EEVA naistekas

Jah, see nädalavahetuski võib aidata. Ning selle aja sees mitte mingit kontakti. Küll mees märkab, et miskit puudu

Paaripäevane eemalolek teeb asju selgemaks ja siis on tunda, kas hakkad igatsema. Meid ootab juulis 2,5 nädalane eemalolek ja eks siis näha, mis tunded sees on.

Ei paar päeva tavaliselt ei anna effekti, ikka mingi pool aastat eraldi elamist, siis mõlemad pingutavad rohkem ja ei võta teineteist enesestmõistetavalt. Aga jah aitab see kui mitte teisest sõltuda, käia väljas sõpradega, erinevatel üritustel või kasvõi mingitel koolitustel eraldi, siis pärast on rääkida teineteisele uudiseid.

No siis peab suhe ikka väga hukas olema, kui pool aastat peab eraldi elama. Mina ei laseks suhtel nii jahedaks üldse muutudagi. Mõlemad osapooled peavad ikka kogu aeg endast midagi andma, et suhe värske püsiks. Loomulikult see ei tule niisama iseenesest, enamus suhteid selle pärast läbi saavadki, et inimesed ei oska koostööd teha (ei räägi üksteisele oma muredest ja nii need jäävad lahendamata) või lähevad lihtsalt laisaks ära jne.

Kõige rohkem kardan seda, et armastus saab otsa, tunded jahenevad täielikult, kõike halba mis suhtele lõpplikult kriibsu peale tõmbavad Ja ka seda et me ei ole kokku loodud.

kõige rohkem kardan rutiini

Eespoolnimetatud on enamus nn "tüüpilise naise mured" - tunnete jahenemine, rutiin... Kõike seda saab naiseliku kavalusega vältida. Tõesti, on palju asju, millest on suhte hoidmisel palju abi ning millest "laiemal avalikkusel" aimugi pole. Teatud nippidega jookseb mees teil ka pärast 7-aastast kooselu järel nagu poisike.

Tahaks kuulda neid nippe, Dee-Dee :)Sest minu arvates pole keegi rutiini eest 100% kaitstud, samas muidugi saab ise paljut ära teha.

Ametisaladus! Hahaa.
Ei noh, see ei ole mingi "10 nippi mehe ohjeshoidmiseks", see on elustiil, teatud reeglite järgminine suhtes jne.
Soovitus: raamatukogude kõige hüljatumatel riiulitel võib peituda kuldaväärt raamatuke 

Dee-Dee mis raamat see on:P?

Hetkel kardan kõige rohkem seda, et ma tõesti tüdinen temast ja tunded kaovad kuhugi. Ja samas ei saa ma ise sinna midagi parata ja ei tea, kas tahakski.

Sa ajendasid mu ühe uut teemat tegema

Mul see surmahirm on üle läinud. Siiski on nüüd siis aeg seal maal, kus mõtlen, et millal see hea otsa saab. Ehk millal saab armastusest harjumus? Hetkel seda ei ole, aga samas mõtlen, et <span style="font-style: italic;">any day now</span>. Pessimistlik, ma tean ja see omakorda ajendab hirme, et mõtlen ise selle suhte halvaks.

On ka tekkinud selliseid mõtteid, samuti olen mõelnud, et mis siis kui vastupidi ? Väga ei piina sellega ennast, sest hetkel ju ometi kõik korras.. Eks sellised uitmõtted ikka eksivad peakesesse ära. Kuna oleme alles vähe aega suhtes olnud, siis mind lohutab see et suhe alles üsnagi värske ja tüdimus ning tunded alles päris särisevad:P

Ma ei tea, kas see on hirm, kuid mul on väga paha tunne/ eelaimdus. Kusjuures see ei ole üldse selline paranoialik olek või noh, kuidas öelda..Tunnen, et ta ei taha varsti meie suhet. See ei ole hirm, ma ei saagi aru millest see tekkis, eks seda näha ole, kui palju mu eelaimdus täppi paneb... Eelmistes suhtetes kahjuks on pannud...

Ma küll usaldan oma poissi ja isegi päris palju, aga mingi hirm, et äkki tuleb mõni ülivõrdes tüdruk ja.. Noh, üldiselt ma kaldub üleparanoiansema ka, aga kuna eelmine noormees niimoodi tegi, siis mingi hirm jääb ikka.
Veel kardan seda, et kui tunded peaksid otsa saama, siis ainult ühel.

Mina just mõned päevad tagasi nägin unes, et olime Rootsi kruiisil, koos oma mehega. Kogunemiskohad olid 10.tekil ja 7. tekil. Ise olin 10.tekil, mees kuskile kadunud. Siis hakkas laev metsikult kõikuma, inimesed lendasid kõik ühte laeva otsa. Situatsioon oli selline, et laev hakkaski siis uppuma. Inimesi lsti juba 10.tekil päästepaatidesse, minulgi oli juba päästevest seljas. Olin just minemas päästepaati. Korraga märkasin, et meest ei olegi minuga. Ma jooksin läbi kitsaste koridoride ja surusin end läbi meeletute inimmasside. Inimesi oli meeletult palju, kõik püüdsid uppuvalt laevalt põgeneda, ruumi oli meeletult vähe. Mina aga ei suutnud lahkuda laevalt ilma oma kutita.
Siis ärkasin üles. Musi magas mu kõrval nii armsasti. Võtsin ta kohe tugevasti enda kaissu. See oli õnneks vaid uni. Aga see tunne, et MA PEAN TA LEIDMA. Et ma ei lahku laevalt temata, see valdas mu mõtteid ja keha veel mitu tundi.

Aga üldiselt kardan ka, et armastus saab otsa või veel hullem, asendub ainult sõprusega. Ja kardan ja vihkan ka rutiini ja igavust. Ja nagu unest selgus, ehk kardan ka teda kaotada just läbi mingi õnnetuse.

Pauliina, vaatasid Titanicut ennem ?

Mind ka huvitaks see Dee-Dee raamat .
Ise ma kardan ikka seda, mida paljud eelpool maininud on- et tunded kaovad.
Maru halb oleks, kui sellisest mehest peaks ilma jääma iseenda pärast.

Nupsuik, kui Sul tunded ära kaoksid, siis vaevalt sa enam mõtleks temast, kui "sellisest mehest". Kui tunded ära kaovad, siis paratamatult naine lihtsalt ei näe meest enam mehe, vaid nagu sõbrana. Ja ma usun, et igal naisel on sõpru, kellel on samuti suurepärase mehe omadused olemas, aga kuna "neid" tundeid ei ole, siis te ka ei vaata seda meest sellise pilguga. Vähemalt mina olen sellisele arusaamale jõudnud seniste kogemuste põhjal.

Ega ma mõtlengi seda praegusel hetkel. Et praegu ta tundub just "see õige" ja oleks kahju, kui see kõik kaoks.