ema see, kes ennast kaasa pressib. Tahtis ka minuga jooksma tulla... Ma just ütlesin, et mulle meeldib üksi käia ja klapid peas muusikat kuulata - tema vastu, et ega jooksu aeg ju niikuinii ei räägi ja tema ikka tuleb. Jah, on vist juba piisavalt arusaadav, et olen kolm päeva kodus olnud ja see mõjub mulle rusuvalt.

Viimase aasta kui olen vanematekodust välja kolinud, olen olnud suhteliselt eraklik. Päris nii ei ole, et lülitan telefoni välja ning olen täitsa omaette, kuid ise kontakti inimestega eriti ei otsi. Võibolla on see seotud ka sellega, et mu töö hõlmab päev otsa suhtlemist ning siis enam pärast ei viitsi ega taha. Aga võibolla on see ka see, et pole kellegagi enam end samastada (pole inimesi, kellega oleks samad huvid jne).

Mu elu on välisriigis ülesmäge läinud. Mu ümber on küll inimesi, kuid ma ei tunne et peaksin väga tihti neist eralduma. Siiski nädalavahetused hoian enamasti vaid enda jaoks.