Ma vaatan, et erilist aktiivsust siin ei ole, eks ma kirjutan siis ise
Teemat ajendas tegema üks olukord, mille tunnistajaks just hiljuti loengus olin ja sarnasesse situatsiooni sattusin ka ise keskkooli ajal. Nimelt käis meil väljastpoolt kooli tundi andmas mingi lektor ja rääkis liiklusohtusest. Küsis siis mingi küsimuse ja mina vastasin, pikalt ja põhjalikult. Selle peale ütles lektor siis mulle suhteliselt halvustavalt, et oi, kui te nii hästi teate, siis äkki tulete peate ise loengut minu asemel, et miks ma siin üldse olen, kui te juba nii targad olete. Muidugi võib sellise lause lihtsalt kõrvust mööda lasta, aga mulle (õrnahingeline, nagu ma olen) jäi see pikaks kummitama ja tekitas trotsi. Milleks üldse esitada küsimus, kui ei taheta, et vastataks, seda enam, et vastus oli täiesti õige? Kas loengupidaja tahtis lihtsalt demonstratiivselt näidata, kui tark ta on, esitades küsimuse, millele ta vastust ei oodanud? Samas on jälle alati häda, kui küsitakse ja keegi vastata ei oska. Samuti on inetu küsida küsimus, millele õpilane vastab valesti ja siis hakata enam-vähem sama jutuga tal enesetunnet alla kiskuma (see on siis olukorra kohta, mida ülikoolis tunnistama juhtusin).
Teine õpetamisega seotud kitsaskoht juhtus mul paar päeva tagasi trennis - õppisime uut tantsu ja juba mitmendat korda küsisin mõne liigutuse kohta täpsustavat küsimust, kui õpetaja, kes muidu väga sõbralik on, minu juurde astus ja minu häält järele tehes (?) ütles "ei need käed ei ole all" vms (ma ei mäleta täpselt, mille kohta küsisin). Kuidas nii saab? Tema enda huvides peaks ju samuti olema see, et kõik ikka korralikult ja võimalikult täpselt juhistest aru saavad, aga nii annaks ta justkui mõista, et küsimused ei ole oodatud.
Üldiselt kui nüüd veel treeneritest ja nende õpetamismeetoditest rääkida, siis mina olen ligi 10 aastat käinud trennis, kus iga sõrme ja varba asend oli sentimeetrise täpsusega paika pandud, et kava ilusti ja õigesti teha ning harjutustega korralikult hakkama saada, mõned jõhkramad treenerid ei pidanud paljuks ka lapsi tagumikust näpistada või varvaste pihta laksu anda, kui korralikult ei tehtud, samas eelmisel aastal käisin tantsutrennis, kus õppisime tantsupeoks tantse ja õpetaja lihtsalt jättis tähelepanemata sellise asja, et ligi poolel rühmal on ees vale jalg või ühendatud vale käsi. Kuna ülevaatus oli tulemas ja ta ajas ikka väga palju (jutu poolest) perfektsust taga, siis mitu korda imestasin, et kuidas üks treener nii saab. Esitasin ka küsimusi, näiteks selle kohta, et kumb jalg meil siis ikka ees peab olema, kuigi teadsin, et mul on õige, lihtsalt sellepärast, et nii on lootust, et teised ka õige ette panevad, aga müstikaks jäi ikkagi see, et kuidas muidu nii tunnustatud treener ei julge (?) õpilastele konkreetselt öelda, et nood miskit väga valesti teevad.