Baila: Ega vabandada pole vajagi, kui selline arvamus on. Rõhutasin lihtsalt, et teema on suhteliselt õrn. Ning veel, et puberteedis kujunesid nii välja, lapsena minu mäletamist mööda nad sellised ei olnud. Ise neid kuidagi muutnud küll pole
Muidugi kui on juba kompleks selle pärast ja opp on ainus lahendus, siis eks see ole igaühe enda asi. Ega ma ise ka ei arva, et nii on perfect ja teisiti ei tahakski, aga mis teha, kui selline olen. Mees kunagi küsis, et kas ma olen kunagi muretsenud, kuidas mu "alumine korrus" välja näeb või selle pärast põdenud. Mis ma ikka vastata oskasin; ütlesin, et mille pärast ikka põdeda on, olukord on nii, nagu on
Ning ta on korduvalt öelnud, et ma näen sealt väga kena välja. Hoolitsen ja muretsen asjade pärast, mida muuta saan (nt hügieen ja karvavabadus). Nagu keegi tark inimene on öelnud: "Issand, anna mulle rahu nende asjade suhtes, mida ma ei saa muuta, julgust muuta neid asju, mida saan, ning tarkust teha nende asjade vahel vahet". Läks filosoofiliseks sellise teema kohta, aga mõte on ikkagi hea