EEVA naistekas

Mul poiss ütles ükskord "Fuck off" mulle aga ta oli väga purjus ja väga halvas tujus kuna nõmetsesin veidi ühel suvalisel teemal ja rikkusin veidi tema tuju. Kuigi ma poleks elusees arvanud, et ta midagi sellist ütleb, ta imestas ise kah, solvusin hingepõhjani, kurvastasin pigem ja ei tahtnud teda nähagi. Automaatselt hakkas ta mind taga ajama, et räägime, palus mitusada korda vabandust ja tahtis kõik sõnad tagasi võtta....asi lõppes ilusamalt kui kunagi varem. Vend on mulle kah vahest väga valusalt öelnud, olen seetõttu ka nutnud aga ma ei võta neid enam südamesse, kui mulle öeldakse midagi halvasti, lihtsalt ilma mingi põhjuseta, siis ma lihtsalt eiran seda inimest.

Mulle meenus, et üks mu klassiõde on ikka väga õel olnud minu vastu. Algklassides ta näiteks nimetas mu ema litsiks, kuna tal on kolme erineva mehega lapsed. No tõesti! See ei ole küll tema asi. Siis hiljuti kuulsin sõbrannalt kuidas seesama klassiõde tõsimeeli soovis mu surma ja nimetas mind hooraks. Ja kõige nalajakam selle asja juures on see, et ma isegi ei tea, mida ma talle teinud olen, et ta mind niimoodi vihkab.

Kindlasti olen teisi solvanud,olen vahel vetsa terava ütlemisega,tegelt ise otseselt seda ei mõtle.Iinimesest on ju näha kas ta mõtles solvangut tõsiselt või lihtsalt ütles,kui ikka vihased ollakse siis on mõte sees,samas tõmmatakse oma agresiivsus kohe tagasi kui rumalusest juba õeldud sai siis üldjuhul kahetsetakse et nii end väljaelati.Kui tunned inimest hästi kes solvas siis on ju teada kas lihtsalt hetke emotsioonid või on põhjus reaalne.Kui solvang tuleb lähetastelt siis vast solvun ka aga kui eemalt siis lasen ühelt poolt sisse ja teiselt poolt välja,Samas võin mõnes asjas plahvatada ka,hetkel tegelen selle viimasega.

sa rääkida pole proovinud temaga, et miks ta sulle nii ütleb? aga võibolla on tal endal probleemid.

Ei soovi sellistega isegi rääkida mitte, rikun enda tuju lihtsalt ära. Hoian parem heaga eemale temast, ta ongi selline..kuidas nüüd öelda..bitch on vist kõige õigem sõna. Sest talle meldib inimstest lugusi välja mõelda ja neid siis kuulutada. Leian, et väga haige tegevus.

ma olen ka tundnud selliseid inimesi. haletsusväärsed...

Minu ema on öelnud mulle, et kahetseb minu sündi ja see oli väga valus ja need tunded ei kadunud niipea! Väga raske oli, sest ma võitlesin nende tunnetega. Nüüdseks saame hästi läbi, aga seda ma ei mäleta, kas ta ka vabandust minu käest palus...

Mu ema ei ole mind küll kunagi solvanud, isa vahepeal nöögib, aga ma võtan kõike seda naljaga. Küll aga oli kord, kui ma olin 13 ja pidin vanaema juures ööbima ja läksin sõbrannadega välja. Muidugi läksime poistega ka tsillima ja jõudsin koju lubatust palju hiljem. Ema oli ka kohal ja andis mulle kõrvakiilu, samas kui vanaema karjus mulle midagi, ma täpselt ei mäleta, aga sõna 'lits' on mulle sealt küll meelde jäänud. Saame muidugi vanaemaga suurepäraselt läbi praegu. Ma sain aru oma veast ja tegelikult ma ei solvunudki vist väga selle peale.

kui ma 13 aastane olin siis ütles mu kasuisa mulle et ma olen nii paks et ma ei mahu varsti uksest välja (ma olin veidikese ümarama kehaehitusega kui teised lapsed)
Kui ma olin 14 ja esimesed korrad öösex välja jäin, siis sõimas ta mind litsiks ja joodikuks.

Mulle pole need minu silmarõõmud midagi otse öelnud, kuid üks inimene solvas mind väga oma tegudega.


Tegemist oli korvpalluriga, kes pani uskuma, et ma meeldin talle. Veel enam, teadis terve meeskond "meist" .. Kõik oli ilus ja lilleline, vaatasin kõike läbi roosade prillide, sest ega ju pähe ei tulegi midagi sellist, et keegi, täiskasvanud mees, teeb sellist nalja. Lõpuks hakkasid minu kohta nende meeskonnas levima mingid kuulujutud, mitte selle nö minu silmarõõmu poolt, vaid tema kahe sõbra poolt. Näiteks, et olin külge löönud ka tema sõbrale ja talle lehvitanud, kuigi ma ei teinud seda. Olin selle juba peaaegu et unustanud, kuid siis sain teada, et minust oldi peaaegu, et iga trenn räägitud, isegi plaan oli tehtud mind "ülelinna kuulsaks" teha, pole vist vaja seletust, mis teenuste pakkumisega, kuigi ma ei teinud selle korvpalluriga midagi, me isegi ei olnud näost-näkku rääkinud:|Selgituseks olevat see mees toonud selle, et neil oli lihtsalt igav, kuid keegi ei neist ei mõelnud, et keegi võib tõsiselt haiget saada..


Pärast teda, õigem oleks vist öelda, et pärast neid, on mu usaldus meeste suhtes langenud..ma ei usalda enam kedagi peale iseenda ja oma naiseliku vaistu..

Issand mis solvangud siin on välja toodud. Minu ema ega isa pole mind mitte kunagi solvanud. Loodetavasti nii ei juhtu ka. Isa ütleb mõnikord asju mis mind solvavad, aga üldjuhul võtan asja naljaga, sest tean et ta ei mõtle seda nii, aga nii karmilt öelda nagu siin mõnele.. Eks jah, solvatud on ikka, aga sellist konkreetset tõsist solvangut ei tule meelde.

Vend on mind litsiks sõimanud, ma ei mäletagi, aga mingi asja pärast ta vihastas mu peale ja saatis mind kuhugi karmi kohta ja sõimas veel litsiks ka pealekauba. Ta on seda vist kaks korda teinud ning tema kindlasti neid kordi ei mäletagi enam, aga kuidagi valus oli küll kuulata, kuigi ma pole temaga teab mis lähedane..
Ema mind sedaviisi karmilt sõimanud pole, ega ma pole põhjust ka andnud, et ta peaks arvama, et ma olen lõdva püksikummiga.

Mehega tülitsedes olen ise küll plahvatanud ja kohutavaid asju öelnud, aga pole neid tõsiselt mõelnud. Ta on seepeale mindki paari paremasse kohta saatnud, ma pole neid eriti tõsiselt võtnud, kuigi võib-olla veidi on hinge kriipima jäänud. Selliseid plahvatuslikke tülisid ei ole meil tegelikult juba kaua-kaua olnud, nüüd on pigem sellised mossitamised jms.

mul on endal nii, et kui ma kellelegi kasvõi kogemata midagi halvasti ütlen, siis ma tunnen ennast alati üliiikehvasti .. ju ma olen liiga hea inimene
viimast solvangut nagu ei mäletagi ...