EEVA naistekas

Mulle meeldib ka vahepeal ennast kommunikatsioonivahenditest täiesti eraldada. Mõned päevad kuni nädal "unustada" telefon kapi otsa hääletu režiimi peale, ei kasuta arvutit ja tegutsen omaette.
Olen ka tähele pannud, et mõni ei suuda üldse üksinda olla. Minu jaoks on see nii lihtne ja loomulik, väiksena olingi enamus ajast üksi kodus, ja tegevust leidsin endale alati, kunagi polnud igav.
Viimasel ajal on telefon ikka häälega-režiimi peal ja alati kuskil läheduses. On inimene, kelle kõnesid ei taha maha magada. Ja msnis olen ka päevad läbi valvel.
Varsti algab kool ja siis jääb reegliks - reede-laupäeva õhtul kella 18-st telefon hääletuks või väljalülitada. Sest siis hakatakse jälle nende "tule peole"-kõnedega tüütama ja ma ei viitsi enam isegi viisakalt ära öelda, ignoreerin neid parem.

Kusjuures neid peokutseid lihtsam ignoreerida, kui igasugu vabandusi leida mitte-minekuks. Siiski ükski vabandus pole kunagi piisavalt hea ja eriti see kõige ausam vabandus ehk :"Ma tahan (üksi) kodus olla!"

Kui nii vastad, et tahad kodus olla, siis küsitakse et mis teed seal ää?? Vahest on suht raske jah vabandust leida, aga ma olen ka otse ära öelnud...

Lülitan et niiiöelda v2lja tavaelust nii et ei k2i msnis vaatan ntxx telekat v6i siis l2hen vanni...Nii hea m6nuleda siis...halvad m6tted peast v2lja heita;)

Minul tuleb seda nö eraldumist ette küll aeg-ajalt. Lülitan telefonid välja, msnis ja mujal online's ei käi. Viimasega on kahjuks nii, et pean seda töö juures ikkagi kasutama, aga kui rahu tahan, siis blokin töövälised kontaktid ära (ei viitsinud kahte msni teha omale). Kes ikka väga tahab, see leiab võimaluse ka, kuidas minuga muul moel kontakti leida. Aga üldjuhul sellised eraldumised näitavad ära, keda huvitab sinu olemasolu ja keda mitte.

Täiesti õige! Ja neid jääb sõelale tavaliselt vähe. Samas ma ei kurda. Mul on vähe sõpru, kuid need, kes on, on ikka tõelised
Üldiselt mu sõbrad sellega harjunud. Minuarust mu sõbranna teeb sama. Vahel ei võta (minu) kõnesid vastu, kuid mõne päeva pärast helistab ja siis lobiseme pikalt. Alguses arvasin ise ka, et tal midagi <span style="text-decoration: underline;">minu </span>vastu, aga pikapeale sain asjale pihta

hmmm ma päris ära nüüd ka ei eraldu, msnis ma ei käi niikuinii, aga telefon ikka alati sees. keegi peale vanemate mulle tavaliselt ei helista, nii et pole probleemi. aga hullult meeeldib mulle üksi käia metsas jalutamas,mõtlemas, üksi sõitmas jne...mõnus.

Ka mina armastan vahepeal olla ainult iseendaga. Vahest teen omale niimoodi paar vaba päeva, sest tahan teistest inimestest lihtsalt puhata. Peale sellist olemist on endal ka värskem olla ja hea sõpradega jälle suhelda.

Mina olen ikka täiesti erakuks hakkanud. Arvasin, et see mööduv periood, kuid kohe kuidagi ei taha mööduda. Ma suhtlen väga väheste inimestega ja seda väga vähesel määral. Ma ei mäleta korda, kus võtsin kätte telefoni ja ise helistasin kellelegi sõpradest, et lihtsalt rääkida. See tundub mulle nii koormav ja kurnab mind millegipärast. Kardan, et mu niigi vähestel sõpradel jääb pikapeale mulje, et ma ei salli neid. Kahjuks pole asi neis, vaid ma ei salli eriti üldse inimesi, nad kõik kurnavad mind.
Kas on asi minus? Kas peaksin abi otsima või olen lihtsalt selline individuaal, kes naudib iseenese seltskonda nii kõrgelt, et peab liiga kulukas seda teiste peale raisata?

Loomulik, et kui ei taha kellegagi suhelda, siis lähen msnist ära ja telefoni vastu ei võta. Aga nii, et internetti mitu päeva ei kasuta ja telefoni lülitan ka välja, mul ei ole. Ei näe vajadust, sest hetkel selline seis, kus enamik sõpru kaugemale kooli läinud ja ei teki neid tülikaid väljakutsumisi ja muud sellist.

Viimased kuud pole ma üldse tahtnud kuskil käia mingi suurema seltskonnaga või lihtsalt kuskil "olla". Kõige parem paik olemiseks on siiski kodu ja koos mehega. Ei tunne vajadust kuskile minna ega midagi. Sõprade ring ka väikseks muutunud ja sellist tõelist sõpra ei olegi, kellele kõike rääkida. Samas ei tunnegi vajadust, kuna selleks on mul ema. See isegi veidi hirmutab mind, aga samas miks peaksin tegema midagi, mis on mulle vastumeelt ja lihtsalt vooluga kaasa minna?

Suvel on tihti nii, et telefonil saab aku tühjaks ja ei otsi mitu päeva akulaadijat välja, lihtsalt ei taha, et keegi mind ujuma või enda poole kutsuks. Samas on kindel, et just siis on vaja emal või isal minuga ühendust võtta ja saadakse väga vihaseks ("miks sul siis telefon üldse on, kui seda ei kasuta?!").

Ma tavaliselt sellist päris ärakadumist ikka ei tee. Mõnele inimesele peab ikka teada andma, et mind siis kätte ei saa, muidu hakatakse muretsema ja seda ma ei tahaks. Msn-is suhtlen niigi vähe ja helistavad mulle need, kellega ma tahan suhelda. Oma sõbrad võin ühe käe sõrmedel ette lugeda ja tegelikult olen oma ülejäänud tuttavatest suhteliselt eemaldunud. Kahe kamba vahel on ennast suhteliselt raske jagada ja kui valik osutub pidevalt ühe kasuks, siis kaovad need teised tuttavad lõpuks ära. Telefon on mu ajanäitaja, märkimik ja sidevahend ja ilma selleta on kuidagi abitu olla .

Mind/meid mõistetakse ka hästi palju hukka sellepärast, et ei käitu nagu enamus nädalavahetusel. Nad ei saa aru, et ka nii on hea. Oleme penskarid, aga sellega rahul. Miks peaksin olema lärmakas klubis ja ostma kolmekordse hinnaga jooke, kui ostan ühe kokteili hinna eest pudeli veini, teise eest snäkid juurde ja <span style="font-style: italic;">voila</span>, milline "õhtusöök"
Me/ma ennast väga häirida sellest ei lase. Enamus, kes meid nö selle kodusistumise pärast surgivad on ise üksikud inimesed (neil ei ole partnerit), mis on seetõttu ka arusaadav. Kuid katsugu siis meist ka aru saada, et meil pole vaja klubist seda kedagi otsida

mul on telefon koguaeg hääletu peal , msni saab ikka käidud aga suvel maale minna ilma levita ja olla seal ilma suurte kaubanduskeskusdeta , inimesteta kes joomad kutsuvad ja niisama ennast looduses nautida on ikka üle kõige

Sellest ma üldse ei räägi, kui hukka minu meest on mõistetud . Olen ka teistes teemades sellest rääkinud..
Tõesti, väga mõnus on mehega kahekesi head ja paremat osta, mõni hea film laenutada ja siis niisama olla. Ei vaja selleks ei tea mis seltskonda. Ja eks need ütlejad ongi vabad inimesed, kes paraku ei mõista, kuid võiksid. Samas on ka neid, kes on paar ja siiski aru ei saa sellest, mida on nädalavahetusel kodus teha. Meie tegevus on üksteise seltskonda nautida, mis on palju etem mingist klubist .

Viimasel ajal mul nii, et msnis olen terve õhtu, kui keegi tunneb huvi, hakkab rääkima. Jutukas, kus ennem pea iga õhtu käisin, käin nüüd ainult siis kui igav on, telefon on sees, aga see ei helise just palju. Ja ei pane msni pealkirjaks iga oma sammu. nagu "pesus, sätin, peol, koolis" jne, plapla. Ei näe mõtet.

Parim neist on: "magan" ja sinna juurde veel: "ärge segage!"

Päris nii ekstreemset pole teinud nagu esimeses postituses. Ainult paar päeva siis kui olin kunagi 17 ja sõitsin linnast välja oma esiese poisi juurde.. siis unustasin oma telefoni tema juurde kotipõhja ja olin sellest päevi lahus. Sellest ajast saadik.. ükskõik mis suhtes, koos olles, ei näe mind kunagi msn`is või üldse netis, kui siis ainult koolitööd tehes. Ja mu telefon on ka alati siis hääletu peal ja tõenäoliselt jope taskus. Mõnda inimest ajab vihale küll.. et milleks mul siis telefon on.. aga ma tean, et kui kellelgi võib mind vaja olla.. siis ma üldjuhul tean või tunnen seda ikka. Aga üldjuhul on läpakas alati kaasas, kuhu ma ka ei läheks...ja telefon ka.. kõige rohkem ikkagi muusika kuulamiseks..:evil:Praegult mul rohkem inimesi polegi - kui mees ja pere. Neile ei pea mingil põhjusel helistamagi. Sõpradele ainult harva.

Mul msnis 2 inimest, kes on 24 tundi msnis, aga on koguaeg hõivatud või eemal.  Öösel on pealkirjaks magan, päeval 'koolis', ja siis väljas, pesus jne. On sellel mõtet ? Mul on ka vahest sinna midagi sellist kirjutatud, aga harva.