See võib tunduda kummalisena, kuid peamine asi, mida kardan, on see, et temaga juhtub midagi. Mul on see paaniline hirm olnud juba kuid
Olen vist liiga palju selliseid kurbi armastusfilme vaadanud.
Lisaks on mul tunne, et olen nii kaua igausguste tolvanitega koos olnud ja muudkui pettunud ning nüüd on kõik justkui unelm, et kuidas nii võimalik. Kunagi pole mul ükski suhe nii suurepärane olnud ja võrreldes isegi teistega on see nagu mustersuhe. Sellepärast ehk kardangi, et mul lastakse veel nautida ja peagi käib naks ja pidu läbi
Mingi vahe oli see ka, et nägin unes, kuidas ikka ei suutnud talle truu olla
Pidevalt! Nüüd on need möödunud. See kaotushirm aga alles. Kas üldse saan seda kuidagi "ravida"?
Samas nüüd tean, mida võivad emad tunda, kui laste pärast muretsevad. Iga kord kui ta lahkub, mõtlen, et temaga miskit ei juhtu. Kui vahel helistan talle, siis mitte armukadeduslikust uudishimust ja nuhkimisest, vaid lihtsalt selleks, et veenduda tema korrasolekus.