Kui olin noorem 16-18 kelkisin ka, et joon küll aga.. - ei mingit pohmakat. Isegi minu 18 sünnipäev ärkasin, midagi ei mäleta, ja enesetunne oli suurepärane. Samas kui inimesed minu ümber ainult hädaldasid. Nüüd enam nii hulle pidusi ei pea, ja organism on ka juba rikutud.
Viina varem võisin juua palju tahes, kui midagi muud peale ei joonud, enestunne oli hea. Lahja alkohol pole kunagi meeldinud. Need teada-tuntud reeglid ju ka et lahjat kange peale ei joo. Mehega tülli pöörates olen neid reegleid ikka eiranud. Siis on ta mind täispeaga süles ka koju tassinud. Ja hommikud pole ilusad. Nüüd aga olen organismi täitsa ära hävitanud ja natuke alkoholi ja hommikul ma lõpetan ikka tualetis. Õhtul proovin enne kainemaks saada, et mitte päris sellises "peata" olekus magama jääda. Näiteks saun on hea. Erinevalt varasemat ma eelistan pohmaka maha magada, muud võimalused ei tule kõne allagi. Eriti tihti ma pohmakat ei põe, kuna siiski oskan alkoholiga nüüd piiri pidada. Ja seks pidi küll pohmakaga hea olema, sorry, aga kui mul on pohmakas siis ma küll muust ei mõtle kui hullust peavalust.