EEVA naistekas

Mul msn koguaeg "näita et mind pole" .. no peaagu koguaeg. Vahepeal ma tegin msn`i ka kus ainult valitud inimesed, et siis kui ei viitsi niisama mula ajada, siis pagen sinna. Aga mu mees blokkeeris mind seal ära, kui sai teada, et peale tema seal suht vähe inimesi. Ma ei teagi miks:DJa nüüd peangi jälle tavamsnis käima.. õnneks räägivad ka inimesed minuga nüüd juba ainult siis kui midagi vaja on. Mul koguaeg hõivatud..kui olen võrgus. Kõige tähtsamad saavad sellest juba aru, teistel polegi vaja teada. Ja mina ka ei saa aru neist, kelle msn`i põhjal võiks öelda, mida nende päev sisaldab. Nii võiks "armunud" oma ohvritele koguaeg "kogematta" otsa joosta.. hea taktika ju...


Aga mina ei suudaks mõeldagi koguaeg, et ma peaks kättesaadav olema.. Muidugi, sõprade jaoks ikka. Aga ka mul on oma elu ju.

Mu telefon on ainult siis väljas kui aku tühi ja laadida pole võimalik. Mul on olnud selleiseid juhuseid et midagi on juhtunud aga telefon oli väljas ja mind ei saadud kätte. Sellest ajast ma ei lülita kunagi meelega telefoni välja.

Mind ka sageli ei mõisteta, kui ma tahan üksi olla. Ikka käiakse peale ja siis lõpuks solvutakse, kui ma ei taha välja minna. Olen selle pärast isegi telefoni pidanud välja lülitama ja mängima, et kedagi pole kodus. No, mis teha, kui ei saada aru, et kõik inimesed pole ühesugused. Mees mul pole eriti eraku tüüpi, aga mõnes mõttes ongi see hea, sest muidu jääme väga kodusteks ära ja nii võib rutiin tekkima hakata. Msniga on nii, et seal ma vahepeal teen nii, teinekord naa. Aga nendel päevadel, kui ma olen enamuse ajast sisse logitud, on sees olemise mõte selles, et isegi kui ma eemal olen, saavad teised mulle infot edastada või niisama muret või rõõmu jagada. Aga nii ma ei tee kunagi, et lülitan telefoni lihtsalt lambist paariks päevaks välja, sest iial ei või teada, kellel ja miks mind vaja kätte saada on. Ega endale ju ka ei meeldi, kui on hädasti vaja kedagi kätte saada, aga igasugune võimalus kontakti saada puudub.

Tahaksin endale piiparit, kuna mulle ei meeldi telefoni teel suhelda väga. Kui kellelgi <span style="font-weight: bold;">väga </span>häda käes, jätab teate, et tagasi helistaksin. Sõnumite teel on hea suhelda.

Angelina,sa oled selles osas täpselt, nagu mina.

Mõtlesin siis seda,et sa oled selles osas minuga TÄPSELT ühesuguse mõtteviisiga. mulle meeldib ka üksindus, seltskond on mulle väsitav.

Ma varem ei teinud nii, et mind üldse olemas pole teiste jaoks, aga selle suve lõpus oli küll selline tuju. Tulin välismaalt, keegi polnud mind 6 nädalat näinud, jõudsin koju, ei lülitanud telefoni sisse, sõbrannaga olin kokku leppinud ja sõitsin tema juurde maale 3 päevaks vist, kogu selle aja oli telefon väljas ja polnud vajadust netti ka minna, nii hea rahulik oli. Samas ühel inimesel tekkis kohe paanika, kus ma olen, mitu sõnumit saatis, helistas mu sõbrannale ja pinnis msn-is, et ega ei tea, kus ma olen. Aga ma lihtsalt ei tahtnud kellegagi suhelda. Ja msn-is käisin ka väga harva online'ina, aga nüüd tegin uue msn-i, kus ainult valitud inimesed.
Vahepeal peab üksi olema ja on hea, eriti kui saab kuskil maal olla. Ja telefon on mul kogu aeg hääletu peal.

Viimased neli päeva olen ma olnud pm eralduses - telefon päevalja öösel koguaeg väljas, msn appear offline, niipalju,kui ma seal sees käin ja ainuke võimalus minuga ühendust saada,on siiis,kui kuskil kogemata kokku saada. Ainuke erand on Eeva. See on nii mõnus, need viimased päevad on olnud lihtsalt super rahulikud ja mõnusad. Siiamaani ei tea,millal ma telefoni sisse lülitada kavatsen.

Ma kasvasin 7 aastat üskik lapsena, minu suurimaiks unistuseks oli saada endale õde või vend. 7 aastat mängisin üksinda, fantaseerisin ja niisama olin, lõpuks kui sain endale oma õe ja vennad, tundsin, et jah, loomulikult on tore, et mul nad on, aga ma oskasin väärtustada seda üksindust või õigem oleks öelda - Aega iseendaga. Seega, juba väksest peale mulle meeldib olla enda mõtete, tujudega.. Ma ei olegi lasknud endale kunagi kedagi nii lähedale, kui oma poissi, sest tõesti, ma ei ole inimene, kes suudaks pidevalt väljas ringi tõmmata ja möllata. Mina lihtsalt ei suuda, ning kahjuks ei saa paljud aru, kui ütlen, et ei saa/taha/viitsi välja tulla, sest, et aeg iseendale on mulle niiiii tähtis. Minulegi on pidev seltskond väga koormav, vahel jah, on täitsa mõnus, aga pidevalt nt iga nädalavahetus, oh ei, see ei ole minu teema. Telefoni väljalülitamist ning internetist kadumist olen ka "praktiseerinud", kuid siiski telefoni väljalülitamisega tuli nii palju jamasid, eelkõige vanemate poolt, nad ei saanud mind kätte, kui vaja ja hakkasin muretsema, seega telefoni saadan magama siis kui aku tühi või tõesti ei taha, et keegi segaks ( nt magamise ajal), muidu on ta mul kas siis hääletu peal või ei tee kõnedest lihtsalt välja. Mul on omamoodi kahju inimestest, kes ei saa aru, et nad ise kui indiividid on ka olemas, et ka neil on endal vaja aega ENDALE, mitte ei jookse pidevalt kohvitama ja jooma jne..

Ausalt öeldes ma ei teagi, kummale poole mina kaldun. Ühest küljest ei ole ma nt võõraste seas seltskonna hing, aga aja veetmist heade sõprade seltsis ma armastan. Ühised ettevõtmised on alati vahvad. Samas kui ma olen näiteks terve nädalavahetuse ringi jooksul, päeval perega, õhtuti sõpradega, siis pühapäeval on küll selline tunne, et vajan paari tundi iseendale.
Väga levinud on tänapäeval see, et kui vanemad kodust ära lähevad, siis tehakse kohe suurem pralle. Mul on vanemad suhteliselt tihti kodust eemal ja enamiku ajast olen ma üksi. Ja kuigi ma sel ajal suurt midagi ei tee, siis iseenda seltsis olles aeg lausa lendab. Mõnikord ei märkagi, kui hommik juba käes on.

Mind ajab närvi, kui keegi oma telefoni järjepidevalt vastu ei võta. Ma üldjuhul lobisemise pärast ei helista vaid siis kui midagi vaja on ja kui vastu pidevalt ei võeta, siis on see väga häiriv. Kahjuks mul tutvusringkonnas mitmeid selliseid, kel telefon pidevalt hääletu peal või unustavad selle kuskile...

Olen kirjutanud siia 2 aastat tagasi.
Vahepeal oli meil jällegi selline "tihedam graafik", kus koguaeg olime lennus. Ja meile meeldis see.
Nüüd siis jälle see 2 aastat tagasi seis. Mina ei taha, tema ka vist ei taha. Kindlasti sellepärast, et mina ei taha .

Aga saada sõnum, kus lühidalt seletad, mispärast helistad ja rääkida vaja. Siis on lootust, et helistavad ka tagasi.

Mina olen kindlasti väga tüütu tuttav, sest kuulun just Saye kirjeldatute hulka .

Ma kah, aga sellega on harjutud. Ma arvan et seda ei muuda ja on inimesi, kes lihtsalt on sellised.. nagu kroonilised hilinejad või ebausklikud inimesed.. parandamatud noh. Mul on pidevalt telefon kadunud ja mul on ükskõik kus ta on või mis temaga parasjagu on. On ta pesumasinas või kodus padja all. Praegult on mul vana telefon ja see on ka hääletu peal.. kui vahepeal meelde tuleb siis vaatan ka kas keegi on helistanud.

See sõnumisaatmine tundub mulle kuidagi hale. Nagu peaksin tõestama, et olen väärt tagasihelistamist. Minu meelest on igati loogiline tagasi helistada, sest ju siis helistajal on olnud midagi tarvis, mingi mure, mingi uudis, mis iganes.

Olen siis samuti selline tüütu tuttav,kuna tihti ma ei vasta kõnedele ja sms-idele ning tagasi ka ei helista.
Msn-ni olen ma sisselogind kui kodus olen,aga siis ka ei suvatse ma kõigiga suhelda.

Minule ei meeldi see, kui uuesti ei helistata. Siis järelikult polnud midagi olulist. Ise tagasi ei helista peaaegu kunagi, va töökõned. Lisaks, sinul ju tarvis inimest kätte saada.

Siis kui on mitu korda helistatud, st on sinu mõistes oluline jutt, kas siis helistad tagasi või mis see kriteerium peaks olema?
Minul võis ju olla vajadus inimest kätte saada, kuid tagasihelistamine näitab minu jaoks hoolimist ja viisakust.

Ma olen suht kättesaamatu, msn-is tihti ei viibi (msn-is on ka vaid lähedasemad sõbrad ja pere), facebookis, orkutis, rate-s kontot pole.
Vaid telefoni teel on võimalik mind kätte saada ja seda ka vaid sõbrad ja pere.

Samas, kui ma mõnda sõpra pole pikka aega kätte saanud, siis võin hakata muretsema, et midagi on juhtunud ja siis ei jää muud üle, kui neile ukse taha minna:D