Turistina temperamentses Türgis (1 osa)
- Kategooria: Reisijutud
Üks mu sõber, kes tegeleb Euroopa turistidele Türki puhkusekorterite müümisega, ahmis mitu minutit õhku ja pööritas silmi, kui rääkisin talle kahe valge naise – enda ja oma sõbranna – plaanist nädalaks Türki puhkusele sõita.
Sealse elu tundjana oli tema meelest tegu hullumeelse ideega. Ta maalis ägedalt kätega vehkides ja ilmekalt nägusid tehes mulle silme ette pildi sellest, kuidas kõik kaupmehed soovivad meil nahka üle kõrvade tõmmata (mis osutus tõeks), kõik kohalikud mehed üritavad meid endaga välja meelitada (mis osutus ka tõeks) ning kuidas oma asjadel tuleb igal sammul silma peal hoida, et keegi neid ära ei varastaks (osutus samuti tõeks).
Ei, mitte et Türgi kole või ebaturvaline koht oleks. Koos pere või mehega pidavat seal päris tore olema, aga et valged naised lähevad üksinda vabatahtlikult lõunamaiselt temperamentsete kohalike meeste lõugade vahele, oli lihtsalt ennekuulmatu.
Aga me otsustasime riskida. Või mis riskimiseks saabki seda nimetada, kui hüppad pea ees tundmatusse vette, võõrasse riiki, oskamata karta või ette ennustada midagi, mis juhtuma hakkab.
Meie sihtkohaks sai Türgi üks populaarsemaid kuurortlinnasid Alanya. See on väike, umbes 300 000 püsielanukuga Lõuna-Türgis Vahemere ääres asuv linn, kus elu keeb vaid hooajal- aprillist oktoobrini, aga see-eest ööpäev läbi.
Legendi järgi kinkis Rooma imperaator Marcus Aurelius just selle linna oma kallimale Kleopatrale pulmadeks. Tehes armsamale niivõrd väärika kingituse, märkas juba tema paiga hingematvat ilu, mis aastas miljoneid turiste sinna puhkust veetma kutsub.
Ja seda, mis külalisi Alanyasse tõmbab, on palju- mahe kliima, otse sügavsinisesse merre langevad Tauruse mäed, linnas ja linna lähedal asuvad vaatamisväärsused, metsik ööelu.
Tegelikult võiks seda nimekirja veel jätkata. Alanyas leiab omale meelepärase tegevuse nii noor kui vana, peab vaid piisavalt pealehakkamist ja avastamishimu olema.
Temperamentsed mehed
Aga tagasi meie juurde. Sellest, et Türgi mehed hoiavad oma rahvuslikku temperamenti kõrgel, sain aru juba Antalya lennujaamas, kui erinevalt sõbrannast pidin oma passi ulatama meessoost piirivalvuri näppu. Andmete kontrollimisest enam huvitas teda minu nimi, perekonnaseis, mitmendat korda ma Türgis olen, kus peatume, kauaks jääme ning kuidas aega sisustada kavatseme. Sellele järgnesid komplimendid ilusate silmade ning kena naeratuse kohta ning kogu komejant päädis telefoninumbri küsimisega, mille andmisest ma siiski loobusin. Küll kerge kartusega, et selle peale saadetakse otse piirilt tagasi ...
Järgmised seitse päeva tõestasid, et sealsete käitumismallide järgi on tegemist pigem reegli kui erandiga. Meiega üritati lähemat tutvust sobitada nii hotellis, restoranides, ööklubides kui lihtsalt rannas päikest võttes. Kellele taoline tähelepanu ei meeldi, õpib seda üsna kiiresti ignoreerima ning mõistab esimeste päevadega, et iga võõra vastu ei maksa viisakas olla ning kõigile teretamistele ning küsimustele vastata.
Valge nahavärviga naine saab kohalike meeste käest igal sammul nii palju meelitusi, et võimatu on end mitte kõrvust tõstetuna tunda. Eesmärk sellel kõigel on enam-vähem üks- meelitada turist enda poodi ostma, oma restorani sööma või temaga lähemalt tutvust sobitada, tagamõttega öö voodis lõpetada.
Nii et neile, kes otsivad puhkuseromantikat, on Türgi õige koht. Kohalik mees kannab sind kätel, paneb naise tundma kui printsessi, kuid hoolimata ilusatest sõnadest ja igavese armastuse vandumisest oleks naiivne mõelda, et mees naise lahkudes pisaraid valama jääb. „Pole minu süü, et nad kõik minema sõidavad ja mind maha jätavad,“ kommenteeris sellist käitumist üks Türgi noormees.
Tänu sealsetele meestele õppisin ära oma esimesed türgikeelsed fraasid. Sain üsna ruttu selgeks, et kui mõni neist küsib "Benimle evlenir misin?", siis on kõige mõistlikum vastata "Hayır". Ehk siis tõlgitult, kui mõni mees sind endale naiseks palub, tasuks talle eitav vastus anda.
Salakaval kaubandus
Öeldakse, et kui sa pole kohalikult kaupmehelt petta saanud ning külastanud Hamami ehk traditsioonilist Türgi sauna, siis pole sa Türgis käinudki. Kirjutagem selle püha lihtsameelsuse arvele, aga tõmmata lasime ennast juba enne seda, kui Alanyasse kohale jõudsime, käies ühes väikese küla ostukeskuses kolme parfüümi eest välja sellise summa, mida siinkohal nimetada ei julgegi. Ainukene lohutus selle juures oli, et kogemus maksab ka midagi ...
Kuurortlinnas on puhkaja ainukene, kes raha sisse toob, sellepärast üritatakse turismiärist maksimumi võtta ning igal sammul püüab keegi midagi müüa, pakkudes oma kaupa müstiliselt kõrgete hindadega. Tingimine käib Türgis elustiili juurde ning tagasihoidlikule põhjamaalasele võib see esialgu ehmatav tunduda.
Pealegi oskavad müüjad ägedalt žestikuleerides ja südamepõhjani solvumist teeseldes turistile rääkida sellest, kuidas ta tingimuse tulemusena kauba vaheltkasu saamata ära annab ja tema naine ja lapsed nälga jäävad. Loomulikult ei ole see tõsi. Ükskõik kui palju esialgsest hinnast odavamalt ta ei müüks, kasu saab müüja alati. Ilmselt rohkem, kui me arvata oskame.
Alanya (nagu ka teiste kuurortite) tänavakaubandus on üles ehitatud maailmakuulsate disainerite toodete võltsingute müümisele originaalide pähe. Leidub muudki, kuid turukauba vahel jääb see varju. Eesti internetiportaalides müüdavad „firmarõivad“ pärinevadki suuresti just Türgist ning mul hakkab iga kord valus, kui vaatan, milliseid summasid selle saasta (pole liialdus, sest kaubal ei ole kvaliteeti ollagi) eest välja ollakse nõus käima.
Kauplused on avatud täpselt nii kaua kuni inimesi tänavatele jagub. See tähendab, et peaaegu ööpäev läbi, mõni paneb oma putka uksed varahommikul paariks tunniks kinni. Millises teises kohas saaks hommikul kell neli ööklubist tulles minna poodi sokke ostma? Kaubavalik mitmekesistub oluliselt mägedes ning kohalike elurajoonides, kus pakutakse traditsioonilist käsitööd, ehteid ja maiustusi.
Türgist tasub kindlasti osta nahka ja kulda, sest viimane on vaid 2% suuruse käibemaksu tõttu tunduvalt odavam kui meil. Aga ostukohta tuleb jällegi hoolega valida ning kauba ehtsuses võib kindel olla vaid nendes poodides, mis on riikliku kontrolli all ning kus antakse toodega kaasa garantiisertifikaat.
Märkimist väärib kindlasti kaupmeeste anne erinevaid keeli õppida. Paljud neist suhtlevad vabalt inglise, saksa ja vene keeles, kuid polnud harvad needki korrad, kui meid tervitati fraasidega „tere tulemast“, „kuidas läheb“ ja „mis sinu nimi on.“ Tõsi, rohkem peeti meid siiski soomlasteks või venelasteks.
Alanyas toimub kord nädalas reedeti kohalik turg ehk bazar, kust meie giid kindlasti läbi jalutada soovitas. Bazar võtab enda alla mitte vaid ühe tänava vaid terve kvartali ning seal kauplevad kohalikud oma aiasaadustega- peamiselt pakutakse imemaitsvaid köögi-ja puuvilju, mis eemal mägedes kasvatatud ning maheda kliima tõttu on eriti mahlased.
Kõigist turgudest on see ainukene, kus turistil pole sünnis kaubelda vaid tuleb müüjale peo peale laduda täpselt selline summa nagu too küsib, sest bazari peamisteks klientideks on kohalikud, kes oma nädalasi toiduvarusid täiendavad.
Sirle Laane
