EEVA naistekas

Kusjuures ma olen ka mõelnud sellele vahel, aga minu (võibolla tõesti natuke naiivne) arvamus on see, et tühjast kohast tunded lihtsalt ära ei saa kaduda. Ma usun, et see võib juhtuda, kui nt. suhe ükshetk unarusse jäetakse või siis lihtsalt lahku kasvatakse, aga sellesse ma ei usu, et kõik on superhästi ja siis ükshetk ärkan hommikul üles ja tunded on kadunud. Ma arvan, et see on pikemaajalisem ning kui juba tekib tunne, et suhe hakkab jahtuma, siis tuleb midagi selle vastu ette võtta. Ja kui ei ole tahtmist võtta, siis on ilmselge, mis lõpuks juhtub . Aga kui tunne on õige ja tema tundub ka see õige, siis ma arvan ja siiralt usun, et seda pole vaja karta, et tunded lihtsalt ära kaovad.

No aga ega seda ette ei teagi, mis juhtuda võib . Ja ma arvangi, et see ongi paljude naiste hirm, et tunded kaovad ära, samas sellel hetkel tunned, et mees on ideaalne ja siis võib kõik allamäge minna..
Ma ei leia, et see nüüd üdini halb oleks, kui sellised mõtted peas on. Muidugi, kui mõtled nii päevast päeva, siis sisendad endasse ja siis see ehk kandub kuidagi partnerile üle, aga kui lihtsalt vahel mõelda, et "mis siis kui".. siis see pole halb- panebki rohkem pingutama, et midagi sellist ei juhtuks.
Ja muidugi siinkohal ei tohi meest/naist ka ära unustada, sest ka temal võivad tunded kaduda. Ja see oleks veel hullem. Võib tunduda, et annad endast kõik, aga ühel osapoolel jääb ikkagi millesti puudu.

Mina olen tähele pannud, et see nö tunnete ärakadumine tekib peamiselt kahel juhul: 1) armumisfaas saab otsa (mõnel juba paari kuuga), mis tähendab, et midagi sügavamat ei seogi, kui esialgsed "liblikad". 2) õpitakse teist tundma - seda on hästi palju just kokkukolimise korral. Kui enne saadakse paar korda nädalas kokku ja "nii suur armastus on", siis tihtipeale 24/7 koos olles avastatakse palju ebameeldivaid asju.

Minu suurim hirm on see, et ma ise saan mingi kergekäelise lollusega hakkama. Mees on mulle öelnud, et ta saab mulle lubada, et armastab mind iga päevaga rohkem ja rohkem, kuid seda mitte, et kunagi mingi ilus tibi ta pead segi ei suuda ajada. Minu jaoks on see lause väga suure tähendusega, kuna see on niivõrd armas, kuid samas aus.

Jah, aga on needki paarid lahku läinud, kes koos olnud 20 aastat..

Jube kurb tunnistada, aga olen minagi ühe korra sattunud sellise nn "ilusa tibi" rolli.. Mees ilmselgelt armastas oma naist väga ja nad olid päris kaua koos ka olnud juba. Läbi juhuse sain ma aga selle mehega tuttavaks. Ja no me suhtlesime nagu sõbrad, mitte midagi enamat seal pold. Ja siis kui ma sain teada, et tal naine on, see nagu otseselt ei tekitanud minus mingeid emotsioone, sest mul pold selle mehega mingeid nn. plaane. Aga ükshetk siis tunnistas ta mulle, et ma olen ta täiesti hulluks ajanud ja ta ei usu ise ka, mis värk on.. Ühesõnaga see kvalifikatseerub väga hästi selle juhtumi alla ilmselt. Aga midagi enamat ei old seal ei enne, ega ka hiljem.
Selle osas, et 20 aastat koos olnud paarid lahku lähevad, ütlen ma ainult üht-respect. Sest tegelikult on üsna kurb fakt, et päris palju on ilmselt paare, kes on olnud koos vb 20-30-40 aastat, aga kelle vahel tegelikult mitte midagi enam ei ole. Tihti ühendavad ju aga kodu, lapsed, vb mõni laen, sõbrad, tuttavad jm. Ja kui siis ikkagi otsustatakse uut elu alustada, et uuesti õnnelikuks saada kellegi teisega, siis on see väga väga suur nö. ettevõtmine minu meelest.

Jah, see on suur ettevõtmine.. Mul emal see käsil ja ei lähe lihtsalt.

Ma arvan ikkagi, et ka sellistel juhtudel on suhe valedele alustele üles ehitatud. Inimene lõpmatuseni üldiselt ei kannata ning sealt jooksebki piir. Peab olema austus ja suur usaldus. Isegi kui enam kirg ei võta silme eest mustaks, võiks olla hoolimine ning teadmine, et võid oma kaaslast usaldada ükskõik milles. Noh, nagu best friends forever
Ja nn ilusaid tibisid pole eriti mõtet karta. Ma pean ennast suht täispaketiks igas aspektis . Me oleme rääkinud omavahelgi, et loogiline, et võime teistesse armuda, aga sellepärast ei pea ju midagi juhtuma. Ja kui juhtub.. ette pole mõtet mõelda. Parem nautida seda, mis hetkel on, ning anda endast parim
Minu point oli, et ma kardan pigem enda pärast, mitte mehe.

Kui sa oled täispakett, siis st. et sa oled ise ka ilus ma arvan :)Aga nt. ma ütlen ausalt, et mina küll vaataks ette nende "ilusate tibide" osas. Ma ei tea kuidas, aga olen nii enda pealt kui ka teiste peal kuidagi sattunud nägema seda suhete musta poolt ja mul oleks sellest väga palju rääkida. Ehk siis seda kuidas naine elab õndsas teadmises, et mees armastab ainult teda ja kõik on perfect.. Mees on kodus täiesti mustermees. Ja samal ajal siis on mehel mõtted hoopis teise naise juures.. Ja mitte ainult mõtted, vaid ta on üleni üsna tihti teise naise juures. Ja ikka väga väga palju on selliseid naisi, kellel on jumala ükskõik kas mehel on naine või ei. Mõtted siis stiilis, et kui mees siin on, siis ju mul on talle pakkuda midagi, mida ta oma naine ei paku talle ja seega so what, mida ma ikka haletsen sellest teisest naisest, keda ma isegi ei tunne.. Ja tegelikult on see ikka uskumatu, missugused mehed olla võivad. Kuna ma olen niivõrd palju näinud seda, siis mul on ilmselt väga raske jäägitult hakata mõnda meest usaldama, sest ikka tekivad ilmselt vahel mõtted, et what if... Ja nende "ilusate tibide" koha pealt... siinkohal ma nüüd liigitan ennast nende alt välja (võttes arvesse eelmist postitust), sest mul otseselt sellised kogemused puuduvad. Aga jälle kõrvalt nähtud mitu olukorda. Tihti on see armukeseteema selline, et naine tegelikult ei tahagi meest päriselt endale, vaid talle meeldib see vahel kohtumine. Aga sellistel naistel on tihti mingisugune faktor x ja faktor y koos, mis teeb nad kuidagi eriti vastupandamatuks meeste jaoks. Ja kui selline faktor xy-ga naine hakkab mehe nimel võitlema ja teeb kõik, mis võimalik, et mees endale saada, siis võib väga kergesti tekkida olukord, kus nn. mehe pärisnaine ei saa arugi, kui mees jäädavalt läinud on. Siinkohal on muidugi jälle küsimus see, et kas mehel ja armukesel on ainult seksisuhe või on seal pigem vaimne suhe pluss füüsiline suhe. Esimese puhul on vähetõenäoline, et mees oma "päris"naise juurest jalga laseb. Teise puhul... no jah, ilmselt mõistate isegi.. Igatahes see jutt siin ei ole tühipaljas minu isiklik arvamus vms, see kõik põhineb sellel, mida ma kõrvalt näinud, teada saanud või meeste endi käest kuulnud, nii et see täiesti tõsi.. Ja vägagi karm tegelikult. Samas on mul hea meel selle pärast, et see mind õpetanud, et tegelikult peaks meestega kasutusjuhend kaasas olema, sest neid saada pole kuigi raske, aga aastaid enda kõrval (truuna) hoida. Nojah, see juba nõuab midagi enamat, kui ilus näolapike või hea huumorisoon.
Ma tean, et tuleb jube pikk jutt, aga ma lihtsalt mainin seda, et juba see, kui meest mitte kuulata vms, võib halva õnne korral lõppeda kurvalt. Sest tean ühte juhtumit, kus mees tahtis väga naisega rääkida, aga naine see hetk ei kuulanud.. (ei tea detailselt, aga sisuliselt oli nii). Ja siis otsustas mees, et kui oma naine ei kuula, tuleb kellelegi teisele rääkida, kes kuulaks ja niisiis läks ta internetti surfama ja sai tuttavaks ühe tüdrukuga, kellesse ta pmstlt ikka ülimalt ära armus ja kellega neil 2 aastat oli selline suhe, et neil mõlemal olid endal teised nn. "päris"kaaslased. Mehel kogu aeg sama, tüdrukul erinevad. Ja kogu selle aja nad rääkisid iga päev omavahel ja kui nad kokku said siis olid ka füüsilises mõttes koos. Aga no mees oli 10aastat juba pmstlt oma naisega koos olnud, nii et ei võtnud lahkuminekut ette ja tüdruk ei susinud ka seal vist, et mees tema juurde tuleks, aga see oli ikka suht karm juhtum minu meelest. Ja no nende puhul ma ei imestaks, kui ma saaks 5-10 aasta pärast isegi teada, et nad lõpuks päriselt koos on, sest meespool nende suhtes oli minu väga hea sõber ja ta ikka päris avameelselt rääkis mulle sellest, kuidas ta oma naist väga armastab, aga et see teine tüdruk on tal täiesti hingesugulane ja et ta ei saa aru, kuidas nii sai juhtuda.. Pikk jutt, jama jutt aga point on selles, et me keegi ei tea, mis elu võib tuua ja ükski suhe pole selline, et mitte keegi ega mitte miski seda lõhkuda ei saaks... Paraku selline on elu.

Ma ei saa üldse aru, kuidas inimesed saavad aastaid ilma süütundeta oma naist/meest petta. Minu meelest see näitab, et üldse oma partneri peale ei mõelda, ainult iseendale.

Tegelikult on selliseid ilma süütundeta inimesi meeletult palju. Selle mehe osas ma ei tea, kuidas ta seda nii kaua suutis, sest see on ikkagi piisavalt delikaatne teema, mida ma temaga iga kord ei arutanud, kui me kohtusime. Seda ma tean, et alguses oli tal see süütunne päris suur. Samas rääkis ta mulle lihtsalt nii säravate silmadega, et kujuta ette, sa elad 10 aastat sama inimese kõrval olles kindel, et tema on see õige, sest mitte kellelgi pole olnud seda, mis suudaks ta nö. teelt kõrvale juhtida. Ja siis saad sa sellise juhuse läbi tuttavaks kellegagi, kes uuesti su maailma pahupidi suudab pöörata täiesti ja kellega koos olemine oleks nagu maapealt lendu tõusmine. Selle 10 aastaga ilmselt on oma kaaslane muutunud nii turvaliseks ja kindlaks, et sa isegi ei mõtle temast lahkuminekule, aga samas ei suuda ei öelda ka kellegi sellisega koos olemisele, kes sind segi ajab.. Kunagi lugesin lapsesuu ütlusi, kust jäi eriti meelde see, et <span style="font-weight: bold;">"Armumine on see, kui suured onud ja tädid peast lolliks lähevad.</span>". Kuigi no jah, aastate osas mõtlen ma isegi seda, et teoreetiliselt nii pika aja peale peaks need liblikad ja muu ära kaduma, mis tavaliselt selliseid kõrvalsuhteid üleval hoiab, aga ju seal siis ikka oli midagi enamat.

Delicel on õigus, keegi ei saa välistada ja olla kindel, et minu mees/naine ei peta.
Aga kindlasti ei ole ainult mehed "need pahad", ka naiste seas on palju selliseid.

Delice jutt pani mõtlema küll. Varem arvasin, et ehk koosoldud aastavad teevad asja kindlamaks, kuna ollakse juba tõesti nii kaua koos... Samas kui tulevad uued tuuled, mis mõtted mujale viivad, siis ei aita ka need pikad aastad. Hirmus mõelda, aga tõesti ükski suhe pole kaitstud selliste asjade eest. Ei tea, kas oleneb ka inimesest (mehest) see, kas laseb ennast neist "ilusatest tibidest" mõjutada või see ikka kõigil riskiga asi? Kaldun viimase variandi poole...

Oleneb vast ikka mehest ka. Mõned ongi sellised teadatuntud "naistemehed", kes ütlevad, et "aga oma naist ma ju armastan" ja ei saagi oma "sarvi maha joostud".
Mõned mehed aga sellised, kes nii ajuvabalt asjadest ei mõtle ja ikkagi teavad, mida see kaasa võib tuua ning ehk mõtlevad ka niipidi, et mis tunne oleks tal, kui naine nii teeks vms.
Aga seda usun küll, et ükski naine/mees ei ole selle eest kaitstud, et üks pool ei peta teda.

tiiuke - ma arvan, et see kõigil riskiga asi. Nii naistel kui ka meelest. Muidugi on olemas naistemehed, nagu Nupsuik ütles, kes ei saagi oma sarvi maha joostud. Aga nt mees mu konkreetsest näitest pold sinnamaani elusees oma naist petnud (no muidugi ma ju pead ei saa anda, aga ta rääkis mulle sellest kõigest ikka päris siiralt ja kui ta selle loo mulle ära rääkis, vaevalt ta oleks mineviku kohta valetanud). Ja no ta on tõesti mees, kelle kohta ma oleks enne selle loo teada saamist öelnud sõnad, et kui juba see mees petab, siis pole küll vist ükski naine kaitstud.. Sest lihtsalt paraku on nii, et mõnest inimesest ei usuks seda never. Ja ei pruugigi olla see, et mees laseks ennast igasugu ilusatest tibidest mõjutada üldiselt. Vaid pigem on asi selles, kui tuleb üks tibi, kes juhtumisi on drop dead gorgeous ja mees avastab, et lisaks välimisele ilule on selle tibiga võimalik ka ööd ja päevad järgemööda rääkida.. siis on päris raske ikka eemale hoida. Tegelikult on tõsi jah ka see, et naiste hulgas on neid petjaid väga palju, lihtsalt sellest kuidagi ei räägita nii palju. Ja nt ma ei oska küll ennustada ette oma käitumist juhul kui olen mehega 10 aastat koos olnud ja järsku tuleb mu ellu üks šarmikas härra, kes mu katuse sõitma ajab ja paneb ennast tundma nii nagu istuks ühe roosa pilve otsas pidevalt.. Tahaks ju loota, et jätkub jõudu sellele vastu panna, aga samas, iial ei tea enne, kui olukord käes pole..