EEVA naistekas

Reede, 29. March 2024

Last updateK, 13 Sept 2023 9am

  • Registreeri
    *
    *
    *
    *
    *
    *
    *

    * kohustuslikud väljad

Surma vari pereelu kohal ehk kui perepea on palgasõdur

Sõdur pojaga

Olla elukutselise sõjaväelase naine pole teps mitte kerge. Pikad õppused ja koolitused tirivad pere nädalateks lahku ning kui sellele lisandub ka missioonidel käimine, on see võitlus püsima jäämise ja alla vandumise vahel, mis nõuab naiselt suuri järeleandmisi ja kohanemisvõimet.
Kuigi missioonil viibivate palgasõdurite perekondadele on välja töötatud tugiprogrammid ja naisi julgustatakse omavahel suhtlema, tundub siiski veel tabu olevat rääkida valikult sellest, mis toimub naise hinges ja elus sel perioodil, kui kaasa on kaugel maal tule all.

Anne-Mari räägib oma loo, mõistagi varjunime all, sest teab, et seda ei kiidaks heaks ei tema perekond ega lähedased.

Ette mõelda ei saa
Kui Anne-Mari oma tulevase abikaasaga kohtus, siis ta juba teadis, et tegu on elukutselise sõjaväelasega. Tunded kujunesid omasoodu, kuid naine ei salga, et mõistus hoidis nende hoogu esmalt vaka all.
„Olin enda jaoks välja mõelnud ametid, mis minu kui naise jaoks mehe puhul vastuvõetamatud on, sest need on liialt ohtlikud või eeldavad pikki lahusolekuid. Sõduri oma oli üks neist,“ tunnistab ta. Kuid tõelised tunded ei küsi, kelle vastu nad tekivad ning viimase nelja aasta jooksul on Anne-Mari kohanenud elurütmiga, mida ta arvas alati enda jaoks vastuvõetamatu olevat.
„Ma mõtlesin ikka kaua, enne kui olin valmis üldse mingit suhet alustama. Teadsin juba siis, et ta läheb varsti missioonile. Ja arvasin, et olen kõik plussid ja miinused korralikult läbi kaalunud. Need pikad üksi olemised, muutused isiksuses, muretsemised ja muu. Arvasin, et üllatusi ei ole tulemas. Tegelikult praktika näitas seda, et mõtle enne kui palju tahad, ette mõelda pole võimalik ja lõpuks tuleb kõik ikkagi ootamatult,“ jutustab naine.

Nädalastesse küündivad õppused ja lahusolekud Anne-Mari sõnutsi igapäevaelu väga ei mõjutanudki. Naine teadis, et mees müttab kuskil metsas ning ohus pole, pöördepunkt saabuski siis, kui missiooniaeg ukse ette jõudis.
„Lennujaama saatma ma teda ei läinud, jätsime kodus hüvasti. Selleks ajaks oli meil juba väike laps ka ning emotsionaalselt oleks olnud palju raskem seal kõigi ees hüvasti jätta,“ räägib naine. „Esimene nädal möödus ka rahulikult, võtsin seda kui igat teist kodust ära käimist. Aga siis hakkas hirm vaikselt naha vahele pugema, reaalsus jõudis kohale. Tajusin, et koht, kus ta on, on siiski kriisikolle, kus kunagi ei või kindel olla, mis järgmine päev toob.“

Valus teadmatus
Naine hakkas jälgima televisioonist ja internetist igapäevaselt uudiseid ning iga kord, kui need missioonidest ei rääkinud, hingas ta kergendatult- järelikult on kõik korras. Meedia oligi parim viis end toimuvaga kursis hoida, sest suhtlemisvõimalused olid piiratud- üksikud telefonikõned ja e-kirjad olid ainsad, mis ta poole aasta jooksul mehelt sai. Rohkemaks polnud lihtsalt võimalust.
„Ja need kõned ning kirjad polnud tunnetest nõretavad, nagu peale pikka lahusolekut võiks arvata. Hea oli, et sain teada, et temaga on kõik korras ning eluvaim sees. Tol hetkel muu polnudki oluline,“ kinnitab Anne-Mari.

Kui koju tulekuni oli jäänud napp kuu, hakkas väikese lapse emale ligi hiilima masendus. Anne-Mari võpatas iga telefoni kõne peale ja kartis, et just nüüd tuleb see saatuslik uudis, et midagi on juhtunud. Ta nägi öösiti hirmuunenägusid sellest, kuidas ta mees järjekordses pommiplahvatuses surma saab. Ning mängis mõtteis korduvalt läbi stsenaariumi, kuidas ta teate abikaasa surmast vastu võtab.
„Kujutlesin, kuidas meie laps on juba suur ning pean talle näitama pilte isast, kellest ta midagi ei mäleta. Neid medaleid ja aukirju ja kõike muud, mis sõjaväelase perele ainsana mehest mälestuseks jääb. See tundus järsku nii reaalne, mida aeg edasi, seda rohkem kartsin,“ räägib ta.

Siis ei osanud Anne-Mari veel arvata, et tõelised katsumused ootavad ees alles siis, kui mees juba kodumaa pinnal tagasi on ning vana tuttava pereelu juurde naaseb.
„Kulus kuid, et normaalne elurütm taastada. Ta oli elanud pool aastat keskkonnas, kus tuli vaid täita käsku ning mitte ise mõelda. Kõik oli ette-taha ära tehtud, söök laual, päev planeeritud,“ selgitab Anne-Mari.

Uus kohanemisaeg
„Esimese nädala ta peaaegu et ei suhelnudki minuga. Tagant järele hiljem ütles, et ei osanud lihtsalt. Küsimustele vastas ühesõnaliselt ja kui midagi vaja oli, siis rääkis käskivas kõneviisis - mine tee seda, too teist ja nii edasi. Üritasin olla mõistlik ja kannatlik, aga kui päevast saavad nädalad, siis ühelt maalt tuleb piir ette. Sisuliselt tegin kõike ikka edasi üksi nagu möödunud pool aastat, ainult et keegi elas ja sõi peale minu veel kodus. Lapsest ei teinud üldse välja.

Paar nädalat hiljem läks ta töökaaslastega nädalavahetusel välja, naasis kahe päeva pärast sõnagi lausumata. Olin ennast lolliks muretsemas, sest kõnedele ei vastatud. Ning kui ta siis tuli, olid ainukesed kaks sõna, mis ta mulle ütles, et „tee süüa“. Sellest sai minu murdepunkt, rohkem lihtsalt ei jaksanud. Vastasin talle käsu peale selge ja kõlava häälega „jah, härra ohvitser!“ ja puhkesin lihtsalt köögis nutma. Olin nii lähedal, et kotid pakkida ja minema minna, sest ei uskunud, et kooselust veel asja saab.“

Näha armastatud naist põrandal nutmas pani mehe mõtlema. Ja uuesti tundma. Ta hakkas rääkima ja lahendusi otsima. Sellest päevast liikusid asjad paremuse poole, kuid läks kuid, enne kui pere elas samas rütmis kui enne- kohanemiseks oli lihtsalt aega vaja.

„Missioonisõduri naine peab oskama palju kompromisse teha. Suruda alla oma tahtmised, seada esikohale mees ning tema töö, aktsepteerida selle iseloomu, isegi kui seda lõpuni ei mõista. Paljud pered purunevad just siis, kui mees uuesti koju tuleb, sest lihtsalt ei leita enam ühtset rütmi. Psüühika on muutunud ja sinna ei saa midagi parata. Et jätkata, peab naine muutuma koos mehega,“ on Anne-Mari peale esimest missioonikogemust targem ning usub, et teine kord saab lihtsam olema, sest siis ta teab, mida oodata.

Alla ei anna
Ometi leiab naine missiooniajas palju positiivsetki, mis muidu olemata oleks olnud. Ta kasvas selle poole aastaga palju iseseisvamaks- õppis üksinda majandama, planeerima ja kalkuleerima.
„Kuigi koos uuesti kohaneda oli raske, muutis see meid tugevamaks. Mu mees on suurepärane isa ja suurepärane abikaasa ning ta pole meid kunagi tahtlikult tahaplaanile jätnud. See oli lihtsalt paratamatus. Väga lihtne oleks olnud tol korral kotid pakkida ja ära minna, aga kui ma tema töö kõrvalt midagi õppinud olen, siis seda, et alla ei tohi kunagi anda,“ ütleb naine.

Sirle Laane

Postitas 06/01/2008 21:18 by Anette20 #217175

Ei kujutakse sellist elu ette, närvid oleks vist pidevalt tulipunased.
Postitas 13/01/2008 16:16 by znelle #217176

Soovitan vaadata selle teemaga seoses filmi nimega "Eela orus", mis põhineb tõestisündinud lool. Film räägib Ameerika sõduritest, kes peale Iraagis käiku on totaalselt muutunud. Ehk siis peas ei ole enam kõik korras.


Kurb, et mehi sellistesse kohtadesse saadetakse, sest sealt tagasi tulles nad ei ole enam kunagi endised.

Avalda arvamust antud teemal
Arvamuse avaldamiseks logi sisse! Konto puudub? Palun registreeri end.
  • Haldaja: Windway OÜ

EEVA naistekas

EEVA naistekas on veebikeskkond, mis on loodud eelkõige naistele ja siit leiab tasuta turu, sõbraliku õhkkonnaga foorumi, erinevate valdkondade artiklid, intervjuud, blogid, uudised, auhinnamängud, küsitlused ja palju muud huvitavat.

EEVA naistekas ootab Sind alati ja on Sinu jaoks olemas!

Sa oled siin: Esileht Artiklid Pere & vaba aeg Surma vari pereelu kohal ehk kui perepea on palgasõdur